Poolnäljas karud tükivad mesitarude kallale

Talve üleelamiseks peab karu piisavalt rasva koguma, kui metsas süüa napib, võib tühi kõht ajada karu taluaeda õunu otsima või mesitarusid ründama. Foto: Marko Saarm / Sakala

Kui loodus jätab karud tavalisest enam nälga, ajab tühi kõht nad enne talveunne minekut mee järele. Mesitarusid rüüstavad rohkem ka nugised ja rähnid. Tarude kaitsmine läheb mesinikele päris kalliks maksma.

Järvamaal Koeru kandis üle 30 aasta mesilasi pidav Lembit Liin sõnab, et kuiv suvi on karud üsna nälga jätnud. „Karusid on palju ka selle pisikese Eesti peale ja nende toidusedelgi pidanud muutuma. Metssigu on ju metsas hulga vähem. Ega põdravasikaidki teab kui palju pole, kes kevaditi ja sügiseti rasva koguvale karule on heaks saagiks,” selgitab ta.

Sügisel armastab karu end nuumata ka viljapõllus, eriti kaerapõllus, kuid tänavu valmis seegi vähene kaerasaak sedavõrd vara, et karupätsile jäi see Liini teada talvevaruks varaseks. „Jõhvikaidki on metsas tükiti. Hea, et tänavu on vähemalt hea õunasaak, mahajäetud talude juures leidub neid külluses.”

Marjad on karule hea toidulisa ja aitavad mingil määral hädast välja. Mesitarude juurde ronib karu Liini kogemuste põhjal siiski viimases hädas. „Karu eelistab samuti väiksema riskiga saaki, kuid samas peab ta talve üleelamiseks rasva koguma. See võib ajada teda ründama mesitarusid ja lambakarjagi, nagu kuulsin ühelt Viljandimaa mesinikult,” kõneleb ta.

Praegu on aeg, kus mesinikud on tublid jalutajad, sest iga päev tuleb käia tarusid vaatamas. Liin jalutab päevas kõva 15 km, peaaegu kaks tundi. Tal on tarudel kolmekordne kaitse. Nii pole tema tarudeni mesikäpad jõudnud. Püüdnud on küll, kuid Liin on suutnud siiani nad üle kavaldada.

Hästi toimivad tal näiteks paugutajad, kas isetehtud või poe omad. „Mutikäiku paigutatavad paugutajad on mul pandud puu külge ja maas süütenöörina varasema traadi asemel õngenöör. Seda karu veel rohu peal ei märka,” selgitab ta.

Ühe karu on selline tõke juba edukalt eemale ajanud. Elektrikarjus on teiseks kaitseks ja päris tarude juures mängib Liinil autoaku 12voldilisele toitele seatud raadio. Teisiti ei saa. Nii on mesinik välja arvutanud, et karude tarudest eemale peletamine maksab talle aastas vähemalt 500–600 eurot, mis kulub 7–8 aku ostule.

Oleks see siis ainuke kulu. Tarusid ründavad aina agaramalt ka rähnid, täpsemalt hallpea- ja roherähn. „Otsivad nemadki toitu mujalt, kui sipelgapesad on külmunud, ja toksivad tarud puruks sealt, kust kuulevad kõminat ja suminat. Nende kaitseks pandud metallvõrud maksid tuhat eurot,” ütleb mesinik.

Liin loodab, et võrk peatab ka nugise, sest neidki on mesitarude ümber tavalisest rohkem. Nugis närib tarule augu sisse ning sööb suira ja mett. Nii nagu tegi ta seda tuhandeid aastaid puuõõnes talvitunud mesilastelt.

„Nugised juba käivad tarusid testimas,” lisab Liin. Nugiste arvu tõusu taga näeb Liin naha hinna langust. Kui 3–4 aastat tagasi maksti nugisenaha eest kuni 80 eurot tükk, siis nüüd ei taha keegi nahka niisamagi.

„Nii see mesi kõigi arvates ainult tasuta mesinikule kätte tuleb,” kõlab mehe häälest irooniat. „Tarvilikest autosõitudest kasvõi ainult turule ei taha rääkidagi. Meehinda tõsta ei julge, aga naftamehed on oma hinnatõusuga päris süüdimatud.”

Rakvere kandis 15 aastat hobi korras mesilasi pidav Harri Sirelmets sai samuti tänavu tunda, kui järjepidev võib üks karu olla, kui avastab meekoha. Sirelmetsa maisipõllu keskel asuva mahajäetud talu maadel käis karu kolm korda järjest. „Esimesel ööl lõhkus ühe taru, panin siis ühte tühja tarusse raadio mängima, räägitakse ju, et see hoiab karud eemale. Tühjagi, tuli ja sõi mee ära just raadio kõrvalt tarust,” kurdab ta.

Siis otsustas hambaarstina töötav Sirelmets, et kolmandat korda ta ootama ei hakka, ja viis kõik mesilasperedega tarud minema. Jättis maisipõllu keskele vaid tühjad tarud. Karu tuligi kolmandal ööl ja purustas meeotsingul kõik tarud. Mees tunnistab, et vaatepilt ajas teda naerma ja nutma korraga. Kujutledes mett otsiva karu raevu, tundus see isegi naljakas, kuid käpajälg, mis oli kolme mehe käelaba suurune, jällegi hirmutas.

Kahjule mõtlemine võtab Sirelmetsa üsna tõsiseks. „Esmase arvestuse järgi kulub ühe mesitaru taastamisele koos mesilasperega vähemalt 500 eurot. See pole mingi naljaasi.”

Nii otsustas ta, et edasiste karurünnete ärahoidmiseks tuleb elektrikarjus paigaldada, kuid seegi on omakorda kulu.

Järvamaal Aravete kandis 2004. aastast mesilasi pidav Meelis Rikken on karudega piiri justkui paika pannud. „Kevadel mul üks karu käis tarudes. Panin siis kohe tondid välja ja tundub, et nii hästi, et enam pole tarusid rüüstama tulnud,” kõneleb ta.

Tarusid on mehel metsas üsna palju ja mahajäetud kohas. Rikken teab, et kord mee maigu suhu saanud mesikäpp tuleb sinna tagasi. Ka loodusfotograaf on pildistanud tarude ümbruses karu väljaheitehunnikuid, kuid need jäävad tontidest 50 meetri kaugusele.

„Tundub, et märgistasin tondiga päris hästi piirkonna ära. See võib olla muidugi juhus, kuid siiani pole ma elektrikarjuseid panema pidanud,” ütleb Rikken.

Ka rähnid hoiavad tema mesitarudest eemale. Tihaste väikseid nokatäkkeid on ta tarudel märganud, kuid ei enamat. „Tean, et vend Lõuna-Eestis on mesitarusid ründavate rähnidega hädas. Minu 160 mesitarul tundub jah, et on kui õnnekuppel peal, ja jäägu see nii ka edaspidi.”

Vaid nugistega meesaagi jagamist võtab Rikken kui paratamatust, sest see on seotud tema enda hooletusega. „Kui olen ise lohakas ja jätan tarud metsa, siis tuleb arvestada, et nugis läheb neisse sisse ja teeb puhta töö,” tõdeb ta.

Seni kuni Keskkonnaamet toetab karukahjustusi, on Rikkenil loodusseadustest toimuvaga rahu maa peal. Aga elektrikarjuse paigaldus tundub liiga suur kulutus.