Päevatoimetaja:
Kadri Suurmägi

Pärnu jõele terendab kalarikkam tulevik (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Türi vallas asuvale Jändja paisule tekitati kalapääs ning rajati jõkke kärestikud ja kudealad.
Türi vallas asuvale Jändja paisule tekitati kalapääs ning rajati jõkke kärestikud ja kudealad. Foto: Kaspar Pokk / Kanal 2

Oktoobri keskpaigas loeti lõppenuks töö, millega tekitati Türi vallas asuvale Jändja paisule kalapääs ning rajati jõkke kärestikud ja kudealad. Kui avatud saab ka Sindi pais, tõotab Pärnu jõe tulevik tulla kalarikas.

Jändja pais avati kaladele vabaks rändeks järgmiselt: keskmist paisuava võeti meetri võrra madalamaks. Keskkonnaagentuuri projektijuht Külli Tammur selgitab, et kui veetase oli alla lastud ja üles paisutatud jõeosa settest puhastatud, tehti paisu alla hajusalt paigutatud maakividest kunstlik kärestik. Kudealade rajamiseks kasutati peenema fraktsiooniga kruusa. Kuidas see kõik aga töötab?

Osapool nr 1 – looduskaitse

Hüdrobioloog, kalastiku- ja elustikuekspert Tauno Jürgenstein räägib, et betooniosa eemaldamine avaski kaladele pääsu paisust edasi ülesvoolu. „Mõni kala sai edasi ka meetrisest astangust, kuid suuremale osale oli see takistus ületamatu, sealt said edasi vaid tugevamad kalad ja sedagi vaid teatud veeseisu korral. Nüüd on pääs kõigile kaladele avatud, populatsioonide ühendamist kunstlikult ei takistata, kalad saavad liikuda, kude-, talvitumis- ja toitumisrändeid teha, täpselt nii, nagu looduse poolt neile vaja on,” sõnab ta.

„Kuna looduslik kärestik oli hävinenud, siis kunstliku kärestikuga pidurdatakse veevoolu ja tekitatakse turbulentset veekihti, pakkudes nõnda kaladele puhke- ja varjepaiku. Jõepõhja veetud kruusast peaks tulevikus saama lõhilaste kudeala. Kui ka Sindi pais saab maha (tööga alustati sel sügisel), seda rohkem kalu Pärnu jõkke satub.”

Järvamaa, näiteks Paide ja Türi kandi kalamehed peaksid nüüd rõõmustama, sest Jügenstein kinnitab, et kalaveed hakkavad muutuvad üha rikkamaks. Ka peaks tulevikus olema võimalus Pärnu jõest püüda lõhet või meriforelli.

Üles tulevat ka poolsiirdeliigid, kes muidu meres elavad, näiteks haug ja vimb. „Meriforell kindlasti tõuseb Paide alla või isegi kõrgemale välja. Lõhe tuleb siis, kui on piisavalt suure vooluhulgaga aasta. Kalad tulevad mööda jõge üles, nad kudevad jõkke, nende noorjärgud jäävad jõkke kasvama –  kõik see rikastab jõe kalavaru ehk paneb kohaliku kalastiku kosuma. Loomulikult võtab see aastaid aega, kuid olukord paraneb järjest,” kirjeldab Jürgenstein.

Jändja on asjaosaliste sõnul hea näide, kuidas ühes kohas saab kokku mitu huvi, looduskaitseline ja muinsuskaitseline, kuid koostöös asjad siiski lahendatakse.

„Tean paljusid objekte, kus muinsuskaitse on väga jäik. Öeldakse, et ka paisu taga olev veetase on muinsuskaitse all ehk loodusliku olukorra taastamist takistatakse. Jändja on hea näide, kus muinsuskaitse on algusest peale lubanud, et nad võivad väikse tüki paisust ohverdada, sest sellest võidavad kalad. Tegelikult võitis ka muinsuskaitse, sest sama projekti raames said ka hooned konserveeritud,” arutleb Tauno Jürgenstein.

„Pais võib iseenesest siin olla. Insenertehniliselt on Jändja paisu ju huvitav vaadata, kuid peamine on see, et pais ei takistaks ökoloogilist heaolu.” Ka kulgeb nüüd üle paisu toekas piiretega metallsild.

Osapool nr 2 – muinsuskaitse

Türi valla ääreosas asuv Jändja pais avatakse kalade vabaks rändeks, kuid see polnud ainus töö, mida seal tehti. Tulenevalt muinsuskaitse eritingimustest konserviti ka kaldal asuvad mälestised.

Peale paisu on Jändjal kunagist tööstushoonestust säilinud mõlemal pool Pärnu jõge. Kui praeguse Pärnu-Rakvere maantee poolsel kaldal on alles vaid paar lagunenud müürijuppi, siis teisel pool jõge oleval hooneosal on katuski veel peal.

Muinsuskaitseameti Järvamaa vaneminspektor Karen Klandorf tunnistab, et muutusi kevadega võrreldes, mil töö pihta hakkas, on Jändjal omajagu. „Üllatusega avastasin, et vesiveskivare paistab lausa Pärnu-Rakvere maanteele välja. Enne ei paistnud see isegi kohapeal olles võsast välja,” tõi ta näiteks.

„Loomulikult on oluline, et kõikvõimalikud hoonete ja müüride säilimiseks vajalikud hooldus- ja remonditööd on nüüd tehtud. Aeg näitab, kuidas need kestavad.”

Klandorf lisab, et veidi kurvastab teda Pärnu veenappus ja asjaolu, et kalapääsu tegemisega veepaisutus alanes ja varemeteni jõevett enam vett ei ulatu. „Lootsime, et paisust ülesvoolu saab jõesängi selliselt süvistada, et vesi ulatuks hoonest hooneni, aga töö käigus tuli paepinnas vastu.”

