Külmas laudas töötamine trööpab tervist

Maainimese tervise paneb jätkuvalt proovile külmas laudas töötamine. Foto: Marko Saarm

Arstikeskuse Qvalitas peaarst Toomas Põld ütleb, et paljusid haigusi, mis kimbutasid põllumehi aastakümneid tagasi, enam õnneks pole. „Viimase 15 aastaga ei ole küll olulisi muutusi toimunud selles suhtes, et mõni haigus rohkem maainimestele külge hakkaks.”

Põhjus on selles, et põllumajanduses on kasutusele võetud uusi tehnoloogiaid ja masinaid, mis ei tekita selliseid kutsehaigusi, nagu vibratsioonitõbi jm, mis oli näiteks traktoriga töötanud inimeste suur probleem. Paljud maatööd ei nõua enam külmas ja märjas tundide viisi füüsilist pingutust, kuigi päris kadunud need siiski pole.

Teeb endiselt liiga rasket tööd

„Inimese tervise paneb jätkuvalt proovile külmas laudas töötamine. Samuti jääb maainimesel puhkuseks vähe aega, eriti kui pole kedagi ennast asendama kutsuda,” viitab dr Põld näiteks lüpsjate raskele tööle ja suuremale puhkusevajadusele.

Karpaalkanali sündroom on arsti sõnul üks, mida esineb palju põllu- või maatööd tegevatel inimestel, kes peavad kasutama palju käte jõudu või tegema ühetaolisi liigutusi.

„Peamised tööst põhjustatud tervisekahjustused on seotud käte närvide pitsumisega, sõrmede kõõluste põletikud, randmesidemete kahjustused ja õlakahjustused. Palju on probleeme kätega,” loetleb Qvalitase Arstikeskuse peaarst, kes puutub palju kokku maatööd tegevate patsientidega.

Muret teevad maainimesele niiskest õhust tingitud haigused, aga samas on hea, et maainimene ei ole nii vastuvõtlik nakkushaigustele kui linnainimene, kuna organism on harjunud välisõhuga ja paremini karastatud.

„Inimesed on füüsiliselt tugevamad. Värske õhk, vahetu suhtlemine loomadega, kontoristressi puudumine on vaimses mõttes positiivsed ja hoiavad inimest liigselt mõtlemast näiteks sellelegi, mida teised temast mõtlevad – ehk see, mis on tihti linnainimese sagedane probleem.”

MTÜ Tööfüsioteraapia juhataja ja tööfüsioterapeut Liina Pääbo märgib samuti, et põllumehe terviseprobleemid on aastatega muutunud. „Füüsilise töö osakaal väheneb tehnoloogiliste lahenduste laialdasema kasutuse tõttu, kuid samas vaimses mõttes muutub töö üha nõudlikumaks ja keerulisemaks. Põllumajanduses vajatakse üha rohkem inimesi, kellel on spetsiifilised tehnoloogilised, turunduse, juhtimise jms oskused.”

Pääbo sõnul on terviseprobleemid kohati muutunud sarnaseks istuva töö tegijatega. Näiteks on suurte põllumajandusmasinate juhtide häda, et ei liiguta tööpäeva jooksul piisavalt ning lihaskond ja südame-veresoonkond pole piisavalt treenitud. Sellega kaasneb sageli ülekaal ja suitsetamine.

„Samas on neid, kelle töö on endiselt füüsiliselt raske: lüpsjad ja talitajad teisaldavad käsitsi suuri raskusi, teevad sadu kordi päevas kätega ühtesid ja samu liigutusi ning on sundasendites. Neil esineb rohkem ülekoormusprobleeme kätes ja seljas. Seega tervisemured sõltuvad töö iseloomust: ka põllumajanduses on väga erineva iseloomuga töid.”

Suurim mure on kehvad hambad

Doktor Toomas Põld toob välja, et praegu on suurim kitsaskoht maainimeste hambad. „Inimestel ei ole raha ega aega hambaravile minna ning see paistab välja.” Hammastest saavad tema sõnul alguse paljud muud haigused, mida hiljem on vaja ravida.

Doktor Põld on veendunud, et riik peaks selles osas oma osa andma, et ka maal elavatele inimestele saaks hambaravi taskukohaseks ja kättesaadavaks.

„Tähtis on inimese enesetunne: kui vaatad peeglisse ja tunned, et tahad ka teiste inimestega suhelda.” Igasuguseid kampaaniad tehakse, aga maainimeste hammastesse suhtub riik arstide hinnangul ükskõikselt. Tänapäeval peavad põllumehed ja maal elavad talunikud ise enda tervise kinni maksma, aga raha ja aega jääb selleks väheks.

Kui raha vähe, tuleb haigusi rohkem

Kommenteerib psühhiaater Jüri Ennet:

Inimene on sotsiaalne olevus ja sotsiaalne keskkond avaldab talle suurt mõju. Asjad lähevad siin aga kahte lehte. On ühed tingimused, mis on nii maa- kui linnainimesele ühesugused, ja teised tingimused, mis on maa- ja linnainimestel erisugused.

