Joonpilved ja ilmamuutused

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Elmo Riig

Kuula artiklit

Isegi praegusel tavaliselt pilvisel ajal (sügis kuni talv on Eestis üks pilvisemaid aegu, sest aastases käigus on pilvisuse maksimum novembris ja detsembris – üldpilvisus 8,3–8,6 palli ja madalpilvisus 7,5–8,1 palli) võib helgematel hetkedel jälgida põnevaid pilvi – joonpilvi ehk kondensjälgi. Et vananaistesuvi (vanakas) jätkus tänaseni – meenutagem äsja möödunud säravaid päikeselisi päevi –, ja joonpilved on siis seetõttu hästi vaadeldavad, teen neist pikemalt juttu.

Joonpilved (Cirrocumulus tractus) ehk kondensjäljed on tavalised pilved, mis võivad tekkida õhusõiduki lendamise mõjul kahel moel. Esimesel juhul on põhjuseks õhusõiduki mootorist pärinev veeaur, mis paiskub õhku põlemisprotsessi käigus. Teisel juhul võivad kondensjäljed tekkida oludes, kus õhk on veeaurust küllastunud.

Need on joone- ja riba(lindi-)kujulised pilved, mis on mõnikord lühemad, teinekord aga üle kogu taeva ulatuvad. Võivad aja jooksul katta suure osa või terve taevalaotuse, mõnikord on katkendlikud või usjad.

Joonpilvi esineb aasta ringi, olles väga tavalised, kuid on sageli varjatud madalate pilvedega. Need on sagedasemad kahe erineva tihedusega õhumassi vahel oleva üleminekuvööndite (front) ja madalrõhulohu ees või madalrõhkkonna soojas osas (soojas sektoris).

Joonpilved tekivad õhusõiduki mootoritest tuleva veeauru lisandumise tõttu, sest see põhjustab keskkonnas kohaliku üleküllastuse ja veeauru kondenseerumise, või siis väikese rõhulanguse tõttu – selle tekitavad õhuvoolud õhusõiduki propelleri ja tiibade ümbruses, õhutemperatuur veidi langeb ja sellest piisab veeaurust praktiliselt küllastunud õhus kondensatsiooni tekkeks.

Joonpilved koosnevad enamasti jääkristallidest, vahel ka allajahtunud (vedel vesi tilkadena, mille temperatuur on alla 0 °C) veetilkadest. Seetõttu on need kiud- või kiudrünkpilvede erim, mis annavad küll sageli sademeid, kuid aluspinnani need ei jõua (virga).

Joonpilvedel on ka ilmaennustuse seisukohast tähendus: kui joonpilvi hakkab tekkima massiliselt mingis kindlas ilmakaares (sageli koos teiste ülemiste pilvedega) ja levimisala laieneb, siis on oodata pilvisuse tihenemist ja sademeid 12–24 tunni jooksul, mõnikord ka kiiremini. Kui joonpilvi ei teki või on need väga kiiresti kaduvad, siis ilm püsib või paraneb.

Seega suudab asjatundja kondensjälgedest välja lugeda infot troposfääri ülaosas ja tropopausi lähedal valitsevate tuule- ja niiskusolude kohta. Joonpilved võivad viidata lähenevale tsüklonile või selle lohule, mille eel suureneb aluspinnast kilomeetrite kõrgusel õhu niiskussisaldus ja õhumass hakkab kerkima, soodustades niiviisi joonpilvede teket ja püsimist. Kui joonpilv on katkendlik, näitab see veeauru ebaühtlast jaotust troposfääri ülapiiril, täpsemalt kõrgusel, kus see pilveriba asub. Seega on võimalik ka vastupidine: prognoosida atmosfääri seisundi abil seda, kus on joonpilvede teke tõenäoline. NASA on koostanud vastava prognoosikaardi, mis on Internetis igaühele kättesaadav (veebis: https://cloudsgate2.larc.nasa.gov/cgi-bin/site/showdoc?docid=4&exp=ACCESS&cmd=field-experiment-subpage-1&CONUSE=1&WCE=0&ECE=0#).

Vananaistesuvi jätkus veel tänaseni (18.10), kuigi selle intensiivsus kahanes jõudsalt. 150 aasta rekordite nimekirjast selgub, et eelmine Tallinna rekord 13. ja 14. oktoobri kohta oli 17 °C (1889) ja 15. oktoobril 15,6 °C (1953), mille asendas nüüdne ilm vastavalt 17,8, 19 ja 18,4 °C-ga (seevastu Tartus uusi rekordeid ei tekkinud).  Pärast tänast (18.10) enam üle 15 kraadi loota ei tasu, sest lõunavool jäi nõrgemaks ja asendub taas läänevooluga ehk Atlandilt saabub järjestikku tormiseid ja eelnevaga võrreldes jahedaid tsükloneid; talvemärke veel oodata pole.

Märkimist väärib ka 10. ja 11. oktoober, kui Atlandil oli samaaegselt tegutsemas kaks orkaani, üks neist oli koguni 4. kategooria: https://en.wikipedia.org/wiki/Hurricane_Michael, saavutades rekordilise 3. koha. Neist teine, Leslie, muutus 13. oktoobril parasvöötmeliseks, aga isegi pärast transformatsiooni ohustasid paduvihmad (kuni 125 mm/d)  ja orkaanitugevusega tuuled (üle 32,7 m/s) Portugali. Keegi õnneks surma ei saanud. Sarnane olukord oli 1842. ja 2005. a.

Tagasi üles