Oktoobris istutage ja korrastage marjapõõsaid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Must sõstar kasvab hästi ja on tervem valgusküllases ja niiskema mullaga kasvukohas.

FOTO: Elmo Riig

Kuula artiklit

Päikeselisel oktoobripäeval on väga mõnus aiatöid teha, näiteks istutada mõned mustasõstrapõõsad. Kui homme sajab vihma, siis sobib seegi, sest pole muret, et istutatu kuivale jääb. Sügise teebki heaks istutusajaks see, et mullas on piisavalt niiskust.

Niiskusvaru on eriti oluline kergetel liivakatel muldadel. Ilmad on jahedad, õhk niiske ja veekadu mullast väike. Kui pole laussadu, võiks taimi korra nädalas ikka kasta, aga sügisel istutatud taim saab harva ära kuivades otsa. Sügisel istutatud ja ilusti juurdunud taimed hakkavad kevadel ruttu kasvama.

Viljapuude ja marjapõõsaste nõuistikuid saab istutada, kuni maa on sula. Viljapuuistikute hind võib puukoolides sügisel olla küll ahvatlevalt hea, kuid sügisel istutatud puid ohustavad lisaks pakasele veel hiired ja jänesed. Seepärast soovitab ka näiteks Räpina puuviljanduse õpetaja Jaan Kivistik oma istutustarkusi kokku võtvas „Puuviljaaedniku istutusraamatus” viljapuude istutamise kevadeks jätta.

Sõstraid, karusmarju ja vaarikaid on parem istutada oktoobris. Kevadeks võib selle töö jätta raskel ja niiskel mullal. On juhtunud, et suurtes istandustes on marjapõõsaid istutatud veel talviste sulailmadegagi.

Hästi hooldatud ja järjepidevalt noorendatud sõstrapõõsas võib koduaias saaki anda isegi 20 aastat ja seepärast maksab kõike algusest peale teha hästi korralikult. Näiteks must sõstar kasvab hästi ja on tervem valgusküllases ja niiskema mullaga kasvukohas. Valgusnõudluse pärast ei või põõsaid liiga tihedalt istutada, jätke nende vaheks 1,5–2 meetrit.

Puhastage põõsaste tulevane kasvukoht umbrohust ja korjake ära kivid. Kui istutate uue maja aeda, kus pinnas on vahest ehitustööga segi trambitud ja tallatud, tuleb selline pinnas eemaldada ja hea kasvumullaga asendada.

Kui aiamuld on toitainevaene, on abi sellest, kui asendate lahja mulla istutusaugus viljakamaga. Et hästi kasvada, peaks põõsa juurte ümber saama 40 cm rammusa mulla kihi. Seega peab istutusauk olema üsna lai ja sügav: augu laius võiks olla kolmekordne istiku juurepalli läbimõõt, sügavus aga vähemalt kahekordne juurepalli kõrgus. Istutusauku kaevates eemaldage ja tõstke eraldi rohumättad ja siis pealmine viljaka mulla kiht, mis läheb koos lisaks toodud rammusa mulla ja/või kompostiga auku tagasi.

Komposti või kõdusõnnikut võiks igasse istutusauku kuluda umbes pangetäis. Augu põhjast tulnud viljatut mulda ärge istutusauku tagasi pange. Augu põhja võib täiteks kõdunema panna orgaanilisi köögijäätmeid, teiste põõsaste ja puude lehti (sõstralehed ei kõlba haigusohu pärast).

Istiku juurepall leotage märjaks, enne istutamist võtke kile või plastpott muidugi juurepalli ümbert ära. Must sõstar istutage 10 cm sügavamale, kui istik oma kasvupotis oli, sest siis arenevad varte alaosast lisajuured ja mulla sisse jäänud pungadest kasvab uusi oksi. Sügavus on õige, kui okste harunemiskoht jääb veidike mulla alla. Pärast istutamist kastke, talveks võib põõsahakatiste ümbruse multšida 10 cm turba- või kõdusõnnikukihiga.

Kui ilusal istikul on 3–5 jõulist oksa, ei ole neid tarvis pärast istutamist lõigata. Nõrgad ja murdunud oksad lõigake ära.

Kui istikul on ainult 1–2 oksa, siis on aiandusagronoom Väino Eskla soovitanud need umbes poole ulatuses tagasi lõigata, see soodustab harunemist ja põõsas kasvab rutem tihedaks. Oksatippe ärge kärpige, siis moodustuvad sinna „luuad”.

Uhke sordivalik

Väino Eskla on Eesti parimaid mustasõstratundjaid. Mitmekümne aastaga on ta Kuusalu kandis kogemusi kogunud vist rohkemgi kui 60 mustasõstrasordiga. (Selle kohta lugege ka aiatark.ee.) Juba kümme aastat on ta suvistel aiandusüritustel pakkunud huvilistele võimalust uusi sorte maitsta ja vanade tuttavatega võrrelda. Tänavusel kuumal suvel, kui kõik sõstrasordid valmisid umbes kaks nädalat varem, oli selline võimalus näiteks 4. augustil peetud Karla küla Lilleralli ajal.

