Tore on olla peast pitsiline

Liina Langi järgib oma kudumites traditsioonilise Haapsalu salli kudumise võtteid. Foto: Reet Saar

Kui Liina Langi kümme aastat tagasi hakkas pusima, kuidas kududa Haapsalu rätti, ei osanud ta arvata, et pitsikudumisest saab koguni leivatöö.

Puhta lehena alustades oli ees vaid Linda Elgase mustriraamat. Seal on sees hulgaliselt mustreid, aga õpetuse pool pole väga põhjalik, arvestades trükiseid, mis hiljem välja on antud, räägib naine praeguse kogemuse pinnalt. Raske oli aru saada, kuidas äärepitsi silmuseid arvutada ja pärast pits külge õmmelda, sest äärepitsi traditsiooniliselt külge ei kootud, aga keerulisus just intrigeeris.

„Sain esimese rätiga hakkama, kuigi raamatu järgi on keeruline õppida. Mäletan seda tunnet ja neid vardaid, millega sai toona politseis töötades öises vahetuses kootud. Ma ei raatsinud pausigi teha, sest tahtsin näha, kuidas motiiv välja tuleb. Ka see rätik on alles, seda on palju kantud. Kudumiseks kulus üle kolme kuu. Esimene töö oli kohe suur – 170 x 170 cm, väiksemad sallid tulid hiljem,” kõlab algusaegade meenutus. Pitsilisi kindaid ja sokke oli Liina ennegi teinud. Nüüd isu kasvas ja ta hakkas uurima, kuidas Haapsalu salli kudumine tegelikult käib. Tänaseks on ta jõudnud nii kaugele, et loob ise mustreid.

Köidavad keerulised mustrid

„Mulle meeldivad keerulised mustrid. Suured kirjad, kaared, lopsakus – see on minu käekiri. Minu kompositsioonides on kõike rikkalikult,” ütleb Liina oma sallide poole vaadates.

Enda mustreid on tal valmiskujul paarikümne ringis, aga ideid on mitu korda rohkem ja paksu kladesse lisandub aina uusi visandeid-kavandeid. Üks kaustik on täis, seal on koguni 130 kirja.

„Kui käsi on soe, siis nädal aega „sodida” ja suure kustukummiga tööd teha pole mingi probleem. Osa on uitmõtted, osa valmiskirjad, mida võiks kohe kuduma hakata,” räägib Liina. Uute mustrite loomine käib hooti, selle ajendiks võib olla mõni kirgas impulss.

Näiteks „Meie Muhu mustrite” raamatut sirvides nägi kuduja kohe, kuidas värviline kampsunimuster „teisendada” nuppudesse ja õhksilmustesse. Vahel hakkab ta õhksilmuste kombinatsioonidega mängima ja nii tekitab üks muster teise.

Mitmed nimelised kirjad on pühendused Liina elus olulistele inimestele. Pauliine kiri meenutab vanavanaema, kes oli hästi range, aga inimesena nii paljutahuline. „Ingridi kiri on pühendatud mu õpetaja Ingrid Uusile, kes on mulle palju andnud, just impulsi, kuidas rahvakunstist lähtuvalt edasi minna. Kui inimeselt nii palju saad, siis tahad kuidagi tänu väljendada. Ingridi kiri sai romantiline ja hästi rikkalik. Iga mustriga käib kaasas tunne,” kommenteerib autor nimeliste mustrite tekkelugu.

Endast peab valjult teada andma

Vardad välkusid naise käes nagunii igal vabal hetkel, 2010. aastast toimetas ta FIE Liina Gavrilov Rees Käsitöö nime all, järgmisel aastal tuli juba palgatöölt ära. Loomulik jätk oli Olustvere Tehnika- ja Maamajanduskoolis õppida rahvuslikku käsitööd. 2016. aastal sai kooli lõputöödest – 13 salli ja üks rätik valmisid Liina enda kirjutatud mustritega – mitmel pool ringi rännanud näitus. Sama aasta lõpus alustas tema osaühing LõngaLangi.

