Külapoe pidaja teab, mis on valu ja mis rõõm

Pootsi vana magasiait, kus asuvad nii kohalik pood kui ka kohvituba. Foto: Toomas Šalda

Pootsi ajaloolises magasiaidas tegutsevad pood ja kohvituba on avatud seitse päeva nädalas hommikul kümnest õhtul kuueni. Tegu on ühega vähestest külapoodidest, mis uksi pole sulgenud või paremal juhul kellegi suuremaga liitunud.

„Olen küsinud COOPist, aga nemad pole huvitatud kahjumiga kauplusest, mis on ka arusaadav,” ütleb poe perenaine Ülle Palits. Nii peabki ta kõigega üksinda hakkama saama, sest lisatööjõu palkamiseks ja riigimaksude tasumiseks on sissetulek liiga väikeseks kahanenud.

Üllele pikki aastaid abiks olnud abikaasa viis haigus meie hulgast sel kevadel.

Ligi kahe tunni jooksul, mil ajakirjanik Pootsi poe kõrvalruumis paiknevas kohvitoas viibib, külastab poodi kolm klienti ja üks hulgilao müügiesindaja. Muidugi võiks paremini minna, leiab Ülle, aga alla anda ta ei kavatse. Lähimad poed on 12 kilomeetri kaugusel, just nii palju on Pärnu poole tulles Lindile ja sama kaugele jääb Tõstamaa, aga põhiosa sisseostudest teeb maainimene tänapäeval tegelikult hoopis linnas. Ametlikult asuvad ka Pootsi ja Tõstamaa pärast haldusreformi Pärnus, aga sisu ja kilomeetrite poolest on asi linnast ikka päris kaugel.

Katsumused teevad tugevaks

Ülle Palits on Pootsi ja siinse poega olnud seotud enamiku elust. „Juba vanaisa oli siin kunagi mõnda aega poesell. Ise käisin küll linnas koolis, aga koolivaheajad veetsin ikka vanaema juures ning poetädi ja -onu olid mu head sõbrad, käisin nendega koos isegi kaupa toomas.

Et mind pärast kooli siia suunati, oli nagu saatuse tahe. 1983. aasta augustis saadeti mind Pootsi ja öeldi, et mine ja löö kord majja. Kolmteist aastat hiljem pani majandusühistu mu fakti ette, et Pootsi ja Seliste kauplused ning Lao kiosk tuleb üle võtta ehk hakata neid omal käel edasi majandama.

Mina kolme ei tahtnud, aga ühte ei antud. Kuna olin igas mõttes, eriti just emotsionaalselt, Pootsiga kokku kasvanud, hakkasime ühe tollase kolleegiga asja vedama ja asutasime osaühingu Pootsel. Mõne aasta pärast jäin mina Pootsi poe tegemisi juhtima, partner jätkas Laos ja Selistes. Lisaks minule oli poes tollal tööl neli müüjat,” meenutab Ülle.

Ajad ja töö olid pingelised ning Üllel polnud aega endale teadvustada isegi seda, et kõrge vererõhk võib palju kurja korda saata. Tegusal naisel lõhkes peas veresoon. Operatsioon lõppes tüsistustega. „Õppisin uuesti rääkima, lugema, kirjutama, käima, kõike tuli nullist alustada,” jagab ta mälestusi rasketest päevadest ja näitab paberilehti, millel justkui lapse käega kirja pandud tähed meenutavad aega, mil Ülle teist korda elus kirjutama õppis. „Seitseteist aastat tagasi see juhtus ja veel kaks aastat hiljem oli mul orienteerumisega raskusi ning mälu kippus alt vedama.”

Ülle ei salga, et tervis pole kõige parem praegugi, aga tablettide abil ja õigeid jalatseid kandes saab hakkama.

