Põldugi saab permakultuuri järgides harida

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kaks või kolm vagu aeti käsitsi kokku laiadeks peenardeks ja kaks vagu vahekäikudeks.

FOTO: Erakogu

Kuula artiklit

Võrumaal Vastseliina lähistel asub üks Eesti suuremaid permakultuurist inspireeritud taluaedu, mille juurde kuulub alates selle aasta kevadest ka poolehektariline põld, mida samuti haritakse permakultuuri põhimõtteid jälgides.

Esimesed aastad tegelesime majalähedase õuemaaga: rajasime laiad kõrgpeenrad juurviljaaeda endiste kitsaste vagude asemele ning ehitasime kast- ja kompostpeenraid käiguradade äärde. Sedamööda, kuidas kogunes orgaanilist materjali (köögijäätmed, põhk, muruniide), rajasime uusi istutusalasid sooja mikrokliimaga paikadesse, nagu seina- ja müüriääred.

Õppisime nägema ja paremini kasutama mitmeid aastaringselt kättesaadavaid looduslikke ressursse. Kevadel lõigatud õunapuu- jm peenemad oksad sobivad hästi kõigi peenarde alumiseks kihiks, muruniide või niidetud märg hein vahekihtideks või kattematerjaliks, vanad ajalehed, ehituspapp jm vanapaber peenarde vahekäikudesse, sügisel kokkuriisutud lehed taas kattematerjaliks.

Oma kogemuse põhjal võime kinnitada, et aia „kasvatamine” võibki olla pidev, permanentne tegevus, sest loodus pakub meile selleks pidevalt uusi võimalusi.

Nende aastatega veendusime, et loodusest eeskuju võtmine tasub end mitmel moel: muld on viljakam, vähem on rutiinset füüsilist tööd ja aed peab tervikuna paremini vastu äärmuslikele ilmatingimustele.

Saime ka piisavalt kogemusi, et hakata huvi tundma selle vastu, kuidas permakultuuri põhimõtteid rakendada suurel põllul. Tuleviku ülesanne ongi pigem suurte monokultuursete põldude üleviimine looduslähedasteks saagirikasteks ökosüsteemideks, mis aitaksid ära toita juba tervet küla või asulat.

Aed algab paberilt

Selle aasta talvel otsustasimegi katsetada permakultuuri põhimõtteid suuremal, poolehektarilisel põllulapil. Just nimelt talvel, sest esmalt joonistasime tulevase aia paberile. Mõtlesime läbi, kas vajame pigem ilu- või tootmisaeda, võtsime arvesse maatüki asukohta, päikese ja tuulte liikumist ning vihmavee voolamise suunda.

Soovisime, et meie aed tuleks pigem kombineeritud tüüpi, kus on nii sirgeid aedviljapeenraid kui ka erikujulisi katsepeenraid nagu korralikule õppeaiale kohane.

Kõigepealt märkisime aia kõigisse külgedesse ligipääsuteed, siis joonistasime laia neljameetrise keskallee, mille mõlemale poole hakkasime peenraid visandama. Seda tehes võtsime kõigepealt arvesse mulla viljakuse parandamise vajadust. Kui muld on toitainevaene või liivane, siis on kõige õigem rajada kõrged peenrad erinevast kättesaadavast orgaanilisest materjalist. Põllu ühte äärde, kus muld on pigem savine ja raske, kavandasime 1,5 meetri kõrgused hugel- ehk kuhikpeenrad, lisaks madalamaid U-kujulisi kõrgpeenraid.

Põllu keskossa, kus on viljakam savisegune muld, joonistasime kahele poole keskalleed sirged laiad n-ö tootmispeenrad. Peenarde vahekäikudeks arvestasime 1,5–2 meetrit.

Otsustasime ka, et läheme permakultuurile üle järk-järgult ja külvame esimesel aastal poolele põllumaale segu hernest, oast, tatrast ja ristikust.

Kevadised põllutööd

Kevadel, kui lumi läinud, võtsime joonise kaasa ning mõõtsime selle järgi maatükil välja käigurajad ja tulevaste peenarde asukohad. Nüüd sügisel teame juba mõne kuu kogemuse põhjal kinnitada, et suurel maa-alal on äärmiselt tarvilikud laiad juurdepääsuteed traktoritele jt põllutöömasinatele.

Seejärel hakkasime kavandama kõrgpeenarde rajamist ehk talguid. Oleme juba mitmendat aastat osalenud „Teeme ära” talgutel ja kutsunud permakultuuri huvilisi kaasa lööma aia rajamise algustöödel.

Et talgutega midagi korda saata, on tarvis enne kokku koguda ja põllule tuua võimalikult palju orgaanilist materjali. Sellega võib algust teha juba sügisel, kui eestlasi valdab üleüldine lehtede riisumise palavik. Kui igal aastal lehed kokku koguda ja laotada paksu kihina tulevaste peenarde alus- või olemasolevate peenarde kattematerjaliks, siis oleks ühe liigutusega täidetud kaks eemärki: õu koristatud ja peenrad väetatud ilma maad kaevamata.

