Kuidas juhtida hobust ühe ohjaharuga

"Viljaveski" saatejuht Rein Hanson. Foto: Ülo Josing / ERR

Maa Elu jätkab 18. oktoobril alustatud tagasivaadet Eesti Televisiooni omaaegse maaelusaate „Viljaveski“ tegemistesse pöördeliste 1980. aastate lõpus.

1988. aasta algas „Viljaveskis” suurema arveteklaarimisega.

Saatejuht Rein Hanson näitab stuudiost suurt kirjapakki: „Need kõik käsitlevad ühte probleemi. Ausõna, ma ei oska paugupealt öelda, mis asi see täpselt on, mis meie saates edasi tuleb, kas repliik, täpsustus, õiendus või koolitund, aga ristigem seda kuidas tahes – ilma igatahes ei saa.”

Sekeldused algasid juba eelmise aasta 13. oktoobri saates, mida samuti juhtis Rein Hanson. Sinna olid kutsutud Maalehe vastne peatoimetaja Ülo Russak ja maaelu osakonna juhataja Olev Anton, kes rääkisid 1. oktoobril asutatud Maalehest.

Olev Anton tutvustas järgmises lehes algavat olukirjelduste sarja Mandri-Eesti esimesest, Põlva kolhoosist. Muu hulgas nentis ta, et noored ajakirjanikud-kolleegid on küll kursis agronoomia ja zootehnikaga, kuid tunnevad pealiskaudselt tegelikku külaelu.

15 potti riiulis

Järgnes pommuudis: leht polnud veel kahte nädalatki vana, aga oli juba kistud üleliidulisse skandaali. 7. oktoobril tähistati Nõukogude Liidus konstitutsioonipäeva.

Ülo Russak: „Meie teine lehenumber oli pühendatud konstitutsioonipäevale ja selle esiküljel oli foto pisikesest poisist, kes lasteaias just potilt tõusnud. Pildi all oli päevakohane tekst. Eile aga tuli toimetusse ajakirja Selskaja Žisn Eesti korrespondent Sergei Kuznetsov koos kolleegiga Sovetskaja Estoniast, kes süüdistasid pilti poliitilises allegoorias, kuna poisi seljataguselt potiriiulilt võis kokku lugeda viisteist potti, mis nende arvates kujutasid viitteist liiduvabariiki. Nende meelest ei olnud see uuel uutmise ajal kohane.”

Ent see polnud ainus Sergei Kuznetsovi ja Maalehe lahkheli.

Rein Hanson jätkas 5. jaanuaril: „Ma ei pea paslikuks tõsta veel kord üles Sergei Kuznetsovi ja Maalehe arusaamatust. Aga Eesti Televisioonis ja teistes ajakirjanduskanalites on ilmunud arutlusi, millest järeldub, et meie põllumees kasutab halvasti üleliidulistest fondidest saadavat jõusööta. Meie aastane lihatoodang on 110 000 tonni. Väidetavalt aga võiks saadava miljoni jõusöödatonniga toota 200 000 tonni liha! See on lihtsalt fantastiline järeldus ja meie põllumeest solvav etteheide. Milles siis asi?

Loomad vajavad jõusööta loomaliigiti erinevalt. Keskmiselt kulutatakse ENSVs selleks, et loom kilo võrra raskemaks kasvatada, 7 söötühikut. Aga eluskaalukilo ei ole veel lihakilo. Tapmise juures läheb mõndagi kaotsi. Seega on lihakilogrammi keskmine söödakulu 12 söötühikut. Aga see on tapakaal, mis pole veel leti- ehk fondiliha. Letiliha saamiseks tuleb eraldada veel pead ja kõrvad, subproduktid ja jalad, nii saab leti- ja fondiliha söödakuluks 13 söötühikut.

Selle arvestuse kohaselt ostab meie vabariik sisse 1 018 000 tonnsöötühikut sööta ja müüb välja 1 430 000 söötühiku eest loomakasvatustoodangut.

Keda söödaväärindus huvitab, siis üks söötühik tähendab umbes ühte kilo jõusööta. Meie põllumees toodab ühe eluskaalukilo märgatavalt väiksema söödakuluga kui kolleeg Lätis või Leedus, NSVL keskmisest rääkimata.

Teiseks tahaks loota, et kui ühel on teravilja müüa ja teine tahab seda osta, siis varsti ei seisa seal vahel enam keegi kolmas, kellel on asja näpuga näidata, kui palju sa osta või müüa tohid.

Meie liidu eri rahvaste ja majanduspiirkondade kaubavahetus tuleneb ülimalt loomulikest elulistest tarvidustest ja selle suhtlemise administratiivne limiteerimine on möödunud relikt.”

Saate teises pooles tegi Hanson Risti kaupluse juhataja Sirje Pentjärve abiga selgeks, mis asi on ostmine ja müümine. „Ei saa öelda, et saame jõusööta üleliidulisest fondist või et seda meile eraldatakse. Me nimelt ostame seda ja ostame nii, et müüvad teraviljarajoonid saavad ka kasumit.”