Puuvilja- ja marjakultuuride 2013. aastast kehtivas soovitussortimendis on praegu 12 mustasõstrasorti, mida on enne meie oludesse sobivaks tunnistamist pikalt katsetatud.

Peale tuleb aga uusi ja paremaid. Karla küla sõstradegustatsioonil sai maitsta 20 musta sõstra ning 12 punase ja valge sõstra sorti.

Erilisel aastal olid mustadest sõstardest korraga laual näiteks nii varaseima kui ka kõige hilisemate sortide marjad. ‘Sokrovištše’ marju sai Eskla maitsta juba jaanipäeva aegu, hilised ‘Mara’ ja ‘Otelo’ kõlbasid juba augusti algulgi suhu pista, tavalisel aastal püsivad hapukad ja vürtsikad ‘Otelo’ marjad põõsal isegi veel septembri algul.

Väga saagikas ‘Mara’ on huvitav selle poolest, et läheb aeglaselt küpsedes järjest tummisemaks ja maitsvamaks. ‘Sokrovištše’ suured õhukese kestaga sõstrad on magusamad kui seni varaseimaks peetud sordil ‘Sejanets golubki’. Tänavune suvi pani proovile sõstarde põuakindluse. Eskla hinnangul andsid kena saagi ja näitasid end heast küljest nt ʻLentjai’, ʻBona’, ʻBagira’ ja ʻVarmas’.

Eesti sortidest olid maitsta meie maasort ʻMede must’, varane ja suurte magusate marjadega (1,7 g) ʻVarmas’ (aretajad J. Parksepp ja A.-V. Libek), keskvalmiv ʻKarri’ ja varane ʻElo’ (mõlema aretaja A.-V. Libek). Minu arvates oli neist parim suurepärase hapukasmagusa maitsega ʻElo’. Seda ilusate pikkade kobaratega sorti, mille kasvukuju on püstisem kui sordil ʻVarmas’, tahan kindlasti endalegi.

Paljusid üllatas mustasõstrasort ʻVenny’, mis jääb roheliseks. Roheliste marjadega sortidest, mida linnud lehtede varjus hästi ei märka, on meil tuntuim ʻVertti’, mis on aretatud Soomes ʻÖjebyni’ isetolmlemisel. ʻVenny’ ja samuti roheline ʻVilma’ on keskvarased ning mõlemad ʻVerttist’ saagikamad ja maitsvamad.

On sorte, mis sobivad eelkõige põõsa ääres maiustamiseks, ja neid, millest saab parima mahla ja moosi. Palju mustasõstrapõõsaid pole koduaeda vaja, piisab, kui igaks tarbeks leiate üles oma lemmiksordi. Mõnda põõsast jõuate ka korralikult hooldada. Nende ülesleidmiseks käige ise marju maitsmas. Sordivalik on nii hea, et odavuse pärast ei maksa suvalist sorti küll osta. Ammugi ei tasu aiaruumi raisata põõsastele, mis enam õieti ei kanna või mille maitse ei meeldi.

Põõsad sügisel korda

Parimad sordid meeldivad tihti ka pahklestale, kes ongi musta sõstra ohtlikumaid vaenlasi. Et kahjurit talitseda, vaadake hilissügisel oma põõsad üle. Kui leiate ebaloomulikult suuri ümaraid pungi, korjake need ära ja põletage. Samasugust ülevaatust tehke varakevadel ja enne lehtede puhkemist.

Ka katkised ja ülearused oksad tasub juba sügisel põõsast välja lõigata. Must sõstar on kevadel kiire arenguga, pungad hakkavad paisuma juba esimeste soojade ilmadega. Siis põõsast enam häirida ei maksa.

Musta sõstra oks on kõige saagikam kolmandal ja neljandal kasvuaastal. Istandustes lõigatakse näiteks kõik üle nelja aasta vanused oksad igal aastal välja. Koduaias võiks sedasama teha, sest mida rohkem on põõsal parimas saagieas oksi, seda rohkem marju saate.

Pärast kuuendat suve tuleks mustasõstraoks juba kindlasti eemaldada, sest selle viljakandeiga on läbi. Vana oksa alumine osa laasub, seal pole enam lehti ega viljaoksi.

Sügisel ära lõigatud vanade okste asemele kasvavad suvel uued tugevad võrsed, millelt saab marju noppida juba järgmisel suvel ehk siis oksa teisel kasvuaastal.

Mustasõstrapõõsale on paras, kui tal on 8–2 hästi arenenud põhioksa. Kui olete oma põõsaid igal aastal lõiganud, siis piisab, kui eemaldate iga kord 2–4 vanemat oksa. Siis kasvab pidevalt juurde noori ja saagikamaid.

Suvel kasvanud noortest juurmistest okstest jätke alles sama palju, kui vanu välja lõikasite. Valige noortest välja tugevamad, ülejäänud eemaldage. Tasakaalu pärast jälgige, et alles jäetud oksad paikneksid põõsa eri osades. Ehk tuleb eemalda ka mõni külgoks, kui põõsas on liiga tihe või kui oks kasvab sissepoole. Lõigake see ära harunemiskohani. Eemaldage ka kõik kuivanud ja kahjustatud oksad.

Tagasi üles