Ilmatark: Õhumass on oluline ilmategija

Foto: Elmo Riig

Oktoobris võib ette tulla südasuvist soojust (2000. aastal kuni 22 kraadi kuu alguses) kui ka südatalvist külma (–17 kraadi 2002. a kuu keskel). Selline aastatevaheline muutlikkus on võimalik, sest Eestisse võivad jõuda väga erinevate omadustega õhumassid – niisiis meil on ülekaalus importilmad.

Ka 21. septembri kõige soojem tund sattus kesköösse, kui õhutemperatuur hakkas õhtul tõusma ja jõudis pärast kl 23 kohati ligi 23 kraadini, sest lõunakaartest saabus soe õhumass. Samas järgmisel päeval oli ilm küll üsna päikeseline, aga õhutemperatuur langes, sest saabus jahedam õhumass. Seega on õhumass sünoptilise olukorra ja tsirkulatsiooni kõrval üks peatähtis faktor, mis määrab ilma ja ilmastikku. Seetõttu keskendun seekordses ilmajutus õhumassidele.

Õhumass on ulatuslik sarnaste omadustega õhu kogum, mille vertikaalne ulatus on vaid mõni kilomeeter, aga horisontaalsuunas sadu või tuhandeid kilomeetreid. Õhumassid erinevad üksteisest eelkõige tiheduse poolest – tiheduse erinevust põhjustab nii temperatuur kui ka niiskus. Seal, kus õhu tihedus kõige kiiremini muutub, on tavaliselt ka front olemas.

Front on kahe erineva tihedusega õhumassi vahel olev üleminekuvöönd. Kõige paremini on see mõistetav temperatuuri alusel, aga fronti saab määrata ka niiskuse, tuule suuna või õhurõhu kaudu.

Frondid jagunevad näiteks soojadeks, külmadeks või liitunuteks (oklusioonifront) – olenevalt sellest, milline õhumass on pealetungil (teisi klassifitseerimise võimalusi ei käsitle).

Selleks, et formeeruks mingi õhumass, peab korraga suur kogus õhku sarnase aluspinna (kolde) kohal olema, milleks kulub harilikult nädalaid aega. Selle ajaga omandab õhukogum teatud kindlad omadused ja nii formeerub õhumass.

Õhumasside levinumad klassifikatsioonid on termodünaamiline ja geograafiline. Viimase järgi jagunevad õhumassid arktilisteks, polaarseteks, troopilisteks ja ekvatoriaalseteks, need omakorda merelisteks ja mandrilisteks. Ekvatoriaalse õhumassi jagamine mereliseks ja mandriliseks on alles viimane areng. Enamasti peetakse siiski ekvatoriaalset õhumassi mereliseks, kusjuures mandri kohal on see suurema evapotranspiratsiooni tõttu niiskem kui ookeani kohal. See õhumass on väga labiilne ja seotud troopikasisese koondumisvööndiga (ITCZ – the Intertropical Convergence Zone) ega jõua kunagi Eestisse. Kõige harvemini jõuab Eestini troopiline õhumass, mida ei juhtu igal aastal.

Termodünaamiliselt jagunevad õhumassid labiilseteks, stabiilseteks ja indiferentseteks ehk ükskõikseteks (ka kohalikeks).

Õhumassil võib-olla ka teise õhumassi tunnuseid, eriti transformeerumis- ehk teisenemisstaadiumis: tüüpiline on see, et Eestisse jõuab väiksematelt laiustelt selline õhumass, mis oli alguses troopiline, aga teekonna jooksul on omandanud juba polaarse õhumassi omadusi. Siis võidakse öelda, et tegu on lähistroopilise õhumassiga, kuid see ei kuulu üldtunnustatud õhumasside klassifikatsiooni. Transformeeruv troopiline õhumass jõuab Eestisse vist küll igal aastal.

Praegune aeg on vananaistesuve ja lõunakaartest saabunud erakordselt sooja õhumassi päralt, nii et õhusoe võib kerkida 20 kraadi lähedale, aga vaiksetel selgetel öödel on jahtumine tugev ja pole öökülmgi välistatud, või siis tekib udu.