Kikkapuud löövad oktoobris leegitsema

Väikeste lastega peredel on kindlam kikkapuid oma aeda mitte tahta, sest värvikad viljad on mürgised. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kes juhtub praegu esimest korda eemalt nägema mõnd heitlehist kikkapuud, arvab, et sügise paneb särama mingi senitundmatu õitseja. Lähemale astudes saavad muidugi kõik aru, et väikest puukest ei ehi õied: üsna pikkade raokeste otsas on tal erepunased või hoopis erkroosad väikeste laternakeste moodi viljad.

Sügise edenedes läheb vaatepilt järjest põnevamaks. Hariliku kikkapuu viljakuprad värvuvad tavaliselt septembri lõpuks. Siis aga tasub jälgida, kuidas need neljaks jagunedes avanevad, sest kuprast ilmuvad nähtavale kirgasoranži rüüga kaetud seemned. Kikkapuu lehed omandavad aga iga päevaga järjest kollasema ja punasema sügisvärvi.

Põnevad viljad püsivad puul ka pärast lehtede langemist, kuni linnud need nahka pistavad. Kiire seedimisega lindudele need ohtlikud pole. Väikeste lastega peredel on aga kindlam heitlehiseid kikkapuid oma aeda mitte tahta, sest värvikad viljad ja ülejäänud taimeosad on mürgised. Õnneks on viljad kibedad ja keegi neid palju suhu ei panegi. Mürgisusele vihjab vist ka kikkapuu ladinakeelne nimi Euonymus – antiikmütoloogias olid Eunyme lapsed allilma fuuriatest ehk erinnüstest asukad, kes karistasid patuseid.

Mäletan esimest kohatud kikkapuud hästi – loodetavasti kasvab see siiani Tallinnas Schnelli pargis Toompuiestee ja kunagise keskkonnaministeeriumi hoone lähistel. Et selle puukese sügisest muutumismängu imetleda, tegin paaril oktoobrinädalal oma töötee seal natuke pikemaks.

Uhkelt viljunud kikkapuid võib praegu vaadelda näiteks Kadriorus: kui jalutate Apollo kujust mööda Kumu poole, kasvavad need kahel pool teed. Tore valik kikkapuid on ka Tallinna Botaanikaaias, kus eri liigid kasvavad koos suurema grupina.

Kui on õnne, siis võib harilikku kikkapuud (Euonymus europaeus) kohata ka Lõuna-Eestis liikudes, sest tegu on meie pärismaise liigiga. Levila põhjapiiriks peetakse Koiva jõge, kuid seemnetega on see levinud mujalegi, näiteks Väikese Emajõe äärde.

Haruldase ja ohustatud taimena on harilik kikkapuu meil looduskaitse all. Seega õmblusnõelu ja saapanaelu kikkapuu kergest ja kõvast kollakast puidust meie mail nüüdisajal teha ei saa.

Harilik kikkapuu kasvab 4–5 m kõrguseks põõsaks või väikeseks puuks. Aias meeldib sellele parasniiske viljakas ja pigem lubjarikas kasvupinnas. Kevadel tagasihoidlikku puukest õieti ei märkagi, aias või haljasalal sobib see seetõttu väga hästi lillepeenra või kevadesuvel õitsvate põõsaste rahulikuks taustaks.

Kikkapuu tähetund tuleb sügisel, kui naabritest pole talle enam võistlejaid. Eriti mõjusad on need siis suurema grupina kasvades. Harilik kikkapuu on külma- ja põuakindel ning lepib hästi nii kärpimise kui ka saastunud linnaõhuga.

Hariliku kikkapuu peensaagja servaga süstjad või elliptilised lehed on teritunud tipuga, kuni 8 cm pikkused ja 3 cm laiused. Tavaliselt neljakandilisi võrseid võivad katta korkjad liistakud. Mais puhkevad tillukesed neljatised rohekasvalged õied on tagasihoidlikud.

Harilikku kikkapuud saab paljundada seemnetega, mida tuleb sügisel korjata, seemnerüüst puhastada, natuke kuivatada ja siis kohe maha külvata. Kiiremini saate ilupuu kasvatada haljaspistikust. Harilikku kikkapuud ja selle sorte müüvad mitmed puukoolid, sortidest on üpris levinud nt ‘Red Cascade’, mille viljad on punasemad ja kasv väiksem, lehtede sügisvärvus on kaunilt veinpunane.