Selge, et töö iseloom on maal ja linnas erinev. Linnainimene istub tugitoolis või puutooli peal või mõnel pool lausa posti otsas, kus on üsna piinarikas istuda – aga see on üks valdkond, mis põhjustab linnainimesel liikumisvaegust, liigset söömist, ülekaalulisust, stressirohket ülemusega suhtlemist. Linnas on tasuta transport, aga samas on liiklus ülekoormatud, kõik kiirustavad ei tea kuhu. Linnas annab kiire elutempo tervisele löögi.

Maal on vastupidi, tempo ei ole tingimata kiire ega käi alati kella järgi, aga kui on loomad, siis muidugi tahab lehm lüpsta ja kana teri saada.

Maal on teisi probleeme, mis mõjutavad inimeste elu ja tervist – näiteks kas oli seakatk või see tuleb, oli salmonella või see tuleb, oli kuum suvi või vastupidi, uputab, kas loomasööta jätkub või ei jätku. Siin on terve rida stressoreid ja haiguse tekitajaid, mida linnainimesel – kontoris, poes või tehases – ei ole.

Linnainimesel on mitmesuguseid meelelahutusvõimalusi, aga maal on kahjuks paljudes kohtades vaid kauplus või kiosk, poest ostetakse õlut. Siin lähevad maainimesed kahte lehte: ühed töötavad hommikust õhtuni ja kauemgi, ilma puhkuseta, sest põldu ja loomi ei saa eirata.

Samas on teised, kel pole metsa, maad, loomi ega tööd, neist kahjuks paljud lähevad alkoholi peale, mis toob kaasa palju tervisehädasid ja sotsiaalseid probleeme, vägivalda jne. Linnas upuvad alkohol ja muu teiste asjade sisse ning nii reljeefselt esile ei tule. Linnas võetakse alguses alkoholi, lips ees, ja siis ongi juba alkoholism, ilma et peaks jõudma poe taha.

Abi jääb kaugele

Juttu võib jätkata, aga mõte on selles, et faktorid, mis inimese tervist ja psüühikat mõjutavad, on linnas ja maal erinevad. Tähtis küsimus on – kas inimene saab abi?

Abiga on nii, et maakonnas võib olla nüüd samuti tasuta transport, aga kahjuks on abi ikka kaugel. Kui on alkoholimure, siis inimene ei saa abi õigel ajal. Isegi Tallinnas ei jõua inimesed abi järele. See on meditsiiniline pool, mida saab vaid kõrgemal tasandil lahendada, sest inimestel on muresid palju, aga ligipääs meditsiinile on kehv, isegi kui tahta abi ja oma elu muuta.

Sel tasandil lähevad asjad jälle kahte lehte. Linnas on juhid ja alluvad, aga on ka vaesus. Rabad hommikust õhtuni tööd, oled näiteks müüja, pead kõigile naeratama, aga palk, mis kätte saad, on nii väike, et Danske poisid nii väikeseid numbreid ilma luubita ei näegi. Või siis kooliõpetajad – koolistress, kodune stress, õpetaja stress. Üks sünnitab üht probleemi ja teine kolmandat.

Inimene kannatab ja jõuab palju

Üldistatult võib öelda, et Eesti inimene kannatab ja jõuab palju. Näiteks sporti tehes võid neid tegemisi-liigutusi teha 4–5 korda rohkem kui sundtöölisena sundasendis (ka sotsiaalses) tegutsedes.

Muremõte on Eesti rahval selles, et tegutseme meie Maarjamaal iga päev suures vastuolus, sest eesmärgiks on ärapanemine, aga mitte Eestimaa, laste, noorte ja vanakeste hea elu. Meil on 80 000 kuni 90 000 ravikindlustuseta inimest. Inimene on eluaeg tööd teinud, aga korraga on tööst prii. Ehkki ta on kogu elu andnud suure osa maksudeks ära, ei saa ta enam nüüd ise hädas olles löögile.

Mõnedel usurahvastel aitab inimest raskel hetkel suguvõsa või religioon, aga meie Taara on kusagil kaugel ja tavainimene teda ei tunneta. Meil ei ole piisavalt koosmeele tunnet, et kui jään hätta, siis maakond või omavalitsus aitab mind, aitab mureorust välja tulla. See tekitab jälle stressi.

Eesti statistika näitab, et Ida-Eestis ja Kagu-Eestis on invaliidsust palju. Aga seal on ka tööpuudust palju – tööd ei leia kusagilt! Kui sul raha on vähe, tuleb haigusi rohkem. Kui haigusi on rohkem, on ka invaliidsust rohkem. 

Kokkuvõtteks tahan öelda, et üks või teine tegur, mis maa- ja linnainimese tervist mõjutab, on küll erinev, aga on üks asi, mida saame kõigi tervise heaks ära teha. Minu soov on see, et Eesti rahval oleks rohkem üksmeelt ja koostööd, siis läheb elu ja tervis paremaks nii maa- kui ka linnainimesel.