Rohutirtsudest sai männiroheline maitseõli

Kuigi ka Eesti rohutirtsudel oleks perspektiivi õli valmistamise produktina, pole nad kasvandustes pidamiseks sobilikud, mistap on välismaine kraam otstarbekam. Foto: Lauri Kulpsoo

Kui Aasia maades ja Aafrikas on putukad juba teada-tuntud pala, mida näiteks kohalikelt turgudelt otsida, siis ega eestlasedki selles vallas maha jää. Ettevõte BugBox sai juba mõne aja eest Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuses valmis katsepartii rohutirtsuõli.

„Praegu ju tahetakse putukatest valmistada inimtoiduks suure valgusisaldusega pulbrit, aga näiteks nende ritsikate, kellest me seda õli eraldasime, rasvasisaldus organismis on peaaegu 50 protsenti. Et sealt saada pulbrit, tuleb rasv kõigepealt kätte saada,” räägib BugBoxi asutaja Erlend Sild. Tegu oligi proovipartiiga, milleks nad kasutasid Pollis olemasolevat tehnoloogiat.

Õlimaterjali ei olnud palju, aga oli tarvis teada, mis on valmistamise suhe. Selgus, et 53 grammist jäi kuivmassi 33 grammi ja rasvasid saadi õli jaoks 12 grammi.

Kuigi BugBoxi koostööpartner, aktsiaseltsi Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuse nooremteadur Kätrin Karu tähendab, et ilmselt võivad ka eestimaised rohutirtsud olla perspektiivikad, ehkki neid katsetamiseks ei kasutatud. Õlivalmistajad korjasid materjali Ida-Aafrikast. Karu lisab, et üldiselt pole Eesti rohutirtsud toiduks tarvitamiseks sobilik kraam ainuüksi juba nende elutsükli pärast, mis ei soodusta pidamist kasvandustes.

Pähklimaitsega tirtsuõli

Õli, mis tirtsudest välja tuli, oli pähklise maitsega ja männiokkaroheline. Kui teiste õlidega võrrelda, siis sarnanes see Karu sõnul kõige rohkem kõrvitsaseemneõlile. „Tõesti, meeldiv ja mõnusa maitsega ja kui ei teaks, mis õli on, nuputaks seemne- või pähkliõli poole.” Omaduste poolest sobiks see kenasti gurmeeõliks –  salati maitsestamiseks. Praadimiseks tirtsuõli ei passi, sest selles on palju küllastumata rasvhappeid.

Rohutirtsuõli pälvis tunnustust ka suuremalt. Seda esitleti maailma suurimal rohetehnoloogia võistlustel ClimateLaunchpad, mille Eesti programmi finaal ka 2016. aastal võideti.

Praeguseks on toodet maitsnud juba rohkem inimesi Eestist ja välismaalt. „Oleme käinud sellega Soomes, Portugalis ja Inglismaal,” ütleb Erlend Sild. Ent alles sellest aastast jõustus Euroopa Liidus ja ühtlasi Eestis määrus, kas ja kuidas müüa taolist uuendtoitu.

Uuendtoitu reguleeritakse nii, et toidud, mida ei ole varem Euroopa Liidus kasutatud, oleksid enne tarvitamist hinnatud ohutuks inimese tervisele. Alates 1. jaanuarist 2018 kehtima hakanud uus uuendtoidu määrus võeti vastu, et muuta loaandmissüsteem kiiremaks ja lihtsustada kolmandatest riikidest pärit traditsioonilise toidu turule viimist.

Putukatest tooteid on mujal maailmas aastasadu toiduks tarvitatud. „Kaks miljardit inimest sööb iga päev putukaid,” lausub Sild, viidates ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 2013. aasta raportile. Praegu on võimalus uuendtoidu müümiseks esitada taotlus Euroopa Komisjonile, mida siis toiduohutusamet menetleb. Kui leitakse, et toiduohutusega on kõik korras, tootja vastab nõuetele ja katsetused tehtud, ongi korras ning antakse luba müüa.

BugBoxil Euroopas seda luba veel pole. „1. jaanuarist alles hakkas seadus kehtima ja me pole jõudnud veel esitada,” ütleb Sild. Taotluse esitamine ongi neil just käsil.

Väiksem ökoloogiline jalajälg

Rohutirtsuõli on hea lisaprodukt, mida saab toota lisaks kuivmassile. BugBox soovis alguses putukaid kasutada kui alternatiivset looduslikku valguallikat, et vähendada ökoloogilist jalajälge, mida inimesed tavapärase loomakasvatusega maha jätavad.

„Et kompenseerida tekkivat loomse valgu defitsiiti,” sõnas BugBoxi asutaja. „Maailma rahvastik kasvab ja inimesed hakkavad järjest paremini elama. Hiina keskklass kasvab jõudsalt ja nemad tahavad ka noa ja kahvliga steiki süüa – aga kust seda võetakse, sest põllumaad pole meil ju kuskilt juurde võtta.”