Sügis – seemnesööjate piduaeg

Praegu, novembri alul ongi õige aeg seada linnutoitlad üles ja need järjepidevalt sobiva söödaga varustada. Foto: Ants Liigus

Et elada, tuleb toitu leida. Enamasti peavad linnud endale nokaesise hankimiseks oma puhke- ja varjepaikadest väljuma ja võivad niiviisi sattuda neist toiduahelas kõrgemal asuvate mitmesuguste selgroogsete loomade, sealhulgas röövtoiduliste lindude söömahimu ja selle rahuldamiseks ette võetavate rünnete ohvriks.

Nii ongi taimtoidulised linnud kui toiduahela alumistel astmetel asuvad olesed järgmiste lülide elatusallikaks.

Toiduotsimine ja söömine on ohtlik tegevus, kuna sel ajal on lindude tähelepanu koondunud oma lähimasse ümbrusesse ja on pidev risk, et ei märgata kiskja või röövlinnu lähenemist. See oht sunnib paljusid taimtoidulisi linde toitu otsima lagedamates avarama vaatega paikades.

Üks toiduotsimisel ohtu kahandavaid kohastumusi on salgana tegutsemine. See on väljaspool pesitsusaega omane paljudele värvulistele, eeskätt vintlastele, tsiitsitajatele ja varblastele, samuti hanedele, partidele, luikedele ja teistele veelindudele, kurgedele ja lõokestele. Suve lõpul hakkavad need linnud järjest enam taimset toitu tarvitama.

Ka toonekured, enamik kurvitsalisi-kahlajaid, tuvid, vareslased ja mitmed teised hoiduvad kokku üsna selgelt selle tõttu, et seltsingus ikka keegi aegsasti märkab ohu ilmumist ja hoiatab kõiki. Mõnede liikide juures täheldatakse koguni, et keegi salga- või parveliikmetest jääb valvele ja mingi aja pärast valvur vahetub.

Kuna lindudel puudub võime tselluloosi seeduvateks ühenditeks lagundada, siis pole seemnekestade aineses talletunud energia neile enamjaolt kättesaadav. Seemnetuumade eraldamiseks koorikust või kestast on vintidel ja lähedastel nokk koos lõualuude ja -lihastega kujunenud keerukaks „instrumendiks”, igal liigil pisut omalaadseks, nii et eri liigid on spetsialiseerunud oma meelistoidule.

Reeglina kasutavad suurema nokaga liigid suuremaid seemneid, näiteks suurnokk-vint suudab purustada koguni kirsi- ja oliiviseemnete kesta, et valkude, rasvade ja seeduvate süsivesikute poolest rikas tuum alla neelata. Teradest toituvad vintlased suruvad need enne allaneelamist noka vahel puruks. Tsiitsitajatel, näiteks talvikesel soodustab seda kõver nokaserv. Ohakalinnud aga „lahkavad” takja- ja ohakanutte, käbilinnud saavad oma ristatud tippudega üla- ja alanoka abil käbidest seemneid välja lüdida.

Sama suudab suur-kirjurähn tugeva sirge nokaga oma niinimetatud sepikojas, milleks on puutüvesse või -kooresse peiteldatud pragu. Lähikonnas puu otsast murtud okaspuukäbi toob ta kohale noka vahel, klammerdub jalgadega puu külge, laseb käbi noka vahelt tüve ja kohevile aetud rinnasulgede vahele, heidab nokaga vana käbi eemale, võtab vastu tüve hoitud käbi ja surub selle – ikka teravam ots ülespoole – prakku. Tunni jooksul suudab rähn lüdida kuni kümme käbi ja alla neelata paarsada seemet. Need kaaluvad kokku umbes grammi ja sisaldavad vaid 5 kilokalori ringis energiat. Ka sarapuupähkleid raiub suur-kirjurähn. Päevase energiavajaduse – ca 60 kcal – rahuldamiseks on kirjurähnile vaja siiski ka loomset toitu, nii et osa päevast peab ta pühendama üraskitõukude otsimiseks.

Paljud taimtoidulised värvulised koguvad endale varusid. Selles on ühed tuntuimad pasknäärid, kes peidavad metsas sambla varju tammetõrusid, ja mänsakud, kes teevad sama sarapuupähklitega. Ka nende nokk on piisavalt tugev, mänsakutel sobiv isegi pähklikesta lahtiraiumiseks.

Ent ka hoopis pisem puukoristaja suudab nokaga pähklituumani jõuda. Tema varub endale seemneid talvel lindude toidulaualt ja peab seejärel hoolas olema puukoore pragudesse peidetud päevalilleseemnete kaitsmisega „võõrusele” kippuvate tihaste eest. Muide, praegu – novembri alul ongi õige aeg seada linnutoitlad üles ja need pidevalt sobiva söödaga varustada.

Viljapõldudele pudenenud teri söömas käima hakkasid juba augustipäevadel tuvid ja öösiti lendasid paljudele põldudele ka sinikael-pardid, kes leiavad toidu üles tundliku nokaotsaga. Septembris tegid kõrrepõldudel järelkorjet sookured ja haned-lagled. Haned ja väikeluiged leiavad soodsaid söömakohti orase- ja heinapõldudel, ehkki sealt saadav ei ole nii suure toiteväärtusega kui teratoit.

Juba oktoobris käis õunaaedades, pihlakatel ja teistel marjapuudel toitumas mitu rästaliiki. Nad saavad söönuks viljalihast, allaneelatud seemned aga läbivad nende seedekulgla kahjustumata ja koos linnu väljaheitega maapinnale jõudes on neil seemnetel kaasas n-ö starterväetis. Novembris jätkavad seda tegevust Põhjalast saabuvad siidisabad, leppadelt ja kaskedelt leiavad toitu siisikesed ja urvalinnud, süües nii seemneid, pungi kui ka noori urbi. Nii et taimtoidulistel lindudel on piisavalt nokaesist ja linnusõpradel silmarõõmu nende jälgimisest!