Ettevõtja peab tööl käima, et ettevõtja olla

Ingrit Kupits õppis Mõdrikul sotsiaaltööd ja tunneb aina rohkem, et tahab selle valdkonnaga oma elu siduda. Foto: Dmitri Kotjuh

Tallinna lähedalt Järvamaale kolinud naine lõi suure entusiasmiga külla laste loovus- ja mängutoa, kuid mõistis õige varsti, et ettevõtmise püsikulude maksmiseks tuleb tal endal palgatööle minna.

Oktoobri algul, mil peetakse üleriigilist ettevõtlusnädalat ja ettevõtlusest räägitakse raadios ja teles tavalisest ohtramalt, teeb see Järvamaal Aravete külas koos ehitusettevõtet omava abikaasaga laste loovus- ja mängutoa loonud Ingrit Kupitsa meele ühteviisi kurvaks ja rõõmsaks.

„Ma olen ju ka väikest viisi ettevõtja, aga selleks, et igakuiselt tasuda mängutoa püsiarveid, pidin ise palgatööle minema. Muidugi teeb see meele mõruks, et miks minul siis nii, miks mina ettevõtjana maal paremini hakkama ei saa. Püüan ju küll kõigest väest, ” sõnab ta.

Tallinna lähedalt Rae vallast pärit Ingrit Kupits kolis kolm aastat tagasi koos perega Aravetele selleks, et oleks lähem käia tööl Tapa sõjaväeosas. Üheksa aastat Tapal sõjaväes mitmel ametikohal töötanud Ingrit Kupits otsustas teha elus kannapöörde ja avada Aravetel lastele mängutoa.

Kuigi Kupits on läbinud Tapal sõduri aluskursuse, ta mängutoas lastele käsklusi „Joondu! Valvel! Sammu marss!” ei jaga. „Mängutuppa ei tule takistusradagi, vaid ohtralt mänguasju, et loovalt mängida. Sõjaväelisust meenutab vaid ronimissein,” kinnitab Kupits veel aasta tagasi Aravete koolimajas tühjana seisvaid ruume näidates.

Turgu uurides selgus, et kuni üheksa-aastaseid lapsi on endises Ambla vallas üle kahesaja. Mängutuba pole neile ei Tapal, Roosna-Allikul, Järva-Jaanis ega Koeruski. Nii nägi Ingrit Kupits oma mängutoal tulevikku.

Esimesed tellimusedki olid siis juba ootel, kuid nüüd seisavad pool aastat avatud olnud ruumid enamik aega tühjalt. Aga püsikulusid tuleb maksta. „Suvi oli kohe täitsa vaikne, kuid siis polnud õnneks ka püsikulusid. Nüüd algas kütteperiood, aga vaid kahe tellitud sünnipäevaga kuus neid ei kata kohe kuidagi,” kõneleb ta.

Justkui ette tundes asus naine juunist tööl käima ligi 30 kilomeetri kaugusel Koeru hooldekodus erihooldekande tegevusjuhendajana. Ta ei võtaks seda sõitu ette, kui elukohaga samas külas asuvas mängutoas oleks rohkem tegevust. „Olen püüdnud mängutoa teenuseid pakkuda ühte- ja teistpidi, nii Facebookis kui ka kutsunud külla piirkonna lasteaia rühmi, kuid ju on seda kõike vähe,” arutleb ta.

Ta ei tahagi palju, kulude katteks piisaks viiest-kuuest sünnipäevast kuus. Ta ei soovi rikastuda, vaid olla kogukonnale vajalik. „Tean ju oma kahe lapse ja ühe lapselapse pealt, et sellist mängutuba on vaja. Kui mugav on selles külalisi vastu võtta,” lausub ta. Kupitsa mängutoas leidub mänguasju nii beebidele kui ka suurematele lastele ja koht on avatud siis, kui on tellitud. Mängutoas saab laps olla korraga kuni neli tundi, sest söömist ja magamist ta neile ei paku. „Lastel on palju mänguvõimalusi. Väike laps saab tulla koos emaga ja näiteks loovustoas kasvõi jahuga mängida ning vanematel on koht, kus mugavalt teed juua,” kõneleb ta.

Et ruumid pole väikeste lastega vanematele kooskäimise ja sünnipäeva pidamise kohana tuntuks muutunud, otsustas naine pakkuda neid teistegi ürituste tarbeks. Nii korraldas ta mängutoas kirbukaid ja toimus Tiibeti helikausside tutvustamisõhtu. Kõik selleks, et piirkonna inimesed leiaksid tee endise koolimaja ühes tiivas koos Järva valla Aravete teeninduspunktiga asuvasse Titi loovus- ja mängutuppa ning avastaksid selle võlud. Kuid asjatult.

Hingele haiget sai ettevõtlik naine mängutoa pooleaastaseks saamise sünnipäevapeol. Teavet selle kohta jagas ta enda meelest piisavalt. „Peaaegu iga puu küljes oli kuulutus ja peost kuulma pidid ka kõik, sest kutsutud bänd mängis lausa õues. Lastele kutsusin kohale Lotte, rääkimata pakutavast kringlist. Kuid keda polnud, oli rahvas,” on ta nukker. „Ei tea kohe, mida veel teha või kuidas käituda, et leida tee kasvõi kohalike südamessegi.”

Väikese mõttehetke järel teatab ta optimistlikuma tooniga, et ükski algus pole kerge ja temagi jätkab. Juba on uuesti kutsutud mängutuppa Tiibeti helikausside ja eeterlike õlide spetsialistid oma koosviibimisi korraldama.

Kupits mõtleb Titi mängu- ja loovustoa nime muutmise peale. See sai küll pandud tema tütre Rahel Riika hüüdnime järgi, kuid ettevõtluse edu nimel on ta valmis sellest loobuma. „Tahan, et ruumid leiaksid kasutust ka piirkonna eakate kooskäimise kohana. Selleks on siin ju hea võimalus ja kui nimi on neile eksitav, siis olen valmis seda muutma,” kinnitab ta.

Samuti kavatseb Kupits koos abikaasaga loodud mängutoa mehe ehitusettevõttest lahku lüüa. „Viimati mängutuba mittetulundusühinguks nimetades, saadakse ka minust paremini aru, et ma tõesti ei soovi sellega rikastuda, vaid endale lihtsalt äraelamist võimaldavat tegevust luua.”

Naine on valmis tegutsema ka koos teistega ja mittetulundusühinguna saavad nad projektidest raha küsida. Nii näeb sõjaväelase karjääri päevapealt lõpetanud naine, et mängutoa perenaisena on tal veel, kuhu areneda. Kui sõjaväelasena tundis ta aina suurenevat vastumeelsust suuresti töötasu tõttu valitud valdkonna vastu, siis tegutsemine lastetoas annab talle siiani elamisjõudu.

Kupits õppis Rakveres Mõdrikul sotsiaaltööd ja tunneb aina rohkem, et tahab selle valdkonnaga oma elu siduda. „Ettevõtja elu pole kerge, maal tegutsedes tundub, et veel mitu korda keerulisem, aga ma tahan veel jätkata.”