Putukasööjatel on kitsas käes

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Õhust putukaid püüdvatel liikidel on reeglina lüheldane ja laia päraga nokk, nagu pääsukestelgi.

FOTO: Marko Saarm

Kuula artiklit

Tänavune sügis oli erakordne ja mitme meteoroloogilise rekordiga. Loomad ja taimed reageerisid soojuse püsimisele oma fenoloogiliste ilmingute edasilükkamisega. Lehesadu viivitus paar nädalat, osa putukaid ei rutanud peitupugemisega ja lähiränduritest linnudki ei pidanud tavalistest lahkumisdaatumitest kinni.

Ka meilt läbirändavad Põhjala linnud püsisid siin kauem kui „normaalsetel” sügistel ja talikülalisi on alles üsna napilt näha. Osalt võib neid loodusnähtusi pidada Maa kliima soojenemise järjekordseteks hoiatusmärkideks.

Suurem jagu rändlinde on aga lahkunud. Putuktoidulisi linde sunnib selleks nokaesise pidev kahanemine ja kadumine. Õhust oma kõhutäidet püüdvad linnud asusid rännuradadele juba augustis – alul piiritajad ja hall-kärbsenäpid, siis kaldapääsukesed ning septembri alul räästapääsukesed.

Suitsupääsukesed tulevad toime sama kuu lõpuni, liiatigi on paljudel pääsupaaridel veel kolmas pesakond hooldada. Vähem märgatav on augustis ööbikute, käosulaste ja peoleode kadumine, kes tegutsevad lehestiku varjus ja juba juuni lõpuski endast enam lauluga märku ei andnud. Pealegi on nad ju kaugrändurid, kes talve veedavad enamasti troopilises Aafrikas. Tasapisi asusid juba juuli lõpust alates teele ka roolinnud, lehelinnud ja põõsalinnud, keda võis küll näha ka septembris.

Paljude putukasööjate lindude toidusedeli reedab nende noka kuju ja ehitus. Õhust putukaid püüdvatel liikidel, nagu öösorridel, piiritajatel, pääsukestel ja kärbsenäppidel, on reeglina lüheldane ja laia päraga nokk. Öösorri nokaservadel on saagi – ööliblikate kindlamaks tabamiseks pikad tundekarvad.

Piiritajad vormivad püütud putukad neelu alguses kämpudeks ja toovad niiviisi poegadele ühelt retkelt mitukümmend või -sada kärbest või teist putukat. Sel moel võivad piirpääsukesed käia putukaid püüdmas kümnete kilomeetrite kaugusel ja tuua poegadele toitu vaid mõne korra päevas. Ka pääsukesed viivad pessa hulga putukaid korraga.

Puulehtedelt ja teistelt taimedelt putukaid hankivatel lindudel on reeglina mitmesugust pikkust peenike teravaotsaline nokk. Väiksemate laululindude põhitoiduks on pisikesed pehmemad putukad, alates lehetäidest, ja ka pisemad ämblikud. Suurema noka omanikud võivad süüa ka väikesi mardikaid, eriti pehmekoorlasi, ja tigusid.

Vaenukäod ja siniraad on spetsialiseerunud suurte lagedal elavate mardikate, eeskätt sitikate söömisele. Kuna need on ilmselt taimekasvatuses kasutatavate mürkainete toimel meie loodusest peaaegu täiesti kadunud, siis on Eestis viimase poolesaja aasta kestel haudelinnuna täielikult kadunud siniraag ja juhuslikuks pesitsejaks muutunud vaenukägu.

Meist pisut lõuna pool suvilinnuna esinev ja liivaseintes kolooniatena pesitsev mesilasenäpp kasutab muude kiletiivaliste putukate hulgas agaralt ka mürgiastlaga liike, nagu herilasi, vapsikuid ja mesilasi. Need kahjustab see lind omapärasel moel: naasnud oma istepaigale, sobitab ta herilase peapoolset otsa pidi noka vahele ja virutab putuka tagakeha vastu oksa. Mõne löögiga õnnestub mürgipaun ja -astel keha küljest eemaldada ning saak söömiskõlblikuks muuta. Pole võimatu, et kliima edasisel soojenemisel see mesilate nuhtlus peagi Lõuna-Eestissegi ilmub.

Ei ole hõlpus soojale maale rännanud lindudegi elu. Aafrikas end järjest tihedamini ilmutavad põuad ja üha intensiivistuv põllumajandus vaesestavad sealseid loodusressursse, sealhulgas entomofaunat üha kiiremini. Metsade raadamine taimekultuuride kasvupinna suurendamiseks ja kõrbete laienemine – näiteks Sahara pindala on saja aastaga kasvanud kümne protsendi võrra ja kõrb haarab oma lõunaserval igal aastal mitme kilomeetri laiuse riba Saheli põõsasmaastiku vööndist, kus talvitavad paljud meiegi põõsalinnud.

Mitmed putuktoidulised linnud jäävad pakasest ja lumest hoolimata talveks meile. Osa neist hakkavad tarbima ka seemneid, nagu puukoristaja, tihased ja rähnid, kuna porr oskab elatuda üksnes puukoore pragudesse peitunud putukatest ja teistest lülijalgsetest, nende nukkudest ja munadest.

Rähnid aga raiuvad puude koore alt ja putukate kahjustatud tüvedest välja loendamatu hulga üraskeid ja puidusikke, hallpea-, rohe- ja musträhn uuristavad käike sügavale sipelgate-kuklaste pesakuhilatesse. Kui aga võimalik, tarbivad mitmed rähniliigidki meelsasti linnutoitlates välja pandud pekki, päevalilleseemneid ja muud lisasööta.

Tagasi üles