Pihlakanappus rikkus õunasaagi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tuttav pilt läinud suvel paljudes aedades. Kui õunakoi vastne õuna siseneb, vigastab ta vilja. Seesama imepisike vigastus laseb sisse puuviljamädaniku.

FOTO: Margus Ansu

Kuula artiklit

Aastad ei ole vennad. Möödunud aastal samal ajal ahhetati, kuidas hariliku pihlaka oksad saagi raskuse all ägasid. Praegu kiiguvad viljadeta oksad nukralt sügistuultes ja punavatest marjadest on jäänud vaid mullune mälestus.

Tänavu peaks tulema hea õuna-aasta, mõtlesin maakodus vanu õunapuid vaadates. Kaugelt vaadates tunduski ubinaid omajagu okstel kasvamas, kuid lähemale minnes võttis maad ahastus. Kõik õunad olid õunakoidest kahjustatud, ja mis veel hullem, üle ühe nendest mädanes enne, kui õunad korralikult valmis olid küpsenud.

Siin tekib esmapilgul uskumatuna näiv seos. Õunakoide massiline pealetung selleaastasele õunasaagile oli põhjustatud pihlakate puudumisest. Õunakoi sünonüüm on pihlakakoi, kes toitub kõige parema meelega pihlaka viljadest. Kui pihlakatest puudu, minnakse õunaaeda. Kuna sellel aastal paljudes paikades pihlakaid ei olnud, kahjustasidki õunakoid massiliselt õunu.

Õunakoi kahjustus seisneb risti-rästi käikudes, mis ulatuvad südamikuni välja. Käike kaevandavad õunakoi vastsed. Kahjustunud õun muutub maitselt kibedaks, säilib halvasti, ka mahla pressida sellest ei õnnestu.

Pritsida või mitte

Õunakoi hakkab lendama õunapuude õitsemisaja lõpus, just sel ajal tuleks välja panna feromoonpüünised. Kui leiate nädala pärast püüniselt kümme või rohkem liblikat, võiks mõelda pritsimisele. Kas pritsida või mitte, on iga aiapidaja enda valik. Suuri viljapuid, mille kõrgus mitme meetrini ulatub, pritsida kindlasti ei õnnestu.

Istandikes, kus viljapuid palju, kasutatakse spetsiaalseid ventilaatorpritse, mis taimekaitsevahendi taimedele laiali pihustavad. Koduaias saaks kasutada käsipritsi, aga ainult siis, kui puu on väike või lõikusega madal hoitud. Feromoonpüüniseid võib kasutada liblikate püüdmiseks ka maheaias.

Liblikad munevad õuntele või pihlakatele heleoranžid munad. Röövikud, kes umbes 10 päeva pärast kooruvad, kaevandavad end vilja sisse ning jäävad sinna kuni kuuks ajaks. Pärast seda lähevad nad nukkuma mulla pealmistesse kihtidesse, mahalangenud lehtede vahele või puutüvele korba alla. Seepärast oleks hea sügisel viljapuualune korrastada, lehed riisuda, võimalusel maapind kobestada või läbi kaevata, et õunakoi nukud mullapinnale tuleksid ja külmaga häviksid.

Miks aga õunad massiliselt mädanema läksid? Süüdlaseks saab siingi lugeda õunakoid. Kui õunakoi vastne õuna siseneb, vigastab ta vilja. Seesama imepisike vigastus laseb sisse puuviljamädaniku – seenhaiguse, mille eosed lendlevad kogu aeg õhus, sisenevad vilja sisse mehaaniliste vigastuste kaudu, hakkavad seal arenema ja vili mädaneb.

Mida teha teisiti?

Loodus ja selle protsessid on nii võimsad, et soovigu inimene palju tahab, neid suunata on tal väga raske, kui mitte võimatu. Selleaastases erandlikus olukorras õunaaias pole aiapidajal mõtet ennast süüdistada.

Järgmisele aastale mõeldes tuleks nüüd kokku koguda kõik mädad ja õunakoidest kahjustunud õunad ja need kahe labidalehe sügavusele mulda matta. Kompostikasti visates ei pruugi haigustekitajad hävineda ja levivad tagasi viljapuudele.

Samuti on praegu õige aeg hakata mõtlema viljapuude talvitumisele. Jällegi ei oska saabuva talve kohta hinnangut anda enne, kui see möödas on. Hoolas aiapidaja proovib olla loodusest sammu ees ja võõpab kevadise ereda päikese eest kaitseks noorte viljapuude tüved lubjaga valgeks.

Õige aeg on siis, kui püsivad külmad pole veel saabunud, kuid sügisvihmad ei pese enam lupja tüvedelt maha. Soojal talvel tuleb lupjamist korrata, et veebruaris-märtsis oleksid tüved valged. Liiga külma ilmaga lupjama asudes ei kinnitu aine tüvedele ja koorub maha.

Kellele valgeks võõbatud tüved ei tundu meeldiv vaatepilt, kasutagu plastist tüvekaitseid või džuutkangast, mida tüve ümber siduda. Materjal, millega tüvi kaetakse, ei tohiks imada vett.

Tüvesid on vaja kaitsta ka selleks, et ulukid talvel mahlakat viljapuukoort näksima ei tuleks. Metsloomi hoiab eemale viljapuu tüve määrimine verejahust valmistatud määrdega. Kui noore viljapuu tüve ümbermõõdust „puhastavad” ulukid või närilised poole või rohkem, siis taim tõenäoliselt hukkub.

Lisaks tüvedele tuleks kaitsta suuremate võraharude hargnemiskohti. Talvel on paksema lumevaiba korral mõistlik lumi viljapuude tüvede ümber jalgadega kinni trampida, et takistada hiirtel lume all puukoort närimast. Taolised väikesed toimingud võivad kriitilisel hetkel viljapuu elu päästa.

Tagasi üles