Juurikates jõudu jagub

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Mädarõigas on looduslik antibiootikum ja toimib külmetushaiguste, liigesepõletike ja muude külma aja haiguste vastu.

FOTO: Marko Saarm

Kuula artiklit

Hiline sügis pakub ravimtaimesõbrale kasulikke juuri ja mugulaid.

Võilillejuurt korjatakse varakevadel või hilissügisel. Pestakse, närvutatakse, tükeldatakse ja kuivatatakse. Siis juba vastavalt soovile, kes röstib, et kohvi teha, kes jahvatab jahuks, et teed valmistada või smuuti või kama sisse lisada. Aga võib ka niisama väikesi tükke näksida.

Võilillejuur soodustab sapi ja maonõre teket, suurendab soolhappe hulka maonõres, aitab kolesterooli alandada, soodustab seedimist ja sobib ka diabeetikule. Kuivades mõru maitse kaob. Kes tahab juurest näksimiseks sobivaid palu valmistada, võib seda köögikombainis õhema lõiketeraga viilutada ja panna toidukuivatisse. Nii saab pähklit meenutava maitsega suupiste.

Viimasel ajal soovitatakse võilillejuurt vähiravis kasutada, ent kindlad andmed selle toime kohta veel puuduvad. Kuna võilill võib paisutada sappi, siis see ei sobi neile, kellel on sapikivid.

Takjajuurt kasutatakse vähiravis, see takistab vähirakkude paljunemist ja puhastab organismi. Sobib ka diabeetikule, sest sisaldab inuliini, mis on magus, aga ei tõsta vere suhkrusisaldust. Takjajuurt töödelda on raske, sestap on lihtsam teed või tinktuuri valmistada. Välispidiselt on selle õlist ja tõmmistest kasu juuste väljalangemise vastu, kuid võib teha ka maske või loputada juuretõmmisega.

Mädarõikajuur on hea kurgi marineerimiseks, ise teen sellest võiet: puhastan, riivin, mikserdan või ja suhkruga köögikombainis. Võie sobib korvikeste täitmiseks, võileivatortidele, kastmetele ja mujalegi. Mädarõigas on looduslik antibiootikum ja toimib külmetushaiguste, liigesepõletike ja muude külma aja haiguste vastu, tugevdades organismi ja parandades seedimist.

Maapirnimugulad. Kel aias kasvab maapirn, võib pool saaki sügisel üles kaevata ja teise poole jätta varakevadeks, kui lumi on sulanud. Aga maapirnimugulaid võib võtta talvelgi sulailmaga. Märjemal maal kipuvad rotid ja mügrid neid sööma, metsaservas tuleb saaki jagada kahjuks ka metssigadega (kui neid veel on).

Kui aias on liivamaa nagu meil Karepal, siis vesirotte ja mügrisid pole. Maapirnid tuleb pärast väljakaevamist pesta harja või survepesuriga ja lasta närbuda. Siis viilutada köögikombainiga õhukesteks laastudeks ja panna kohe kuivama. Piisab ööpäevast, siis ongi krõpsud valmis, et need kotti tallele panna. Maapirnikrõpsud on magusad, pähklimaitsega ja sobivad nii näksimiseks kui ka jahvatatud kujul smuutidesse ja kama sisse.

Muidugi võib neid toorena kasutada: koorida ja lisada suppi, aedviljavokki, toorsalatisse koos õuna, porgandi ja peediga. Maitsestada võib ebaküdooniasiirupiga, maitseõlidega. Eriti sobib maapirn diabeetikule: ei tõsta veresuhkrut, aga on magus. Sisaldab vähe kaloreid, kuid rohkesti kiudaineid ja mineraale. Soodustab heade bakterite kasvu soolestikus ja puhastab organismi. Tõsi, osal inimestel tekitab gaase.

Soopihlajuured aitavad reuma ja soolade ladestumise vastu teena, närvi- ja peavalu korral ka salvina. Eriti hea, kui lisada salvi sisse lavendli ja nulu eeterlikke õlisid. Soopihl kasvab seisva veega tiikides ja lompides, soostunud aladel. Et neid varakevadel või hilissügisel kätte saada, tuleb tihti selga panna kalameheülikond. Varsjuur lõigatakse ära sealtmaalt, kus algavad narmasjuured. Siis jääb taim elama ja annab ka edaspidi saaki. Varsjuured kuivatada ja teha salvi, tinktuuri või teed. Salvi valmistamiseks hautatakse juuri näiteks kookos-, palmi- või searasvas, aga ka õlis 6–8 tundi 90 kraadi juures. Õlile lisatakse paksendamiseks vaha 10 g 100 ml kohta ja eeterlikke õlisid 1–3 protsenti. Teed keedetakse 30 min ja hoitakse 30 min soojas või valatakse kuuma veega üle ja lastakse termoses 6–8 tundi seista.

Kalmusejuur. Tarvitatakse seedimise ja kõhukinnisuse korral, on kasutatud ka söögiisu tõstmiseks ja õli või salvina välispidiselt reumavalu leevendamiseks. Kalmus kasvab seisva veega tiikides ja järve kaldal. Lehed meenutavad võhumõõga ja hundinuia lehti, kuid on erksa värvi ja lõhnaga, sügisel muidugi koltunud.

Kalmuse tunneb ära vürtsika lõhna järgi, ükski muu veetaime juur ei lõhna nii tugevalt. Kalmusejuur meenutab patsi, millel on juured all. Narmasjuured tuleb ära lõigata, juur pesta, tükeldada ja viinaga üle valada, nii et viin jääks 5–10 cm üle juuretükkide. Lasta seista kaks nädalat ja kurnata. Kui kõht on kinni ja tekivad puhitused, siis võetakse tilkadena vees lahjendatult. Mongolid kasutasid juuri vee puhastamiseks, visates neid kaevu, ja organismi tugevdamiseks. Tänapäeval ei soovitata kalmust pikemalt tarvitada, kuna korjab loodusest mürke ja võib soodustada kasvajate teket.

Kõrvenõgesejuuri on kasutatud eesnäärme suurenemise, urineerimisraskuste, veepeetuse, tursete ja podagra korral tinktuuri või pulbrina. Kaevatakse välja, pestakse, puhastatakse ja tükeldatakse. Kuivatatakse 40 kraadi juures. Siis võib valmistada tinktuuri või jahvatada pulbriks. Päevane annus 6 g juurt, mida võetakse kolm korda päevas ehk korraga 2 g. Kui uriinis on verd, siis mitte tarvitada ja pidada nõu arstiga.

Head jätkuvat sügist!

Tagasi üles