Importtehnoloogiaga sigala

Hanson jätkas reportaažiga Linnamäe kolhoosi sigala avamiselt. Tegemist oli tõesti rahvusvahelise sündmusega. Hanson: „Sigalasse on paigaldatud 28 miljoni Taani krooni eest moodsaimat importtehnoloogiat ja siin on tehtud 2 500 000 rubla eest ehitus-montaažitöid, siin on 6000 loomakohta ja planeeritud toodang 1000 tonni liha aastas.”

Tervitussõnad EKP Haapsalu Rajoonikomitee I sekretärilt Arder Välilt: „See sigala näitab, kuidas 20. sajandi lõpu loomakasvataja töötama peaks.”

Hanson küsitles ka sigala ehitajat, Haapsalu KEK-i juhatuse esimeest Armin Niinemetsa, kes rääkis õppetunnist, mille ehitamine tuntud ja nõudliku välisfirma järelevalve all andis. Säärane kõrgendatud nõudlikkusega töö jätkub, sest juba kerkib järgmine suur objekt, importtehnoloogiaga jõusöödatehas Taeblas. Taeblasse on plaanitud ehitada ka piima- ja lihakombinaat.

Vahemärkusena olgu öeldud, et Linnamäe sigala töötab tänaseni, kuigi sai möödunud aastal seakatkust räsida. Jõusöödatehas ehitati küll valmis, kuid see lõpetas töö koos Haapsalu raudteega. Piima- ja lihakombinaat jäid vaid mõtteks.

Hanson: „Siiski ei ole suured tootmisobjektid sotsiaalset tarvet alla neelanud – niisiis, 1987. aastal läks käiku Noarootsi kool, kool-lasteaed Kullamaal, individuaalprojekti järgi ehitatud söökla Tuudil, Kõmsi kultuurimaja ja katuse alla sai ka Lihula kultuurimaja.”

Need objektid on tänaseni alles ja sihipärases kasutuses, välja arvatud Tuudi söökla, mis on kohendatud elumajaks.

Liha ikka vähe

Lihatootmise probleemid olid kõne all Mati Naruski juhitud saates 5. juulil. Nimelt olid Viljandi rajoonist valitud ENSV Ülemnõukogu saadikud saatnud ENSV Ministrite Nõukogule, plaanikomiteele ja ATK-le kirja, milles paluti uuesti läbi vaadata 1989. aasta Viljandi rajoonile esitatud liha ja piima riikliku tellimuse projekt, sest selle täitmine oli ebareaalne.

Kirja kommenteeris Viljandi rajooni ATK aseesimees, rajooninõukogu saadik Peep Aru: „Varustamine on kvartalite kaupa olnud äärmiselt ebaühtlane. Esimeses kvartalis olid majandid raskustes lihamüügiga, teises ei suutnud kombinaat loomi vastu võtta, kolmas tuleb jälle kombinaadile pingeline, aga neljandas peavad majandid plaani täitmiseks loovutama peaaegu et viimasedki loomad.”

(Aga sarja eelmises artiklis ütles ETKVLi juhatuse esimehe esimene asetäitja Aado Peebo: kui plaani täidetakse aasta lõpus, siis saab ka süüa alles aasta lõpus.)

Peep Aru pakkus väljapääsu: planeerimine korraldataks alt üles, lihakombinaadi võimsused ehitataks välja ja tagataks tööjõud.

1.märtsi saates selgitas Rein Hanson jälle ökonoomikat: „Seekord on meie poole pöördutud küsimusega, kuidas nüüd liha ja piima eest makstakse. Dotatsiooni ju seoses isemajandamisele üleminekuga enam ei ole, küll aga räägitakse hinnalisanditest jms. Mida need endast kujutavad, kui suured on ja kuidas formeeruvad?” küsis ta ATK kvaliteediinspektsiooni juhatajalt Lembit Läntsilt.

Too vastas: „Riiklikku dotatsiooni kui sellist väetiste ja tehnika soetamiseks enam tõesti ei eksisteeri – nende asjade eest tuleb maksta nagu iga asja eest, millel on oma hind. Küll aga on traditsioonilistele kokkuostuhindadele määratud hinnalisandid, mis sõltuvad toodangu olulisusest. Hinnalisandi peab välja maksma varumisorganisatsioon, niisiis liha- või piimakombinaat, ja neil on vastavad arved juba avatud. Tõsi, seoses panganduse reformimisega ei ole see asi päris sujuvalt läinud. Ent nüüd peaksid asjad korras olema.”

Lõpuks Rein Hansoni mõtisklus 5. jaanuari saatest: „Küll tahaks, et ei tuleks jälle kevadet, kus looduse aastaringi tormiline algus su oma petliku tulekuga enneaegu põllule meelitab ja siis kõike tehtut nädalate kaupa armutult leotab; et suvel ei peaks jälle nii palju igavikuna tunduvaid päevi loo juures ootama ja ahastama, enne kui loodetuul oma õnnistust toova luua võtab ja taeva puhtaks nühib; et sügis tuleks oma selges kuldses ilus, mitte aga arutu hiigelrullina üle põldude sõtkudes ja Eestimaal saaks jälle kord rääkida kuldse lõikuse ülevusest, mitte aga ennekuulmatutest uputustest ja üleujutustest. Et saaks looduse igavese ringi sees elada nii lihtsalt ja loomulikult, kui põllumees elab, et kõige kiuste jätkuks hingejõudu ikka loota ...”