Vabanenud kalad kihutasid Sindi paisust ülesvoolu

24. oktoobriks oli osa Sindi paisust juba lammutatud. Foto: Urmas Luik

Keskkonnaministeerium kutsus 24. oktoobril huvilisi jälgima Sindi paisu avamist kalade rändeks. Septembris alanud lammutustöö oli selleks ajaks päädinud osa paisu lammutamisega, sealt tuiskas vahune veejuga mööda Pärnu jõge lahe poole.

Inimesi, keda kalade vabastamine ükskõikseks ei jätnud, oli arvestataval hulgal. Hakatuseks demonstreeriti videot, kus oli selgelt näha, kuidas kalad ennast oimetuks hüppasid, kuid üle paisutõkke ei pääsenud.

Keskkonnaminister Siim Kiisler ütles, et kui ta seda videot esimest korda nägi, kiskus silmanurk märjaks. „Samamoodi on paljud inimesed, mõned väga aktiivselt ja järjekindlalt, proovinud sellest paisust üle ja lahti saada,” ütles minister kalade näitel.

Kiisler tänas algatusrühma „Sindi pais” asutajat Hans Solli ja mainis hea sõnaga oma kahte eelkäijat, kelle otsustega jõuti lõpuks paisu avamiseni. Mati Raidma keskkonnaministrina allkirjastas otsuse paisu võõrandamise algatamisest riigile, keskkonnaminister Marko Pomerants kiitis heaks tööde alustamise paisu langetamiseks.

Vihtra, Jändja ja Sindi

Keskkonnaagentuuri projektijuht Külli Tammur ütles, et asi ei ole pelgalt Sindi paisus ja Pärnu jões, vaid terves Pärnu jõestikus, kus on üle 270 jõe ja oja, mida on umbes 3000 kilomeetrit. Kaks paisu on sellel aastal juba maha võetud – need on Vihtra ja Jändja. Veel kümmekond ootavad oma järge väiksematel lisajõgedel. Ent kõige monoliitsem on mõistagi Sindi pais. „Projekti mõju ei ole lokaalne. Kogu tegevus toimub Pärnu jõestiku elupaikade taastamise raames,” rõhutas Tammur, kellele Hans Soll kinkis algatusrühma poolt alpikanni.

27. märtsil 2015 alanud projekt kestab 2021. aasta lõpuni. Selle kogumaksumus on 15 miljonit eurot, millest 10 miljonit kulub Sindi paisule. 85 protsenti rahastusest pärineb Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondist.

Tammur tutvustas kohaletulnutele lühidalt töid, mis tehti Vihtras ja Jändjas. Vihtra pais asub Põhja-Pärnumaa vallas. Seal tehtu tundub, et polnudki väga suur pingutus, kuid kaladele oli takistuseks juba väike veetaseme tõstmine, kivivall jões, millest üles ei saanud.

Jändja paisul Türi vallas oli ees paisu nn lüüsiosa, mis oli jõepõhjast kõrgem, kala ei saanud jällegi üles, astang oli meeter kõrge ja sellele laudadest kõrgendus lisaks. Kuna Jändja pais on muinsuskaitse all, siis seda tervikuna maha võtta ei tohtinud. Sellegipoolest on keskmine ava nüüd kümne meetri laiune. Üles- ja allavoolu veetaseme erisus on null, mis tähendab, et paisutust pole ja kalad saavad vabalt üles-alla liikuda.

Mitu aastat tööd

Sindi paisul on teha tööd maa ja ilm ning ajakava kaheksaleheküljeline. Kokku on 262 töölõiku, mis on omavahel seotud, määratud päevade kaupa, mis tähendab, et iga muudatus-viivitus kuskil mõjub järgmisele etapile.

Niisiis, 1970. aastatel rajatud ja kalade rännet takistava 4,3 meetri kõrguse Sindi paisu lammutamist alustati septembris. Lammutustöid ja hiljem kärestiku rajamist teevad konsortsium GRK Infra AS ja Graniittirakennus Kallio OY. „Kolme kuu pärast peab betoonpais olema maas,” rõhutas Tammur.

Paisu taha rajati suurtest lõhatud kivitükkidest ajutine ligipääs ehk töötegemise tee, mida mööda saab liikuda rasketehnika. Hüdrovasaraga Rokson lõhub paisu aste-astmelt madalamaks. Nagu terasnokaga järelejätmatu rähn.

Veetase Sindi paisul on langenud meetri võrra ja esialgu seda rohkem ei alandata. Ajakavas on veehaarete taastamine kahele läheduses tegutsevale ettevõttele. Kui see saab tehtud, jätkub paisu lammutamine Sindi-poolselt kaldalt.