Karen Klandorf on seda meelt, et Jändja kompleks on muinsuskaitseliselt huvitav ja igati väärt säilitamist. See on üks meie piirkonna tööstusajaloo mälestisi ja Laupa mõisnikust maha jäänud pärand. „Pais on ehitatud aastal 1912, mil betoon oli veel uus materjal. Raudarmatuuri kasutatud ei ole. See on suurtest kividest üles laotud, vahed väiksemate kivide ja seguga täidetud ning pealt betooniga kaetud. Sada aastat on pais hästi vastu pidanud,” selgitab ta.

Jändjal on kaitse all kolm eraldi mälestist: lõunakaldal vesiveski varemed, põhjakaldal puumassivabriku varemed ja pais. Vabrikuhoone on säilinud osaliselt (ühest osast vaid keldrikorrus), natukene on säilinud ka sisseseadet.

Osapool nr 3 – jõematkajad

Kevadise Pärnu jõe aerutamismaratoni „Türi-Tori kiirlaskumine” korraldaja Koit Raud ütleb, et varem oli Jändja eripära meetrikõrgune betoonastang, mis suurveega andis võimaluse vahvaks allasõiduks. Paisu alla tekkis aga korralik laine ning allatulijatel oli vaja oskust laine peal mitte ümber minna ja sealt kuivana läbi tulla.

„Nüüd on betoonplaat ja kallak kadunud. Olenevalt veetasemest tulevad nüüd välja sootuks teised asjaolud. Koelmute tegemisel on jõesängi pandud parajal arvul suuri kivisid. Kui vesi on sellise tasemega, et kividele on võimalik paadiga pihta saada, siis muutub tohutult oluliseks jõe lugemise oskus. Ühesõnaga, sõitjad peaksid nägema kive ja leidma nende vahelt läbisõiduraja. Need, kes seda ei oska, neil saab olema Jändjal väga keeruline. Seega loodan, et veetase saab olema selline, et pakuks omajagu põnevust ja sorteeriks välja need, kes Jändjalt puhtalt läbi pääsevad, ja need, kes lähevad saare peale kuivi riideid otsima.”

„Oskamatu silm seda näha ei oska, kuid kivikülvi keskele on tegelikult jäetud 2,5 meetri laiune paadikanal. Sellele peavad veematkajad ja kevadel võistlejad pihta saama ja oskama ära näha. Kes paadikanalit ära ei taba, sel tuleb kivikolinat kuulda.”

Koit Raud hindab Jändjas tehtud töö kordaläinuks. „Tulemus on hästi ilus, seda ennekõike muinsuskaitset ja kalu silmas pidades. See, et kala pääseb mööda jõge liikuma, on hästi oluline. Loodan, et tulevikus tekib siia ka omanik, kel on kohaga suurem plaan.”

„Vaid kiirlaskumise poolelt vaadatuna oleks mulle rohkem meeldinud astang ja laine,” jätkab ta. „Loodan, et kivide hulk suudab selle puudumise kompenseerida ja meil tekib teistmoodi, kuid samamoodi oskusi nõudev koht. Saab olema huvitav. Praegu ootame veetaseme tõusu, et novembri alguses see koht ise läbi sõita.”

Pole odav lõbu

Jändja tööd olid projekti „Pärnu jõestiku elupaikade taastamine” üks osa, mida kaasrahastas Ühtekuuluvusfond.

Ehituslepingu sõlmisid keskkonnaagentuur ja AS Terrat eelmisel sügisel, see sisaldas töid nii Vihtra kui ka Jändja paisul, kogumaksumus on 990 000 eurot, millest Jändja osa 770 000 eurot.

Jändja ja Vihtra paisu avamine on projekti üks osa. Sama meetme käigus avatakse vee-elustiku mõlemasuunaliseks vabaks rändeks ka Sindi pais ja veel kümmekond väiksemat paisu Pärnu jõestikus.

Olgu öeldud, et lammutustöö Sindi paisul algas oktoobri alguses. Sügise jooksul loodetakse lammutada jõepõhjani pool paisust ehk selle keskpaigast jõe paremkaldani ulatuv osa.

Keskkonnaagentuuri tellimusel lammutab Sindi paisu ja seejärel rajab sinna kärestiku konsortsium GRK Infra AS ja Graniittirakennus Kallio Oy. Töö kestab kolm aastat ja lõpeb 2021. aasta juulis.

Sindi paisu lammutamine läheb maksma 10 miljonit eurot.

Aeg näitab

Mis Jändja kompleksist edasi saab, seda asjaosalised praegu öelda ei oska. Külli Tammur pakub, et suure tõenäosusega pannakse praegu riigile kuuluv kompleks uuesti müüki. Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lamp ütleb, et riik aktiivselt uut omanikku otsimas ei ole.

„Kõige parem, kui sellised kompleksid pakuksid huvi ka kohalikule omavalitsusele (Türi vald),” arutleb ta. „Kui omavalitsusel või kohalikel ettevõtjatel on soov seda kompleksi näiteks turismivaldkonna mõttes edasi arendada, siis andke märku ja oleme valmis läbi rääkima. Kindlasti saaks Jändja olla üks seirepunkte. Kalade liikumist tahame siin edaspidigi jälgida ehk see objekt on endiselt riigile vajalik. Kohalikega koostöös oleme valmis mõtlema, kuidas sellest ka kohalikule elule tulu tõuseks.”

Eesti riik ostis Jändja paisu 2015. aasta sügisel eraomandist 130 000 euroga.

Tagasi üles