Aastaid käis kogu töö kodus, mullu sügisel avas Märjamaa peatänava ääres ukse LõngaLangi stuudio. „Tulin siia kaine kaalutlusega. Teadsin, et see koht end vaid käsitööga ära ei majanda, e-pood, mis pakub lõngu ja käsitöötarvikuid, aitab toime tulla.” Perenaine ütleb, et kui inimene tuleb salli valima, siis on oma töötuba soliidsem, kui tellija koju kutsuda.

Siin on näha valmis salle, mannekeeni seljas olev pitsiline pruutkleit, mida Liina tütar oma pulmas kandis, näitab üht võimalust, mida ainukordset sel tähtsal päeval selga panna. Lisaks on rikkalikus valikus taimedega värvitud lõngu ja omavalmistatud seepe – kõik ikka Liina kätetöö. Inimesed tulevad sisse ja on üllatunud, et Märjamaal on selline koht.

„Neile, kes on küsinud, kas teha oma käsitööettevõte, olen öelnud, et viis esimest aastat pead valju häälega karjuma, et sa oled olemas, ja tegema end nähtavaks. Pärast viit aastat võid ehk pisut puhata. Minu elu ongi internetis: sotsiaalmeedia (blogi, Facebook ja foorumid) kaudu olen endast aktiivselt teada andnud.

Nende aastate jooksul on olnud rahulikumaid ja kiireid aegu, kaks korda olen olnud läbipõlemise piiril. Nüüd oskan selle juba ära tunda. Et end käsitööga elatada, pead olema väga nutikas ja töökas. On olnud hetki, kus olen olnud väga väsinud ja mõelnud, kas lõpetada. Aga ma ei saa lõpetada ega lõpeta ka, sest süda ütleb: see on õige rada,” kinnitab Liina Langi.

Tööelu internetis

 Tihe suhtlemine internetis on toonud üllatavaid kohtumisi ka päriselus. Nii astus suvel uksest sisse Facebooki sõber Cathy Rhoades Fulton, maailmarändurist proua Ameerikast, keda huvitavad eri riikide ketrajad ja pitsikudujad. Kaasas oli ka taanlanna. Ühise huviga inimestel jagus juttu mitmeks tunniks.

Ränduriga kaasas olev n-ö sall oli iga maa kümnete käsitööliste käest saanud jupikese juurde ja oli juba mitu meetrit pikk. Liinagi kudus pitsi sellesse reisitöösse. „Vapustav idee! Iga tükikese kohta oli kaart kuduja andmetega ja natuke iseloomustavat infot,” meenutab Liina.

Novembris ootab teda ennast ees sõit Bostonisse, kus Balti riikide sajandat aastapäeva tähistatakse mitmekesise kultuuriprogrammiga. Nimelise kutse esitas korraldusgrupi liige, kes on Liinalt korra lõnga tellinud. Meister võtab kaasa mõned oma sallid, on väike väljamüük ja ta räägib eesti kooli lastele Haapsalu salli traditsioonist ja selle elushoidmisest tänapäeval. „Aga otsin üles ka maja, kus Aerosmith tegi oma esimesed lood, ja annan sellele hoonele suud,” lubab Liina väljendada lugupidamist selle bändi muusika vastu, mis teda noorukieast saati on köitnud.

Oma mustrite aasta

Sel aastal otsustas Liina kududa peamiselt oma mustreid. Kui esimene rätt valmis kobades, siis nüüd „tean väga hästi, mis ma teen, ja teen seda suure mõnuga”. Haapsalu sall on nagunii eriline käsitöö. Ainulaadsed on kuduja sõnul ka pruutkleidid ja ristimiskleidid.

Pruutkleidi tegemisel algab kõik erinevate kirjade kokkusobitamisest ja mustriks arvutamisest, milleks võib kuluda oma kolm tundi. Kui esimene proov on olnud, siis veel lõpptulemusest täit pilti pole, aga kui kõik on viimistletud, venitatud ja valmis „ja viimases proovis näed, et inimene on rahul ja talle kleit sobib, siis tuleb küll kananahk peale. Ristimiskleidiga on samamoodi. Need on elus nii erilised sündmused. Et inimesed tahavad sel puhul pitsi kanda, see on ka tegijale eriline tunne.”