Kikkapuude liike on maailmas umbes 170, mitut saab meilgi kasvatada. Neid kohtabki peamiselt taimekogujate aedades. Looduses võib mõnikord trehvata ka naastust kikkapuud (E. verrucosus). See Kaukaasias, Krimmis jm laialt levinud liik on nime saanud 1–2 m kõrguse põõsa võrseid tihedalt katvate mustjaspruunide näsade järgi, kuprad värvuvad neil kollakasroosaks. Naastune kikkapuu lepib ka poolvarjuga. 1–1,5 m kõrgune põõsas annab juure- ja kännuvõsu. Väikeseviljalise kikkapuu (E. pauciflorus) võrsetel on rohelised täpid.

Tiivulise kikkapuu (E. alatus) ja korgi-kikkapuu (E. phellomanus) lisaväärtus on see, et nende kandilisi võrseid rõhutavaid korgiliistakuid on huvitav uurida ka talvel, kui taimed raagus. Tiivuline kikkapuu kasvab looduslikult Kuriili saartel ja Jaapanis, korgi-kikkapuu on pärit Hiinast. Tiivulisel kikkapuul on liigist madalam ilus sort ‘Compactus’ (põõsa kõrgu 1 m, laius 3 m), mis värvub sügisel sarlakpunaseks.

Meie talved peaks ilusti ära kannatama ka samast kandist pärit Hamiltoni kikkapuu teisend Sieboldi kikkapuu (E. hamiltonianus var. sieboldianus), millel on ilusad ereroosad viljakuprad.

Suuretiivaline kikkapuu (E. macropterus) kasvab oma kodumaal Kaug-Idas ja Kirde-Aasias 8–9 m kõrguse puuna. Meil on see pigem põõsas, suured kuprad (läbimõõt suletult 1,5 cm) värvuvad tumepunaseks, seemnerüü on erkoranž.

Taimekogujad on kasvatanud ka lamedarootsulist (E. planipes), laialehist (E. hamiltonianus), väheseõielist (E. pauciflorus) ja Bunge kikkapuud (E. bungeanus). Viimasel liigil on teistest heledamad lehed ja hele- või kollakasroosad viljad.

Kikkapuid kimbutavad mõnikord võrgendikoid, need peske siis veejoaga taimelt maha. Talvel võivad kikkapuude koorega maiustama tulla jänesed ja hiired. Jäneste eest kaitseb kõige paremini puuhakatise ümber seatud võrksilinder.

Kikkapuudel on ka igihaljaid liike. Eesti aedades on üpris levinud Hiinast pärit peente võrsete ja munajate lehtedega Fortune’i kikkapuu (E. fortunei) ja selle paljud sordid. Näiteks kollaste leheservadega ‘Emerald Gold’ ja valgete, talveks roosakaks värvuvate servadega ‘Emerald Gaiety‘, mõlemad on madalad tihedad põõsad.

Natuke kõrgema sordi (u 60 cm) ‘Sunspot’ tumeroheliste lehtede keskmes on kollane laik. Ilusaid vilju igihaljastel sortidel pole. Madalaid sorte, mis jäävad talvel loodetavasti lume alla, ongi kindlam kasvatada. Neid, nagu teisigi õrnemaid igihaljaid taimekesi, tuleb talveks kuuseokste vm sobivaga katta, sest need kardavad varakevadist päikesepõletust. Noorte taimede ümbruse võiks kaitseks külmakahjustuse eest multšida kompostmullaga vms.

Meil on müügil olnud ka tüvipuid: suureviljalisele kikkapuule vm liigile on poogitud mõni efektse lehestikuga Fortune’i kikkapuu sort. Kui kasvatate sellist puukest kasvuanumas, viige see talveks verandale vm jahedasse ruumi, kus temperatuur ei tõuse üle 10 kraadi. Peenras kasvavat puukest võiks pakaselisel ajal kaitsta soojustuskangaga.

Vanades parkides võib kasvada igihaljas hästi peente lehtedega väike kikkapuu (E. nanus). Selle peened võrsed juurduvad kergesti. Laiuva kasvukujuga põõsakese väikesed õied on erandlikult punased ja neist arenevad roosakad kuprad. Lehestik värvub sügisel punakaspronksjaks.

Külmaõrnal jaapani kikkapuul (E. japonicus) on loorberit meenutavad lehed. See võib meil küll suvel õues suvitada, kuid tuleb talveks jahedasse valgesse ruumi kolida.