Eestis müüakse palju küsitava kvaliteediga istikuid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Eesti puukoolide omanikud kogevad, et kodumaiste istikute nõudlus on kahanenud, kuna eelistatakse odavaid säästuistikuid.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kuula artiklit

Kui hobiaednik ostab istiku ehitus- või toidupoest või juhuslikult laadamüüjalt, võib juhtuda, et elujõulist taime ta ei saa. Veel tõenäolisem, et ostetud taim meie kliimasse üldse ei sobi.

Seedri Puukooli omanik Elmar Zimmer räägib, et Eesti turg on kaitsetu kauba ees, mis tuuakse sisse näiteks Leedu istikute pähe, aga tegelik päritolumaa on hoopis Holland. Need alused, mille peale puud on poogitud, ei kannata meie külma talve.

Laat on koht, kust võib saada massiliselt ebasobivad sorte. Näiteks pakutakse istiku juurde näidisena maitseks pirni, õuna või ploomi. Hollandi hulgimüügist on istik paari euroga kätte saadud, aga siin saab küsida 15–17 eurot. Läti kaitseb õigusaktidega oma turgu ja seal niisugune äri läbi ei läheks, seega tulevad müüjad siia.

Ka Eestis on soovitud sellist äri piirata, aga vastuseks on öeldud, et oleme Euroopa Liidus, kus kaup peab vabalt liikuma, ja sedasi saame uutest sortidest parema ülevaate.

Ilutaimed, näiteks roosiistik, on emotsioonikaup ja selle võibki igal aastal uue istutada, aga usaldada tasub ikka Eestis kasvatatud ja aretatud kaupa. Hind võib ju välismaa kaubal ahvatlev olla, aga investeerida tasub kindlasse ja püsivasse taime.

Üle kahekümne aasta tegutsenud Päidre Puukooli omanik Hillar Nassar räägib, et Eestis on palju edasimüüjaid ja vahendajad. „Neil pole sellist tootmispagasit ja kogemust nagu puukoolidel ja aianditel, kes on Eestis aastakümneid tegutsenud,” ütleb ta.

Eesti puukoolid teevad koostööd teiste puukoolide ja teadusasutustega, et saada parimaid tulemusi Eesti oludes, kus talved on ettearvamatud.

„Viimastel aastatel on kvaliteetsete istikute nõudlus kahanenud, eelistatakse odavaid säästuistikuid, kus ei panda rõhku kvaliteedile, vaid soodsale hinnale. Need istikud on pärit lõunapoolsetest riikidest ja sort ei oma enam tähtsust,” tõdeb Nassar.

Nassarile tundub, et Eesti puukoolid liiguvad tootmise vähendamise suunas, kuna nõudlus Eesti istikute järele muudkui langeb. „Taimi tuuakse Euroopa riikidest ja neid müüb enamik ehitus- ja toidupoode. Kahju, et paljud ei hinda eestimaist toodangut, mille paljundamisel oleme aastaid vaeva näinud. Tunnustan meie teadusasutusi, kes on aastakümnete jooksul aretanud kümneid meie kliimasse sobivaid saagikaid ja maitsvaid sorte.”

Nurga Puukooli omanik Rudolf Pehter ütleb, et lisaks sellele, et puukoolid kasvatavad taimi, mis on kohanenud meie kliimaga, kontrollib Taimetoodangu Inspektsioon Eesti puukoole põhjalikult. „Turumüüjate kohta seda öelda kindlasti ei saa,” rõhutab ta.

Ehkki taimemüüjaid on Eestis küllalt, on Pehteri sõnul õnneks kliendid üha teadlikumad ja eelistavad Eesti toodangut. Nad on väsinud igal aastal oma elupuuhekki välja vahetamast, vaid eelistavad istutada heki kogu eluks, mitte üheks hooajaks.

„Ühekordsed tegijad ja kiiresti rikastuda tahtvad algajad kaovad turult,” usub Pehter.

Zimmer räägib, et Eesti puukoolid rõhuvad kõigi takistuste kiuste ikka kvaliteedile – kes sealt taime ostab, saab olla kvaliteedis kindel.

„Meil on müük kohapeal, käime laatadel ja müüme parimates spetsialiseeritud aiapoodides, nagu Hansaplant ja Hortes, kes oskavad kliendile asjatundlikku nõu anda. Nemad suudavad müüa ka siis, kui mujal ei ole müük nii hoogne. Kolmas koht, kus oma toodangut juba mitu aastat pakume, on Decora, mis samuti teenindab professionaalselt. Uus müügikoht on Gardest,” loetleb Zimmer.

Zimmeri sõnul on viimastel aastatel olnud parim müük Tallinnas ja Põhja-Eestis. Loomulikult on Tallinna hinnad kallimad kui maapiirkonnas. Tartus on neil kolm poodi, samas on Tartus konkurents tihe, kuna istikute kasvatajaid ja müüjaid on palju.

Kui ehituspoes võib mõnikord näha viletsaid närbunud taimi või istikuid – keegi nende eest müügi ajal eriti ei hoolitse ja ülejääk visatakse ära, siis puukoolid oma taimedega nii hoolimatult ümber ei käi.

„Võtame müümata istikud tagasi. Hoiame ise üle talve ja siis otsustame,” ütleb Zimmer.

Tema sõnul valitseb Eesti puukoolide ja aiandite üle liiga suur bürokraatia, samas ei tea riigi ametkonnad siiani, kui palju meil istikuid sisse tuuakse ja maha istutatakse.

„Hinnanguliselt on Eesti puukoolide maht umbes kümnendik Läti puukoolide omast,” viitab Zimmer.

„Loomulikult meie põhjamaises kliimas on istikud kallimad kui Lätis ja Leedus, rääkimata Poolast. Lõunanaabritel on ka riiklikud toetused, mis hoiavad hindu odavana. Meil selliseid toetusi ei ole. ”

Lääne-Euroopas toetatakse puukoole, et inimestel oleks tööd ja leiba. Lisaks annab Lääne-Euroopa pehme kliima võimaluse kasvatada paljusid taimi pikemalt või mitu korda. Eestis saab seda teha suuremates puukoolides vaid tehistingimustes.

Viljandimaal asuv Seedri puukool teeb koostööd Polli Aiandusuuringute Keskusega. „Sealt saame algmaterjali. Valmistoodangut me ise sisse ei osta, ainult õunapuude vegetatiivaluseid või seemikaluseid, sest majanduslikult ei ole mõttekas päris kõike ise toota,” kõneleb Zimmer. Istiku kasvatamine võtab aega 3–4, vahel isegi 6 aastat.

Zimmeri sõnul ei tasu lõuna poolt viljapuid tuua, kuna meie kliima neile ei sobi. „Eesti rahva lemmik ja hea kindel sort on ʻLiivi kuldrenett’. Lõuna poolt seda sorti ei leia. Hansaplanti sügispäevadelgi on kuldrenett olnud lemmik, kuigi sel aastal sai esikoha õunasort ʻKrista’,” räägib ta.

Tagasi üles