Unustamatu 1988. aasta "Viljaveskis"

"Viljaveski" üks saatejuhte Märt Müür ja EKP Keskkomitee põllumajandussekretär Artur-Bernhard Upsi vestlemas kolhoosnike III kongressi eel. Foto: Ülo Josing / ERR

1988. aastast möödub tänavu 30 aastat. See polnud lihtsalt mälestusväärne aasta, vaid aasta, mil murdus ENSV selgroog. Kadus hirm, sest kes oleks veel aasta tagasi uskunud, et EKP Keskkomitee I sekretär Karl Vaino kutsutakse lihtsalt Moskvasse tagasi ja võimuohjad antakse eestimeelse Vaino Väljase kätte?

Selleks polnud vaja teha midagi verist, kangelaslikku või lihtsalt pöörast. Eestlased, põhiliselt noored, kogunesid mitmel ööl järjest lauluväljakule, kus toimusid spontaansed laulupeod. See oli õnnelik aeg – ei enne ega pärast pole eestlased olnud oma püüdlustes nii üksmeelsed.

Kuidas kõik täpselt juhtus? Peab olema päris vana inimene, et neid aegu ise mäletada. Aga mida mäletavad hästi isegi tollased lapsed, need on telesaated. Üks populaarsemaid oli maaelusaade „Viljaveski” koos kolme legendaarse saatejuhi Rein Hansoni, Märt Müüri ja Mati Naruskiga, kes on juhtunut jäädvustanud krooniku täpsusega.

See aitab meil meenutada kunagisi sündmusi, aga ka seda, kui jaburas maailmas me elasime. Siit selgub ka, et maailmas on miski, mis kunagi ei muutu – poliitikute (keda me tollal poliitikuteks ei nimetanud) ja ametnike komme ajada ümmargust juttu. Niisiis, sirvime „Viljaveski“ stsenaariume ehk saatepapkasid.

Tegutsemisvabadust ja otsustamisõigust

1988. aasta teine „Viljaveski”, mis läks eetrisse 19. jaanuaril, algas lauluga „Oma talu maal”, esitaja V. I. Lenini nimelise Köögiviljakasvatuse Näidissovhoosi ansambel „Maatrio”.

Põhiteema juhatas sisse saatejuht Mati Narusk: „Meie majandusvankrile püütakse praegu iga hinna eest uut hoogu anda. Olgu aiste vahel siis katsed ise majandada või uustalunike entusiasm. Mõni päev tagasi tuli Tallinnas kokku ENSV kolhoosnike III kongress. Kõne all olid kolhoosidemokraatia laiendamine ja uue põhikirja projekti arutelu.”

Vahemärkusena olgu öeldud, et kolhoosnike kongresse jõudsime nõukogude ajal pidada kõigest kolm: 1948, kui polnud veel kolhoose ega kolhoosnikuid; 1969, kui lõpuks jõuti kolhooside põhikirja koostamiseni; ja viimane siis 15.–16. jaanuaril 1988.

Narusk jätkas: „Praegu on kongress juba ajalugu. Ülevaated on ajakirjanduses avaldatud, delegaadid jõudnud kodus esimesi muljeid jagada. Aga kolhoosielu edasiviimise uute võimaluste arutelu alles algab. Oma kolhoosi delegaadil võetakse küla vahel nööbist kinni ja ole ainult mees ning vasta. Peaasi, ära keeruta!

–          Kas sa ütlesid kõva häälega välja, et see tagumisel tunnil maakeelde jõudnud kauge põhikirjaprojekt ei saa ühtemoodi hea olla Vilsandist Vladivostokini?

–          Kas sa tuletasid meelde, et kolhoos ei ole mingi kroonupajukil köit lohistav kontor, vaid oma pea ja mõistusega asju ajav kooperatiivne ühismajapidamine?

–          Kas sa rääkisid loendamatutest umbkeelsetest aruannetest, mida meile meie oma raha eest ülevaltpoolt nagu musta masendust karistuseks kaela saadetakse? Kui kaua veel?

–          Kas sa tegid masinaehitajatele ettepaneku hakata õhtuti kodus oma praagi parandamiseks tagavaraosi treima, samal ajal kui meie kodus laudas rassides endalt teist nahka võtame, et toitlusprogrammi kõrval ka omaenda lihapütti täita?

–          Kas sa …? Oota nüüd, oota! Las teised küsivad ka!”

Millised võisid olla vastused, seda järeldas Narusk kongressist osa võtnud meeste, Valtu kolhoosi esimehe Tenno Teetsi ja Saadjärve kolhoosi aseesimehe Villu Kottise jutust.

Narusk: Kongress nõudis rohkem tegevusvabadust. Otsustati, et ENSV kolhooside nõukogu presiidium esitab kongressil tehtud näidispõhikirja projekti täiendamise ettepanekud üleliidulisele kolhoosnike IV kongressile. Ettepanekud tehakse delegaatidele teatavaks Maalehe kaudu.

Otsustati teha kolhoosnike IV kongressile lisaettepanek, et iga liiduvabariik võtab ise vastu oma kolhoosi näidispõhikirja, arvestades kolhoosiliikumise majanduslikke, sotsiaalseid ja ajaloolisi iseärasusi.

Kolhoosi majandamiseelised esile

Kolhoosnike III kongress pakkus ohtralt aruteluainet ka järgmises, 2. veebruari saates, kus Märt Müür sedastas, et kuigi talvel on nüüd juba natukene talve nägu, lund ikkagi eriti pole ja suusamõnud jäävad paljudele unistuseks. Aga ega maarahval polegi enamasti mahti suusatamas käia.

Eriti praegu, kui möödunud kuul oli mitu tähelepanuväärset sündmust, näiteks ENSV kolhoosnike III kongress. Müür küsitles mitut kongressist osavõtnut.

Lauristini-nimelise kolhoosi esimees ja ENSV kolhooside nõukogu liige Toivo Pangsepp: Kongress oli asjalik, tõsine ja mõnele probleemile leiti vastus juba kongressi käigus. Meie peamine mure on raha eraldamine ühisfondidesse, samuti vajadus kehtestada kolhoosipõhikiri, mis kindlustaks kolhoosidemokraatia tõelise rakendamise ja tooks kaasa kolhooside majandamise eelised võrreldes riiklike ettevõtetega. Homme toimub kolhooside nõukogu istung ja loodan, et paljud probleemid on selleks ajaks analüüsitud ja meetmed välja töötatud.

Viru kolhoosi peaagronoom, ENSV ja NSVL kolhooside/kolhoosnike nõukogu liige Õie Reineberg: Möödunud nädalal viibisin Moskvas üleliidulise kolhoosnike nõukogu istungil. Kõik tõstatatud probleemid on aktuaalsed kogu Nõukogude Liidus. Selge, et põhikiri ei saa olla kõigile ühesugune, nagu ka raha kokkupanek mitmesugustesse fondidesse. Sageli on juhtunud, et kes raha teenib, jääb sellest lõpuks täiesti ilma. On tarvis murda kummaline olukord, kus kõige kõrgemal ja kõige all probleeme mõistetakse ja lahendusi kaalutakse, kuid keskmine lüli takistab seda igati.

Liha! Liha!

Saate teises pooles rõõmustas Müür, et lõpuks ometi on ammu vindunud probleemile hakatud lahendust otsima.

„1987. aasta lõpus vändati Tallinnfilmis ATK tellimusel film „Näoga tarbija poole”. Filmis arutletakse lihatootmise ebaefektiivsuse üle, mis viib söötade raiskamiseni ja liiga rasvase sea- ja veiseliha tootmiseni. Seda stimuleerib hinnasüsteem, kus rasva söödetud loomade eest makstakse rohkem. Samal ajal on lihakombinaadid hädas rasva peitmisega toodete hulka ja tooted on kehva maitsega. Miks me toimime nii arutult?” küsis Müür.

„Me käitume vastavalt stimuleerimiskorrale,” vastab Kuusalu kolhoosi peazootehnik Rein Kippar. „Loomade eest, kelle kehakaal ületab 420 kg, makstakse 35% hinnalisa, üle 450 kg eest 50%. Majandil on raha tarvis ja seni, kuni niisugune kord kehtib, seni me loomi ka nuumame.”

Tema sõnu kinnitab Harju Rajooni ATK peazootehnik Ülo Vahimets: „Plaanid on suured ja muidu me nõutud tonne kätte ei saa. Kui hakkaksime realiseerima näiteks 380kiloseid loomi, siis kust saada nii palju vasikaid, et plaanid täita. Lehmade arv on suhteliselt väike.”

Vaatajaid püüdis lohutada ENSV ATK plaani- ja ökonoomika peavalitsuse juhataja Agu Kööp: „Möödunud aastal võttis ministrite nõukogu vastu otsuse, mis lubab seni vaid raskekaaluliste loomade hinnalisandit edaspidi kasutada veiste kokkuostuhindade tõstmiseks, ja seda teed tuleb meil minna. Eelkõige peame soodustama piimaveisekasvatust, seda ka hindade kaudu, siis suureneb lehmade arv, saame rohkem vasikaid ja lahendame mõistlikult veiseliha tootmise.”

Need, kes toda aega mäletavad, mäletavad ka tühje lihalette. Järgnev saatelõik rääkiski sellest.

Müür: „Ikka tuleb meile palju kirju küsimusega, miks lihasaadusi ei jätku, miks mõnes rajoonis vähendati lihafonde poole võrra, miks maal on müügil peamiselt kallis liha jms.”

ETKVLi juhatuse esimehe esimene asetäitja Aado Peebo: ENSV Ministrite Nõukogu otsus rajoonide varustamise kohta toiduainetega tõi kaasa olulisi muudatusi, mida otsuse tegijad ette ei näinud. Kujunes olukord, kus ETKVLil ei ole mingeid ressursse ning toidukauba fondide moodustamine ja jaotamine jääb ainuüksi rajoonide täitevkomiteede kanda. Raskuspunkt on nüüd rajoonides ja neil pole enam õigust meile näpuga näidata. Iga rajoon hakkab elama vastavalt sellele, kas plaanid täidetakse või mitte, plaanitäitmisest sõltuvaks kujuneb ka rajooni elanike toidulaud. ETKVL enam olukorda mõjutada ei saa.

Hoiatan rajoonide juhtkondi, et nad analüüsiksid kartuli ja köögivilja varumise võimalusi, et ka maarahvas saaks neid poest riikliku hinnaga osta ja et neid jätkuks pidevalt. Varumisplaanide koostamisel tuleb arvestada, et kui saaduste laekumine planeeritakse kvartali lõppu, siis saab ka süüa alles kvartali lõpus. Rahvas peab mõistma, et ETKVLi pole mõtet kiruda, sest kõik küsimused tuleb lahendada kohapeal.

Peebo pakkus välja ka lahenduse: „Teen ettepaneku vahetada rajoonidel omavahel kaubaressursse, sest mõnel on lihatootmine heal järjel, teisel jälle kehvem. Vastu võib saada näiteks tööstuskaupa, kuigi seda pole kellelgi liiga palju. Pole kerge uues olukorras uutmoodi tegutsema õppida, kuigi teisiti ka ei saa.”

Intervjuu lõpuks möönab Peebo, et kõige raskem on kokkutulekute ja spordiürituste toitlustamine. See jäi seadust tehes kahe silma vahele. Rajoonid oma tagavara selleks ei anna, need tuleb katta vabariiklikust reservist või linnade arvelt.

Kasu- ja käsumajanduse kokkupõrge

Saate lõpus võttis Müür arutelu kokku: Maamajandus on üsna probleemirohke, siin on mitut masti mõtlemist, kaalumist ja vaagimist. Ärevust ja teadmatust tekitab küsimus, kuidas saame hakkama isemajandamise ja enesefinantseerimise tingimustes. Uus elukorraldus nõuab igapäevaste asjade ratsionaalset ja mõistlikku korraldamist. Käsumajanduslik diktaat pole enam mõeldav, selle peab asendama tõeliselt kasu toov majandamine. Suhtumine ja arusaam, samuti harjumuspärased võtted põllumajanduse pikal juhtimisredelil ometi üleöö ei muutu ja nii ongi vältimatud kokkupõrked kasu- ja käsumajanduse vahel.

Ajast ja arust ettekirjutused-korraldused, ebaratsionaalset tootmist stimuleeriv hinnapoliitika, plaanid, mis ei arvesta tegelikku ressurssi, tekitavad pinget, mis mehi murrab.

Kõik need mured saaksid murtud, kui põllumajanduse ja selle paljude partnerite suhted oleksid tasakaalustatud, kui kõik majandussuhted oleksid õiglased. Lihtne tõde, mida on keeruline ellu viia.

Kolhoosnike kongress polnud lihtsalt üks järjekordne murede kurtmise koht põhimõttel: mured kurdetud, hingel kergem. Otsustati võtta kindel tegevussuund, mille kolhoosnike nõukogu ka kinnitas. Varem lihtsalt aeg-ajalt koos käivast ühiskondlikust organist on saamas maaelu mõjutav ja suunav juhtorgan, heas mõttes opositsioon käsumajandusjõu vastu.