Pärnu Jahisadam jääb ka tulevikus linnale avatuks

"Mul on olnud mõnel aastal laev vees jõuludeni ja natuke üle ka," räägib Väino Hallikmägi. Foto: Urmas Luik

Pärnu jahisadam on üks väheseid omataolisi, kus kai peal saavad ilusaid purjelaevu imetlemas käia kõik soovijad. Sadam jääb ka edaspidi linnale avatuks, lubab jahtklubi endisest linnapeast kommodoor Väino Hallikmägi.

Pärnu Jahtklubile kuuluv Pärnu Jahisadam pole meeliskohaks mitte ainult purjetajatele, vaid ka linna elanikele ja külalistele, kes siin imeilusat vaadet ja restoranis pakutavaid roogi nautimas käivad. Siin korraldatakse kontserte ja tähistatakse perekondlikke suursündmusi, mistõttu soojadel suveõhtutel on sageli terrassil üsna raske vaba lauda leida.

Väino Hallikmägi, viimased paar aastat olete teie jahisadama elu juhtinud, kas selle ajaga on Eestis jahtlaeva omanikke juurde tulnud?

Ikka on, kusjuures palju on omandatud juba kasutuses olnud aluseid. Jaht on ju veidi teistsugune sõiduriist kui auto – teenib sind kauem. (Osutab ühele purjekale, mis tegi avarii, tehti korda ja nüüd sõidavad sellega juba uued inimesed, sest tuntud tootja on taga. Ja teisele kunagisele luksusjahile, mis toodi Rootsist 20 aasta vanusena.) Parem on osta jaht esimeselt omanikult, sest siis on kogu laeva ajalugu teada. Ega me jahtide eluea pikkust veel päriselt teagi, sest plastmaterjal, millest 60ndate lõpus laevu tegema hakati, on nii tugev, et on siiani vastu pidanud ja laevad sõidavad. Teise või kolmanda ringi korraliku jahi võib saada viie kuni kümne tuhande euro eest, mis on paljudele jõukohane. Uute avamerejahtide hinnad algavad sõltuvalt luksusastmest 80 000 – 90 000 tuhandest eurost.

Kuna jahte tuleb igal aastal juurde, hakkab meil kaikohti nappima. Unistame sellest, et kesklinna sild uuesti lahti käima hakkaks ja jahtidega saaks ka ülesjõge sõita. Kunagi käis ju sadamaelu teisel pool sildagi.

Teil on endal ka kai ääres jaht, millega merel käite. Rääkige ära, kui palju see harrastus tegelikult aega võtab.

Kogu vaba aeg läheb sinna. Tõsi ta on, et meri kutsub ja sellest harrastusest naljalt loobuda enam ei saa. Jaht pole nagu kaater, millega sutsti merele ja tagasi sõidad. Kõik sõltub sellest, kui pika reisi ette võtad. Sel suvel käisin väga vähe purjetamas, sest hakkasin endale Saaremaale päranduseks saadud vana talumaja kõpitsema ja see võttis suurema osa vabast ajast. Olen rohkem seltskonnainimene ja purjetan enamasti koos meeskonnaga, mis koosneb viiest kuni kaheksast sõbrast. Enamik on noored mehed ja kuidagi juhtus nii, et enamikul olid samuti samal ajal muud, enamasti perekondlikud kohustused ja nemadki kirjutasid ennast laevalt mõneks ajaks maha. Igal juhul võistlustest me tänavu osa ei võtnud.

Kannate kommodoori austavat nime. Mis amet see on ja mille poolest sadama kapteni omast erineb?

Sadama kapten on meilgi olemas, nagu ka tegevjuht, kes vastutab tehnilise poole eest. Kapten võtab vastu külalisi, jälgib, et laevad on korralikult kinnitatud, korraldab nende välja- ja sissetõstmist ja muud säärast. Jahtklubi on mittetulundusühing ehk MTÜ. Meil on seitsmeliikmeline juhatus ja mina olen selle esimees. Kommodoor on sõjaväelastel nagu kaptenite kapten. See on rohkem auamet ja palka selle eest ei maksta. Minu ülesanne on juhatuse tööd korraldada ja klubi arendada. Pean väga oluliseks noortega tegelemist. Meil on oma spordikool ligi poolesaja õpilasega, keda võtame laevadele kaasa, et nad praktikat saaksid.

Klubis on 250 liiget, peagi võtame kuus või seitse inimest veel vastu. Klubi liikmeks saab kolme liikme soovitusel ja läbida tuleb katseaeg. Põhiline on soov ja tahtmine merel käia, selleks ei pea endal laev olema, võib käia ka kellegi teise laeva peal. Piisab, kui on mõni tuttav, kes su oma laeva peale võtab. Eks minagi käisin siin kunagi niimoodi mitu aastat enne kiibitsemas, kui klubi liikmeks sain. Näiteks tegin Muhu väina regati toonase kommodoori Peeter Volkoviga kaasa. Enne, kui mind kommodooriks valiti, olin kuus aastat juhatuses ja tegelesin põhiliselt jahisadama arendusega.

Millised suuremad tööd on lähiajal sadamas plaanis, kus suunas arenete? Kas lasete ka tulevikus inimesi kai peale käima?