Töötoas tegeleb naine ennekõike netimüügiga, mõnus ja rahulik kudumine käib kodus. Õhtul tavatseb ta istuda tugitooli, paneb kõrvaklapid pähe ja kuulab kudumise juurde harivaid eestikeelseid loenguid või ingliskeelseid salvestusi väikeettevõtluse ja turunduse kohta.

Liinal on plaan uuesti minna ka palgatööle, et lisaks käsitööle taas teenida Eesti riiki. Aastaid oli ta abipolitseinik, et omalt poolt panustada kogukonna turvalisusesse. „Mulle läheb korda, et minu tegevusest on kogukonnale kasu. Seltskondlik suhtlus peale selle, kui oled aastaid kodus töötanud,” kõlab põhjendus.

Aasta on ta olnud Naiskodukaitses. Soov oli minna koos meestega sõduri baaskursusele, aga kuna maakondlik grupp ei tulnud täis, lükkub väljaõpe aasta võrra edasi. „Teen selle kindlasti läbi. Mõte metsa minna ja piltlikult öeldes relvaga roomata tundub väga põnev,” räägib naine, kelle tegemistes põimuvad õrn pitsikudumine ja huvi jõustruktuuride vastu.

Pidev tootearendus

Kaks korda on Liina osalenud Haapsalu salli kudumise võistlusel ja saanud kolmanda koha. „Profiks hakates ei pidanud ma enam ausaks osaleda, kui kümme tundi päevas koon, kuid käin igal aastal kaasa elamas. Nüüd on pakutud välja mõte kutsuda laua taha endised võitjad, siis võtan küll osa,” tahab meister end taas proovile panna.

2014. aastal tunnustati Liina Langit Raplamaa aasta koolitaja tiitliga. Haapsalu salli või äärepitsi kudumise koolitusi teeb ta pidevalt. Peale selle annab Olustveres pikki täiendusõppekursusi õpetajana. Samal ajal täiendab end andragoogikas. „Tahan saada targemaks, kuidas täiskasvanuid õpetada. Kuna pusisin ise alguses raamatu järgi, siis tahan, et teistel oleks lihtsam.”

Ka LõngaLangi tootearendus käib kogu aeg. Alles hiljuti nuputas meister sääresoojendajaid. Nahatöödegi järele on vajadus ja esimesed pastlapaarid on valmis. Kõige muu kõrval jääb pealiiniks ikka pits. Meister ütleb enda kohta, et ta on jätkuvalt „peast pitsiline ja see on nii tore” ning tahab teisigi huvilisi „ära tinistada”, sest „mida rohkem pitsi kootakse, seda parem”.

2009. aastal ilmus Haapsalu salliraamat ja pärast seda tekkis traditsiooniliste võtetega Haapsalu sallide kudujate uus laine. Siis tuli rätiraamat ja mitme meistri mustriraamatud. Liina on omagi raamatu peale mõelnud, aga leiab, et selleks on liiga vara: „Tahan enne veel paremaks minna, et sinna midagi tummist või suurejoonelist panna oleks.” Tema mustreid võib osta internetist, korduvatele ostjatele on jagatud kirjasid ka tasuta.

Tallinnas Katariina kirikus on 7. oktoobrini Eesti Käsitööliidu näitus „Ajatus”, kus 32 meistri tööde hulgas on ka Liina Langi omaloomingulise pitsimustri näide.

„Kui tuli näitusevõimalus ja Ameerika-kutse, siis tundsin taas, et kuidagi pole võimalik pooleli jätta. Olen 40 ja mul on hea meel, et kolmekümneselt leidsin oma teema. Mul on ees veel palju aastaid, et tegeleda meelepärase käsitöö ja eriti pitsikudumisega. Nii palju põnevat on ees ja ei oska arvatagi, mida elu kõike pakub. Äge!” räägib Liina Langi silmade särades.