Vaja on rajada kärestik ja rekonstrueerida Sindi välisujula. Tammur tõdes, et kaasnevaid töid on palju, need on aga möödapääsmatud. Näiteks kaldakindlustused, et vesi kaldaid ära ei viiks. „On visatud nalja, et eelarve on kümme miljonit, aga üks mees Roksoniga toksib paisu 1000eurose kuupalga eest maha. Nii lihtne see ei ole, tööala on tohutu,” kirjeldas Tammur ning kummikutega vapralt poris pläterdajad võisid oma silmaga veenduda töötandri suuruses.

Kui pais on maha lõhutud, hakatakse ehitama kärestikku, mida saab teha kuivas jõesängis. Selleks veetakse jõe keskele pikisuunaline tamm masinate liikumiseks. Tamm suletakse ühest otsast ja vesi suunatakse ühte kaldasse. Kuivas osas hakatakse ehitama kärestikku, siis võetake tammi ots maha, suletakse teine serv ning vesi suunatakse äsja valminud kärestikule.

Kärestiku rajamisega samal ajal algab ujula rekonstrueerimine. Jõe põhja kaevatakse auk ja pinnas veetakse minema. Tegemist on riigi kompromissiga kohalike elanikega, kes soovisid ujula säilimist. Mõlemad pooled on kokkulepet ausalt täitnud.

Kui kärestik ja ujula on valmis, oodatakse ühte suurveeaega, mis viiks kärestikult ära üleliigse kraami, mida pole palju ja mis kandub lahte nagu tavalinegi sete.

Lõhedele rajatakse kudealad. Vette pannakse kruusa, sest lõhedel meeldib pesasid kruusa kaevata. Lisatakse voolurahustuskive, mille taha on kaladel hea varjuda.

Pärnu jõe tavalise keskmise vooluhulga juures kärestikku näha ei ole. Sellisel suvel, nagu oli tänavune, liigub jõgi Sindi-poolsesse kaldaäärde madalvee sängi. Jääb selgelt eristuv säng, kärestik on paljandunud, kõik sama toimub looduslike kärestike korral.

„Pärnu jõe vesi ei kao kuhugi, selle hulk ei muutu. Pärnu jõgi on üks Eesti suuremaid jõgesid, millest ei saa kunagi kahe meetri laiust pahkluusügavust veenirekest,” hajutas Tammur võimalikke kartusi.

Kala pääseb liikuma

Pärnu jõe kalu ootab õiglasem ja parem tulevik, kui parafraseerida inimestele lubatut. Seda kinnitas kalandusekspert Meelis Tambets: „Kakskümmend aastat kestnud protsessist võidavad kalad ja kaladest hoolivad inimesed.”

Tambetsi kinnitusel on lõhe – võimas, ilus, uhke, nagu kalanduse lipulaev – võimeline Sindi paisust juba üles minema. Näiteks jõesilm ei ole Sindist kunagi üles saanud. Mõne veeseisu korral kalatrepp küll töötas, aga jäi jõesilmule läbimatuks. Paisu all käis lootusetut olukorda uurimas meritint. Piirkonna tuntuim kala vimb ülesvoolu ei saanud, ehkki hüppas kolmandiku, tugevamad isendid kuni poole paisuni – asjata.

Kuhu hakkavad kalad minema? Nagu inimesed pärast raudse eesriide murdumist. Kalad lähevad Paideni, Türile, kes kui kaugele. Tambets kirjeldas, kuidas meriforelli ja lõhe elupaiga nõudlus on erinev. Lõhe läheb, kuni vett on palju. Meriforell võib minna väga peenikestesse niredesse ja tuhanded kilomeetrid vetevõrku ärkavad uuele elule.

Pärnu jõest püütud ja märgistatud kala on meres läinud päris kaugele. Lõhe, samuti vimb on truud kodujõele ja tulevad sageli tagasi. Pärnu jõe kalarikkuse taastamise kaugemates plaanides on läänemere tuura asustamine Pärnu jõkke.

„Kalastiku taastumine võtab aega paar kalapõlvkonda, aga juba täna oli näha, kuidas kala ülesvoolu lippab. Väga suur samm saab Pärnu jõel astutud, aga Eestis on veel kohti, kus kalad on hädas,” resümeeris Tambets.

Pärnu jõgi – kalajõgi

Pärnu jõgi on suurima potentsiaaliga lõhejõgi Eestis.

Praegu saavad kalad kasutada vaid ühte protsenti kogu jões leiduvatest elupaikadest.

Paisu avamisega pikeneb kalade senine 14kilomeetrine jõelõik ligi 100 kilomeetrini.

Pärnu jõe taastootmispotentsiaal on 45 000 – 58 000 lõhe noorkala aastas.

Praegu jõuab enamikul aastatel jõest merre vähem kui 100 kala.

Pärnu jõestik võiks toota sama palju lõhet kui ülejäänud Eesti lõhejõed kokku.

Allikas: Keskkonnaministeerium