Seakatku tõttu suletud farm alustab taas

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastatel 2015–2017 nakatus Eestis seakatku 27 farmi loomad, sead hukati ja hooned desinfitseeriti. Praguseks on enamuses neist tootmine taastatud.
Aastatel 2015–2017 nakatus Eestis seakatku 27 farmi loomad, sead hukati ja hooned desinfitseeriti. Praguseks on enamuses neist tootmine taastatud. Foto: Margus Ansu

Eelmisel aastal Aafrika seakatku tõttu Pärnumaal Kihlepas asuva farmi sulgenud ja 3400 looma sundhukanud osaühing Lõpe Agro jätkab farmis seakasvatusega.

Ettevõtte teise, ligi kolmekümne kilomeetri kaugusel Lõpel asuvasse 6000 seaga farmi haigus ei ulatunud. Ettevõtte tegevjuht Mare Noot kinnitab, et nüüdseks on Kihlepas tootmine taastatud täismahus.

Tegelikult oleks võinud sealsesse 2011. aastal valminud vabapidamisfarmi sead katkujärgselt uuesti sisse tuua juba mullu septembris, sest kõik nõuded olid täidetud ja piirangud maha võetud, aga ettevõtte juhtidel oli plaan muuta tehnoloogiat – põhu sügavallapanu asemel taheti nakkusriski vähendamiseks hakata kasutama vedelsõnniku süsteemi. Plaani pole tänagi maha maetud, aga selle teostumine võtab loodetust rohkem aega.

„See oli väga suur šokk, kui saime teada, et farmis on katk sees. Esimesed päevad olid kõige valusamad,” meenutab Mare Noot mullu juunis toimunut. Samal ajal tuli operatiivselt tegutseda, täita täpselt ettekirjutusi ja säilitada kaine mõtlemine. Midagi ei jäänud üle, nutma jääda lihtsalt ei saanud. Kõige rohkem oli kahju inimestest, kes seal iga päev töötasid ja olid loomadega kokku kasvanud.”

Katku avastamise ja tootmise taastamise vahele jäi palju aega ja tegevusi: farmi täielik puhastamine, seadmete demontaaž ja remontaaž, desinfitseerimine, karantiin ja ootus, et saaks loa farmis kasutatavat tehnoloogiat muuta.

„Kavatseme ehitada vedelsõnnikuhoidla ja minna üle vedelsõnnikusüsteemi peale. Asusime selles suunas kohe tegutsema, ümberehituseks valmis projekt, võtsime hinnapakkumised ja pöördusime keskkonnaameti poole kompleksloa muutmiseks,” räägib Noot.

„Tellitud sai keskkonnamõju hinnang, mis valmis kevadeks, kuid kahjuks pole meil siiamaani seda luba keskkonnaametilt olemas. Seepärast ei jäänud muud üle kui jätkata sügavallapanuga. Lihtsalt ei jõudnud luba ära oodata. Muudatused on kavas, aga kaua see aega võtab, ei oska ennustada.”

Üks asi on kätte saada kompleksluba, teine külarahva meelsus – vedelsõnnikuhoidlat kardetakse. „Kuigi tehnoloogia on edasi arenenud ja mina siin tonti ei näe, on teema väga tundlik. Tõenäoliselt on see pikk protsess ja kogu selle aja sigala tühjana hoidmine oleks majanduslikult ebamõistlik, nii jätkamegi esialgu vanaviisi. Juulis tõime esimese partii põrsaid sisse, kolme kuu jooksul täitsime kõik kohad. Nüüd hakkavad juba esimesed nuumikud välja minema,” selgitab Noot.

Kahest mullu suvel koondatud inimesest üks on taas Kihlepa farmis tööl, teine leidis vahepeal uue töökoha ja tema asemele tuli uus töötaja leida. Farmis töötab kolm inimest.

Riik maksis Lõpe Agrole 264 940 eurot taudikahjude kompensatsiooni, mis kattis tegevjuhi kinnitusel põrsakulud ja mingi osa üleskasvatamiskuludest.

„Aastaga, mil sigu farmis polnud, kogunes majanduslikku kahju ikkagi mitukümmend tuhat eurot. Pangalaenud vajasid maksmist ja jooksvatest kuludest ei pääse: territooriumi valgustus, ümbruse korrashoid, valvesüsteemid, aeg-ajalt tuli kütta jms. Ükski tühjalt seisev hoone kasumit ei teeni,” nendib Noot.

Kuigi praegu käib Kihlepa farmis töö täie hooga, ei saa seakasvatajad end päris kindlalt tunda, sest metssigade populatsioon on taas kasvamas. „Oleme küll täiendavalt investeerinud topeltpiiretesse ja ümber on ehitatud farmi sissepääsud, aga kindlustundest ei saa rääkida,” tõdeb Noot.

„Põhu kasutamine on endiselt riskantne. Eeskirja kohaselt peab see enne kasutamist seisma vähemalt kolm kuud, selle ajaga peaks nakkusoht kaduma, aga mina seda päris ei usu. Meie kasutame praegu 2016. aasta põhku, meil on seda alles ja kui see otsa saab, hakkame kasutama 2017. aasta põhku.”

Seakasvataja on veendunud, et seakatk ei kao Eestist niipea kuhugi ja sellega tuleb kohaneda. Inimesed on märksa teadlikumad, bioohutusnõuete täitmise vajalikkusest on aru saadud, aga risk jääb.

„Venemaa poolt tulevad uued sead Eesti poole. Meie endagi põldudel on metssigade tekitatud põllukahjustused jälle sagenenud. Suured karjad on liikvel. Kui metssigu usinasti ei kütita, kasvab kevadeks nende arv jälle ülemäära suureks,” muretseb Noot.

Kõigest hoolimata peab Noot seakasvatust Eestis majanduslikult endiselt perspektiivikaks, muidu poleks ju Kihlepas tootmist taastatud. Eesti sealihaga isevarustatuse tase on üsna väike, 75 protsendi juures. Samas eestlane armastab sealiha ja eelistab järjest kindlamalt kodumaist.

„Sealiha tuuakse ka mujalt sisse ja müüakse seda väga odavalt, aga see ei ole minu hinnangul õige ning tarbija ei hinda seda liha kuigi kõrgelt,” nimetab Noot.

Loodetavasti ei pahanda kodumaise sealiha tarbija sellegi peale, et täiendavate bioohutusnõuete täitmine tõstab paratamatult mingil määral kodumaise sealiha hinda. Seda enam, et tõusutrendis on ka söödahind.

„Väikestele farmidele võib praegu kehtivate bioohutusnõuete täitmine isegi üle jõu käia ja kui suured farmid on suures osas tootmise taastanud, siis paljud väikesed on seakasvatuse lõpetanud,” tõdeb Noot._

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles