Siutsatused öisest sügistaevast

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Vainurästas

FOTO: Andres Trepte, Wikipedia

Kuula artiklit

Vähegi selgetel oktoobriöödel käivad paljud virmalistemängu näha lootvad inimesed aeg-ajalt põhjataeva poole pilke heitmas, soovides oma nägemismällu ja fotokaadreile jäädvustada üht kaua aega seletamatuna seisnud loodusnähtust.

Enamasti ei õnnestu küll seda päikesetuule poolt ergastatud miljardite kõrgatmosfääri osakeste tulevärki näha, aga öös on muidki tähelepanu köitvaid asju, eeskätt helisid.

Kõige sagedamini on taevavõlvilt kuulda kõrgeid, pisut venitatud tsüüh-hüüdeid. Neid üksteisega sidepidamise helisid teevad meist keskmiselt paarisaja meetri kõrgusel üle lendavad vainurästad, kes rändavad hõredate parvedena oma talvituskohtade poole, mis paiknevad Lääne- ja Lõuna-Euroopa lumeta piirkondades ning ka ümber Vahemere.

See meie kõige väiksem rästas jääb hallrästale kaalult poolteist korda alla. Tal on hallikaspruun selg, heledam tumedatriibuline alapool, punaruuged küljed ja tiivaaluse eesosa ning lai valge kulmutriip.

Vainurästa pesitsuslevila ulatub üle põhjapoolse Euraasia – Šotimaast Tšukotkani ja ta on kodus ka Islandil. Pikkadel ülemerelendudel võib mõnigi rästaparv sattuda tugeva tuule küüsi ja kanduda kursist kõrvale. Nii on vainurästaid täheldatud Põhja-Ameerika kaguosas, kuid seal pole nad pesitsema jäänud; veerand sajandi eest tekkis küll väike asurkond Gröönimaa lõunaserval.

Vainurästas on tavaline haudelind Põhja- ja Kirde-Euroopa hõredates leht- ja okaspuistutes, Skandinaavia põhjaosa kasemetsades aga on ta lausa karakterliik. Soomes pesitseb vainurästaid üle 2 miljoni, Eestis 150 000 – 200 000 ja kogu Euroopas kuni 20 miljonit paari, sellest Venemaal 10 kuni 15 miljonit. Nii et nende lääne- ja edelakaarde suunduvast rändevoolust jätkub meiegi taeva alla loendamatu hulk öiseid tsüühitajaid. Ega kogu rändetee läbimiseks ei jätku alati öötundidest – näiteks üle Põhjamere Norrast Inglismaale küll, ent Islandilt Atlandi ookeani kohal Iirimaale lennuks kulub oma 11–12 tundi ja Hispaaniasse jõudmiseks tubli ööpäev! Ida-Siberi vainurästad peavad oma talvituspaikadesse jõudmiseks läbima koguni 7000 kilomeetrit, aga enamjaolt maismaa kohal, nii et saavad aeg-ajalt teha puhkepeatusi.

Pesitsuspiirkondades on viimase poolesaja aasta kestel täheldatud vainurästa arvukuse kahanemist, mis võib olla seotud kliima soojenemisega nagu ka pesitsusareaali edelapiiri taganemine.

Vainurästad saabuvad kevadel pisut hiljem kui laulu- ja teised rästad – aprilli teisel poolel. Ka pesitsemise alguse suhtes on see liik laisem kui teised, saades oma 5–6 roheka põhivärvusega kribukirjalise munaga toime alles mai esimesel poolel. Pesa rajatakse kaunis madalale, enamasti kuni 2 meetri kõrgusele puu oksakaenlasse, põõsaokstele, hekki või inimtehislikule alusele, nagu puuriidale, seina peale vms paika, mõnikord aga põõsasse lausa maapinnale.

Hauvad mõlemad vanalinnud, pojad kooruvad umbes kahe nädala pärast ja neid toidetakse pesas tosin päeva, misjärel nad hülgavad pesa ja uitavad mõned päevad rohu sees. Hõlpsama (kui teiste rästaste puhul) rünnatavuse tõttu on vainurästastel rohkesti hilisema arenguga järelkurni, ent juuni teisel poolel soetab osa paare teisegi pesakonna, mille pojad võtavad tuule tiibade alla alles augusti alul.

Kevadel ja suve alul on vainurästad põhiliselt loomtoidulised, tarbides putukaid ja ämblikke, tigusid, vihmausse ja kakandeid, aga sügise poole võetakse menüüsse ka marjad ja puuviljad.

Peale vainurästaste on hulk teisigi öötundidel rändavaid laululinde, keda meie kõrv tabab. Näha võib öörändureid harvem, näiteks üle kuuketta või läbi suurte kasvuhoonete valguspilve lendamas. Järjest rohkem valgustatud asulate ja maanteede kohal satuvad öörändurid ilmselt segadusse ja häälitsevad tihedamalt, nagu küsides üksteiselt nõu, kuidas lendu jätkata.

Tagasi üles