Suurest põllust rääkides võiks lehed sügisel hunnikusse jätta, et need talvega piisavalt niiskust koguksid – siis on neid kevadel kergem laiali laotada. Kes tahavad samuti katsetada kuhik- ehk hugel-peenardega (1,5 kuni 2 meetrit kõrged!), need peaksid varuma poolpehkinud puutüvesid või suuri puuoksi. Ka seda võib teha järk-järgult oma krunti või metsaalust koristades.

Esialgu polegi permakultuurse aia rajamise juures vaja muud kunsti, kui oskust näha võimalikku ressurssi, seda kokku koguda ja julgelt aias katsetada. Kui palju meil igal aastal põletatakse vana puitmaterjali, lõigatud puuoksi ja lehti, selle asemel et kogu see väärtuslik kraam aias ära kasutada!

Juba sügisel võib põllule „küpsema” tuua mõned koormad põhusegust sõnnikut ja põhurulle, eriti hästi sobib mõned aastad väljas olnud ja seega „kasutuks” muutunud põhk.

Alles siis, kui kogu väärtuslik kraam on kokku veetud, saab tööga alustada. Meie korraldasime sel kevadel kahed talgud, mille käigus saime valmis kõrgpeenarde alused, sest varutud materjal sai lihtsalt otsa. Esialgu ongi peamine, et muld saaks kaetud, edaspidi võib peenraid kõrgemaks laduda. Ikka sedamööda, kuidas aasta jooksul orgaanilist ressurssi koguneb.

Ülemineku permakultuur

Kui ei ole vaja otseselt mulla viljakust või struktuuri parandada, võib alustada ka lihtsamal moel. Lasime viljakama mullaga alale kevadel traktoriga ajada klassikalised sirged vaod. Ajasime käsitsi kaks või kolm vagu kokku laiadeks peenardeks ja kaks vagu vahekäikudeks. Need peenrad said 20–40 cm kõrgused, pärast mullapinna tasandamist katsime selle õhukese lehekihiga.

Kui vähegi võimalik, soovitame vastsed peenrad kohe ära katta, kasvõi 5 cm paksuse lehe- või põhukihiga, et mullas sisalduvat niiskust hoida. Selle kevade põuakogemus näitas, et talve jooksul mulda kogunenud niiskuse hoidmine on ülioluline.

Kellel võimalus vana põhku või hakkpuitu kasutada, võiks sellega ka peenarde vahekäigud katta. Laiad kinnikaetud vahekäigud aitavad samuti niiskust hoida, akumuleerivad päeval soojust ja vähendavad suvist vajadust vahesid kõblata või rohida.

Edaspidi puudub ka tarvidus peenraid kaevata või üles harida, sest kui muld on kaetud, teevad mullas leiduvad mikroorganismid mulla väetamise ja kobestamise töö meie eest ära.

Esimesel aastal soovitame kasvatada võimalikult palju erinevaid taimi, mis ka biomassi toodaksid, et sellega sügisel peenraid katta. Meie külvasime oma peenardele porgandeid, punapeete, rõikaid, rediseid, lisaks istutasime porrusid, kaalika- ja kapsataimi.

Laiade peenarde eelis on see, et need ei vaju nii kergesti laiali, hoiavad paremini niiskust ja võimaldavad permakultuurile kohaselt eri taimi koos kasvatada. Meie valisime igale peenrale 1–2 kultuuri, mida seal koos kasvatasime, ning siis istutasime siia-sinna saialilli, kosmoseid, õlelilli, rebasheinu ning tageeteseid.

Üks lihtne viis mulla lämmastikusisaldust tõsta on kasvatada võimalikult palju liblikõielisi. Sel aastal kasvasid meie aias herned, oad, sojaoad, kikerherned ja läätsed. Isegi kui sojaube ja kikerherneid pole meil traditsiooniliselt kasvatatud, siis tänavune suvi näitas, et võime hakata oma põldudel ka lõunamaade taimi kasvatama. Need on põuale vastupidavamad ja muudavad meie aedu mitmekesisemateks.

Peenarde vahekäikudesse soovitame istutada regulaarsete vahemaade tagant varemerohupõõsaid. Neid suuri lehti, mis väga hästi kõdunevad ja mitmesuguseid toitaineid sisaldavad, võib suve jooksul 2–3 korda peenardele laotada. Nõndaviisi hakkab aed ise tasapisi tootma mullapinna katmiseks vajalikku rohelist, seega väheneb vajadus tuua väljastpoolt kattematerjali.

Taoline „ülemineku permakultuur” võimaldab samm-sammult aeda ümber kujundada, seda mitmekesisemaks ja vastupidavamaks muuta. Annab aega harjuda mõttega, et enam pole vaja peenraid igal sügisel ja kevadel üles kaevata või künda. Õpetab vaatlema ja loodust usaldama.

Tagasi üles