Mait Klaassen: uue aja põllumehed on isadest palju julgemad

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

„Mina veetsin lapsepõlve loomaarsti autos ja meie suguseltsis oli veterinaaria juba traditsioon. Küllap määras see minugi erialavaliku,” tunnistab Mait Klaassen.

FOTO: Kristina Traks

Kuula artiklit

Maaettevõtluses on käimas põlvkonnavahetus. Maaülikooli rektor Mait Klaassen ütleb, et uue põlvkonna põllumehed on palju uuendusmeelsemad ja ettevõtmistes julgemad kui nende isad. Robot töötab, mina mõtlen, on nende mõtteviis.

Millised on Eesti Maaülikooli praegused üliõpilased?

Nende maailmapilt on palju muutunud võrreldes varasema ajaga ja eks valikudki ole teised. Seda on näha huvist erialade vastu. Kui veel 20 aastat olid esimeseks valikuks maamajanduslikud ja metsanduserialad, siis praegu see nii ei ole. Samas on tööhõive maal nüüd teistsugune, inimesed on ära läinud ja pole vist sellist ala, kus oleks tootmine nõnda palju efektiivistunud nagu põllumajanduses. Üldiselt on vastuvõtt vähenenud, kuid põhierialad – maamajandus, põllumajandustoodete tootmine ja turustamine, metsandus, metsatööstus ja veterinaaria – täituvad küll. Veterinaaria on muidugi läbi aegade kõige populaarsem ala.

Samas on näha, et huvi on suurem mõnede (näiliselt) kergemate erialade, näiteks maaturismi vastu. Ka keskkonnakaitsega seotud alad on populaarsed.

Miks see nii on? Iseenesest pole turismitalu pidada ju kuigi  lihtne …

Põllumajandusalad on kõik seotud raske ja vahel ka füüsilise töö tegemisega. Selleks peab olema kutsumus ja see peab meeldima. Samuti on õppida palju, õppimine on karm, rasketesse oludesse minnakse ka tööle. Ega sellist aastat, kus kõik oleks rahul saagi ja tuluga, põllumajanduses naljalt polegi. Kui saak on väga hea, siis on hind madal ja vastupidi. See teadmine pärsib üliõpilaste juurdetulekut. Samas meilt saadava haridusega on lihtne leida töökohta, anname väga praktilise hariduse.

Sama lugu on metsameestega. Kiidetud neid ju väga pole, kuigi see mets, mida me täna raiume, on ju meie metsameeste kasvatatud. Seda kasvatatakse ka tulevikus, sest metsamees on südamega metsa küljes. Eesti on üks neist vähestest kohtadest maailmas, kus on väga raske takistada metsa kasvamist. See on suur jõupingutus, sest mets tuleb tagasi igal juhul.

Minu jaoks on metsamees üks üllamaid elukutseid üldse. Nad panevad metsa kasvama ja see kasvab tulevastele põlvedele. Sama suursugune on loomaarsti amet, sest ilusamat tööd kui sünnitusabi andmine pole minu arvates olemaski. Sa annad järgmisele elule võimaluse … Loomaarsti eriala on meil läbi aegade väga populaarne ja endiselt on veterinaare puudu. Meie õpe on heal tasemel ja rahvusvaheliselt akrediteeritud, paljud veterinaarid lähevad siit välismaale tööle, näiteks Soome. Seal hinnatakse Eesti Maaülikooli diplomiga loomaarste, sest nad on näinud looma, oskavad loomaga käituda, neil on olemas klassikalised veterinaari oskused ja teadmised uusimatest tehnikatest.

Maaturismi erialale on ka väga palju soovijaid. Mõeldakse, et saab pidada turismitalu, korraldada matku. Jah, see annab vaimselt palju, kuid ettevõtluse poole pealt on äärmiselt raske ala. Kokku on meil üliõpilasi 3000 ringis, neist umbes kümnendik välisüliõpilased. Tullakse ka kaugetest paikadest, näiteks praegu õpib meil veterinaarias üks Jaapani neiu.

Kas maaülikooli tullakse õppima põlvest põlve vanemate eeskujul?

Jah, nii kipub olema. Kui noor inimene kasvab metsameeste hulgas üles, tuleb temagi metsandust õppima. Mina veetsin lapsepõlve loomaarsti autos ja meie suguseltsis oli veterinaaria juba traditsioon. Küllap määras see minugi erialavaliku. Inseneriks hakkavad õppima need, kel on selle peale nutti, kuid väga tihti on ka nende isad olnud insenerid.

Kes maaülikooli lõpetab, sel pole vist muret töö leidmisega?

Haridus, mis nad siit saavad, võimaldab igal juhul saada tööd. Samas – tegijale jätkub alati tööd ja magajale alati und. Meie oleme siin eesmärgiga kasvatada tegijaid. Kes ei leia tööd, sellel peab olema küll enda viga.

Kui paljudel jäävad õpingud pooleli, sest tööandjad ahvatlevad nad ülikoolist ära tööle?