Oleme teinud arhitektuurse visiooni, mille järgi sadam jääb üldkäidavaks kohaks ja linnaruumi oluliseks osaks, aga see seab oma nõuded. Klubi peab toimima sõbralikult koos linnarahva ja turistidega. Ega neid jahisadamaid maailmas palju ei ole, mis sedaviisi tegutsevad. Näiteks Pirital pääseb linnarahvas küll restorani, aga kai peale jalutama mitte. On meilgi olnud aegu, kus korra hoidmisega on muret olnud, aga viimastel aastatel on rahvas meie usaldust õigustanud. Vaid külalisjahtide kail on väravad turvalisuse kaalutlustel ees. Eks see avatus aitab purjetamise propageerimisile kaasa. Tihti näeme suvel paare jalutamas ilmse sooviga endalegi laev soetada. Soovime tulevikuski seda keskkonda kõigiga jagada.

Oleme ostnud uusi kaisid ja rannajoont väikest viisi kindlustanud. Tehtud on paatide vettelaskmise kohad nii noortele kui ka kalameestele. Sadama taristu on nii kallis, et oma jõuga me seda rajada ei suuda. Teenitud tulust 60–70 protsenti läheb spordikoolile. Raha teenime restorani ja hotelli, külaliskai ning jahtide hoidmise pealt. Taotleme EASilt 200 000 eurot 70 meetri kai rajamiseks, 150 000 lisame omalt poolt. See võimaldab laevu paremini välja tõsta ja parandada või puhastada. Tänavu oligi selline aasta, et merekarp kasvas laeva alla, igal aastal seda ei ole.

Jahtklubi ostis hiljaaegu ära kõrval paikneva tankla ala. Sinnagi tuleb investeering kuidagi peale saada. Plaanis on teha korralik kahekorruseline hoone, kus välikohvik üleval ja tankla all. Ühe kai saaks sinna juurde teha.

Kuhu Pärnu Jahisadam teiste hulgas paigutub ja millised on Eestis teie omast suuremad?

Oleme keskmise suurusega. Pirita on muidugi suurem, õieti on seal kaks jahisadamat. Siis on meist suurem veel Kärdlas. Kõige uhkem ja moodsam jahisadam on Kakumäe Haven. Siis tulevad Roomassaare, Heltermaa, Rohuküla ja Kihnu sadam. See võrgustik on viimaste aastatega päris hästi arenenud. Eesmärk on, et iga 50 miili järel oleks sadam, mis tähendab purjetajatele umbes poole päeva sõitu.

Kuidas on jahisõiduturism arenenud? Kes siia tulevad ja kuidas neid Pärnu meelitate?

Aastas külastab meid 350, tänavu tuleb ehk 400 jahti. Ega meil palju rohkem võimekust vastu võtta polegi, sest tuleb arvestada, et kõik koondub ühe kuu ehk juuli peale, kus kõigil on puhkus. Mais tulevad juba mõned lätlased ja soomlased, üksikud väisavad meid veel septembris. Tavaliselt ei ole Pärnu lõplik sihtpunkt, vaid tehakse peatus ja sõidetakse edasi. Käib soomlasi, rootslasi, taanlasi, sakslasi, poolakaid ja teisi. Teeme EASiga koostööd. Aga põhiline – sadam ise peab väga hea olema koos korralike kaikohtade ja muude teenustega. Oluline on ka tagamaa ehk see, mis Pärnus vaadata ja teha on. Tavaliselt ollakse siin kaks-kolm päeva. Siin on ju kõik nii lähedal ja kesklinn jalutuskäigu kaugusel. Oleme vastu võtnud välismaa turismiajakirjanikke ja koos linnaga ka sadamale väljaspool riiki turundust teinud.

Praegu on purjetamishooaeg läbi ja osa aluseid juba veest välja tõstetud. Kas selleks aastaks ongi kõik?

Ootame vananaistesuve ja ehk läheb veel sõidukski. Mul on olnud mõnel aastal laev vees jõuludeni ja natuke üle ka. Oleneb ilmast, kuid jõulude ajal olen veel sõitmas käinud küll. Viimane võistlus on meil iga aastal Kasukaregatt, kui 15–20 jahiga Kihnu saarele seilame. Tänavu leiab see aset 20. oktoobril. On juhtunud, et sel ajal on vaja olnud jahi pealt juba lund ära ajada. Mullu oli siiski 7–8 kraadi sooja ja päike paistis.

Peate ju Kasukaregati ajal saarel ka peo maha, enne kui järgmisel hommikul tagasi sõidate. Kas purjutamine ka purjetamise juurde käib?

Ei käi, aga vetevanale tuleb ikka vana tava kohaselt tilgake kangemat valada. Eks suurema külmaga kulub endalegi väike külmarohi ära. Keelatud ei ole, kaptenil võib väike promill olla. Pigem on  merel purjutamise jutus rohkem müüti kui tegelikkust, sest laeval tööd tehes peavad meeled ikka erksad olema. Politsei teeb ka teavitust ja näiteks nüüd Kihnuski on nad meil vastas, et soovijad saaksid alkomeetrisse puhuda.