Metsaülem puhus suitsusaunale eluvaimu sisse

Pisike vana hall ilmetu hoone, kuid, oi millise ajalooga. Foto: Dmitri Kotjuh

„See on suitsusaun,” näitab RMK Viljandimaa metskonna ülem, Rassi külaseltsi kuuluv Elor Ilmet. Pisike vana hall ilmetu hoone, kuid, oi millise ajalooga.

Ilmet pakub, et see suitsusaun võib olla ehitatud julgelt sadakond, arvatavasti palju-palju rohkem aastat tagasi.

Neid, kes seda täpselt võiksid teada, pole enam meie seas. Selle kohagi, kus saun omal ajal palk palgi haaval sai lahti lammutatud, autodele pandud ja Rassi külas taas püsti laotud, on loodus võtnud juba enda omaks. Asjaosalised, kes seda tegid, said tahmaseks kui tondid. Jutt käib ikkagi ehedast suitsusaunast ja selle palkidest.

Suitsusingilõhnane saun

„Sauna eelmine omanik oli Soosaare metsavaht. Algne asupaik aga praegune Viljandimaa, Vastemõisa lähedal,” selgitab Elor Ilmet. „Seal oli metsavahikoht. Kui mina sinna töö tõttu sattusin, oli elumaja pikalt seisnud tühjana, katuski juba sisse langenud, metsavahist oli alles vaid saun ja seegi mittetoimiv. Otsustasin sauna päästa. Kui omal ajal seda sealt ära poleks toonud, oleks seegi saun praeguseks kadunud, sest on ju nii, et kui katus kukub sisse, kaob ka hoone.”

Elor Ilmet organiseeris sauna Lõuna-Järvamaa metsakülla Rassi külla Tõrvaaugule ja ehitas taas üles. Pikkus 4 ja laius 3 meetrit. Läbimädanenud palgid, alumine rida sai välja vahetatud, uus laastukatus peale, uksed ette, lava ja keris meisterdatud ning tulemuseks oli toimiv saun. Toetub saunahoone kividele, nii nagu neid ikka vanasti tehti.

Kus vähegi võimalik, püüdis Elor Ilmet säilitada sauna algupärasust. Nii läksid asja ette näiteks vanad aknaraamid.

Vett suitsusaunas, välja arvatud juhul, kui seda ise ämbriga ei too, ei ole. On leiliruum ja eeskoda. On kaks ahtakest akent, petrooliumilamp akna taga.

„Laelauad on peal lahtiselt, sest kütmisel võivad tekkida liigsed gaasid. Nii õpetati tegema ka vanasti,” sõnab Ilmet. „Suitsusaunad ehitati ju eluhoonetest kaugemale, sest oli päris tavapärane, et need kippusid tuld võtma.”

Ava uks, kummarda alla (ukseava on ju pisike) ja astu eeskotta. Seal näed pisikest puutagavara ja veetoobrit. Esimese asjana tunned suitsusingi lõhna. Tunned, aga ei näe midagi, sest saunas on pime. On mustavad seinad, lagi ja põrandad. Sama kordub leiliruumis.

Elor Ilmet sauna suitsuliha tegemiseks ei kasuta, lõhn on kütmisest, millest muust. „Lihasuitsutamine on tuleohtlik tegevus. Liha on suitsus, rasv tilgub maha ja eks neid saunu põles maha ka koos lihaga,” teab Elor Ilmet ajaloost öelda.

Eriline elamus

Suitsusauna kasutab Elor Ilmet aastas kümmekond korda. Iga kord on eriline. Viimane kord aeti suitsusaun soojaks Tõrvaaugu matka- ja metsapäeval septembris.

„Suitsusauna kasutamine eeldab rohkem saunalisi. Ühe pere jaoks on selle soojakssaamisel liiga palju kütmist,” selgitab ta. „Talvel selleks, et õhtul kella kuueks sauna saada, tuleb see hommikul kaheksa paiku küdema panna. Siis võtad oma leilid kella kümne-üheteistkümneni ära ja järgmisel hommikul on ka veel soe sees. Saun ei ole küll kõige suurem, kuid juba ainuüksi lavale mahub viis saunalist.”

„Kui vanasti kasutati eeskoda riietumiseks ja leiliruumis võeti nii leili kui ka pesti, siis praegusel ajal suitsusaunas me ei pese. Suitsusaun on rohkem elamuse saamiseks, mitte muuks,” arutleb ta. „Ehe suitsusaun lihtsalt on nii teisem, mitte ainuüksi leili või suitsulõhna tõttu. See lihtsalt on!”

Suitsusauna erilisusest, ennekõike tavasaunaga võrreldes, võiks Elor Ilmet jäädagi rääkima. „Saunataja jaoks on suitsusauna leil palju pehmem ja ihule mõnusam. Suitsusaunal on teistmoodi hing, on hästi steriilne keskkond, siin käisid naised omal ajal sünnitamas – sellistest saunadest räägib meie ajalugu.”

Antud suitsusaun ei ole Elor Ilmeti valdustes ainus. Seal on ka kahekordne puhkemaja klassikalise Soome saunaga, seal on paar tiigikest ja neid ühendavad purded. Pole liialdus öelda, et seal rahus ja vaikuses, metsa veerel on lausa omamoodi saunaala. Pesemiseks ja tavakasutuseks ongi seesama Soome saun, mille saab suvel soojaks tunni ja talvel pooleteise tunniga.

Vene kerisega saun on haruldus

Erilisemate saunadega on Järvamaal isemoodi. Neid siin lihtsalt ei ole. Neid pole siin kunagi olnudki või on möödunud aastad ja ümberehitused erilised ihuharimiskohad siit kaotanud.

Türi kogukonnaseltsi maja tagahoovi tagumises nurgas on üks majake. Samuti ilmetu ja pisike. Väliselt.

Kui Juho Wärkstuba OÜ eestvedaja Aare Grünberg majakese ust paotab, võib näha ahjulaadset küttekeha. Võhiku jaoks ei meenuta miski tavalist saunaahju.

Aare Grünberg kõneleb, et tegemist on Vene kerisega saunaga ehk korstnaga suitsusaunaga. Ehitati see arvatavasti 1960. aastate alguses. „Eriliseks teeb sauna just kerise tüüp. Vene keriseid ei ole enam kusagil kasutusel, kõik on välja lõhutud. Tegemist on kinnise suitsukerisega, mida köetakse kuus kuni kaheksa tundi. Seejärel võetakse söed alt ära, siiber pannakse kinni ja ahju saunapoolsest osast tehakse luuk lahti, kuhu uhatakse leili võtmiseks vett.”

„Põhimõtteliselt on tegemist sama kerisetüübiga, mis vanasti oli kasutusel rehetubades,” sõnab Grünberg.

Aare Grünberg võrdleb selles saunas käimist Türgi saunaga. „See on vihtlemise saun. Seal on palju niiskust.”

Kui kogukonnakeskuse majas tehtavate tööde kõrvalt jõuab järg saunamajakeseni ja see ihuharimiskoht saab taas paremale elule kõpitsetud, loodab Aare Grünberg sinna luua pühendunud saunahuvilisi koondava saunaklubi.

Kõik tööd võetakse ette aegamööda, tähtaegu seatud ei ole.