Tööturg võtab kohe asjalikumad üliõpilased ära! Suur õnnetus on see, et meil Eestis on tööjõudu väga vähe. Ehituse poisid võetakse kohe tööle, niipea kui natuke oskavad pliiatsit peos hoida. Kes on vähegi asjalikum, see ei pruugi enam kooli jõuda. Kahjuks on nii, et tööandja võtab praegu tööle ka bakalaureuseharidusega. Samas võib inimene hätta jääda, sest tema haridus tegelikult on alles poole peal.

Ehituses ja insenerialadel on katkestamine kõikjal maailmas väga levinud. Üks aspekt on seal õppimise raskus. Sul peab olema nutti insenerieriala peale, matemaatika ja füüsika peab olema tugev. See aga on raske.

Viimasel ajal on näha, et millenniumilapsed ei talu stressi. Nad on gümnaasiumis õppinud väga hästi, lõpetanud kuld- ja hõbemedaliga. Neid on palju kiidetud ja kõik on neil alati hästi olnud. Nad tulevad ülikooli, kus aga on hoopis teistsugused nõudmised. Siin kogevad nad võib-olla üldse esimest korda ebaõnnestumist, saavad halva hinde … ega ela seda üle. Jätavad õppimise pooleli, lähevad kuhu iganes, sest nad on programmeeritud edule ja sellele, et nad saavad alati kõigega hakkama ja midagi halba nendega ei tohi juhtuda. Aga elu ei ole selline. Mina ütlen alati, et kui said halva hinde, siis pole mõtet süüdistada kogu maailma, vaid tunnistada endale – ma ei õppinud ära! Lõpuks – kui olulised üldse on hinded? Kui vaatan oma sõpruskonda, siis edukad on mitte need, kes said koolis häid hindeid, vaid need, kes olid aktiivsed.

Üha enam tuleb mängu täiskasvanute koolitus ja üliõpilased on aina vanemad. Inimesed mõistavad, et neil on vaja õppida ja nad saavad õppimise ühendada tööga. Ega ülikooliharidus pole ainult loengutes istumine, vaid suhtlemine teiste omasugustega ja sotsiaalse võrgustiku loomine.

Mida te arvates välismaale õppima minekust? Kas välismaal saadud haridus on tingimata parem?

See, et iga hinna eest surutakse noori välismaale õppima, on pisut üle pingutatud. Võiks võtta rahulikult – las õpib kõigepealt siin kursuse või mitu, tekib siinne sotsiaalne võrgustik ja siis on õige aeg minna välismaale. Kindlasti peaks valima, kuhu minna. Jah, tippülikoolid on väga head ja muidugi minge, aga kui tegemist on mingi suvalise ülikooliga, siis võib küll olla nii, et meil Eestis saaks kokkuvõttes parema hariduse ja lisaks vajalikud kontaktid kogu eluks.

Viimasel ajal on arutletud ingliskeelse ülikoolihariduse üle ja kuivõrd peaksid meie ülikoolid seda pakkuma. Milline teie seisukoht on?

Haridusministeerium ütleb, et ingliskeelseid õppekavu on vaja juurde teha, nüüd aga on tekkinud arvamus, et inglise keeles õppimine oleks justkui halb. Meil on ingliskeelne MBA õpe, veterinaaridel on pool õpet ingliskeelne. Kui vähegi võimalik, kutsume endale rahvusvahelisi tipplektoreid õpetama. Nad annavad üliõpilastele võimalust rohkem n-ö kastist välja mõelda ja inspireerivad. Üldiselt peaks olema nii, et inimene, kes tuleb ülikooli õppima, on võimeline kuulama ingliskeelset loengut. Gümnaasiumist tullaksegi üldjuhul päris hea inglise keele oskusega.

Põllumajanduses on käimas põlvkonnavahetus. Millised on uue aja põllumehed?

Noorte mõttelaad on see, et ei pea ise tõusma kell 5. Las tööd teeb robot, kuid minu asi on mõelda. Nad on palju uuendusmeelsemad, julgemad. Näeme seda Maaelu Edendamise Sihtasutuse nõukogus laenugarantiisid jagades. Nad tegelevad tootearendusega hoopis teise lähenemisega, ei vaata ainult idapiiri taha, vaid näevad turuna kogu maailma. Arvan, et põllumajandus saab olema atraktiivne ka tulevikus. Tõsi, see on juba üsna kontsentreerunud.

Mis pilguga te meie maaelu peale vaatate?

Väga paljud on aru saanud, et maal on hea elada ja nad jäävad maale elama. Kõik ei tegele põllumajandusega ega peagi tegelema. Aga oma maksud viivad nad maale, on aktiivsed kohaliku elu edendamisel. Kindlasti jääb põllumajandus meie väga oluliseks majandusharuks, sest vett meil jätkub. Sama on metsakasvatusega, kuigi me ei ole veel kasutanud kõiki võimalusi, mida meie metsad pakuvad. See puudutab just metsaande.

Meie metsad ja rabad annavad tohutut saaki ja täielikult ilma vaeva nägemata. Me kasutame seda rikkust liiga vähe. Vaatame näiteks Soomet, kus sood-rabad on välistööjõudu täis ja riik on kuulus murakalikööri poolest, mida eksporditakse igal poole. Meie sisuliselt praegu ei kasuta oma metsasaadusi.

Tagasi üles