Kliente näpuotsaga

Kui üheksakümnendatel jagus Pootsi poes tihedat tööd mitmele inimesele, siis praegu on Ülle sõnul siin üksindagi toimetades molutamist ülemäära palju. Eelmise kevadeni oli üheteistkümne aasta kestel tal abiks üks müüja, aga siis tuli temagi koondada. Et koondada, pidi perenaine laenu võtma. Võlaga püüab ta sel aastal ühele poole saada.

„Talvel on lihtsalt vähe tööd ja suvel on usin talv,” on ta avameelne. Tööd on aga napilt põhjusel, et kliente on väheks jäänud. Kurbusega meenutab Ülle rekordaastat, kui poe rahakoti arvelt ehk Pootsi kandist lahkus viisteist elanikku. Mõni on küll tagasi tulnud, kuid seda on vähe. Kuna inimesi lahkub jätkuvalt ja tagasi reeglina ei tulda, on Pootsi nüüdseks alles jäänud umbes kuuskümmend hinge.

Üksi kõikide toimetustega hakkama saades ei sea Ülle raha esikohale, sest Pootsi mõõtu külas poodi pidades ei olegi tänapäeval võimalik rikkaks saada. „See ei ole mulle ainult töö ja teenimisviis, vaid kogu minu elu. Olen rahul, kui mulle jääb nii palju, et nälga ei jää ja katus on pea kohal. Ja õnneks on inimesi, kes on väga tänulikud, et ma seda asja ikka vean,” on ta rahul.

Klientidest hindab ta kõige rohkem Manija rahvast, kellega on alati rõõm kohtuda ja kelle arved moodustavad poe sissetulekust märgatava osa. „Teisipäeval ja reedel on Manija rahva poes käimise päev. Sõidan neile sadamasse järele, toon siia, müün kauba ära ja viin tagasi. Kella kaheks tuuakse nad mandrile ja poole neljaks peavad sadamas tagasi olema. Vajadusel aitan neile organiseerida muudki tarvilikku lisaks poekaubale – küttematerjali jms. Kihnlased käivad praamile minnes ja sellelt tulles sageli läbi,” kiidab Ülle saarte elanikke.

„Väike maapood on hea selleski mõttes, et kirjutad kodus nimekirja, tuled letti ja enamasti saadki soovitud kauba kiiresti kätte. Kui juhtub, et mõnda asja ei ole, pakun midagi sarnast asemele. Paljusid uusi ja häid kaupu tuleb inimestele tutvustada, nad ise ei oska neid tahtagi.”

Pootsi kohaliku rahva jaoks on tegu pigem mugavuspoega, kus käiakse enamasti juhul, kui midagi konkreetset otsa saab või millestki puudu jääb. Muidu sõidetakse ikka linna, nüüd on ühistransportki tasuta. Kui varem tõstsid külapoe läbimüüki palga- ja pensionipäevad, siis enam suurt mitte, kinnitab Pootsi poe perenaine.

„Kalendrikuu esimesel nädalal pole inimeste raha veel laekunud, teisel nädalal ostetakse linnast külmkapp täis, kolmandal elatakse vanadest varudest ja ehk neljandal siis nipet-näpet võetakse minu juurest. Eks ole neidki, kes pole rahul, et meil on kaup veidi kallim kui linna suurpoes, aga ma ei saa sageli kaupa kättegi nende letihinna eest.

Üldiselt on siiski hakatud sellest aru saama, nii et päris sõimata pole ma tükk aega saanud, aga on olnud hetki, kus kellegi sõnad on mind viinud tundeni, et panen poe kinni – kui ei taha, pole vaja. Tegelikult on asju, mida ei tasuks müüagi, näiteks sigaretid: kui makstakse kaardiga, on poe tulu kaks senti, aga tasu kaardimakse pealt neli. Kuskilt peab ju külapoe pidaja oma väikese kasumi teenima. Näiteks tarbivad mul voolu neliteist külmikut, üksinda elektrile kulub suvel üle kahesaja euro kuus.”

Pisikeses külapoes mõjutab läbimüüki iga pisiasi, näiteks kas kuskil ümbruskonnas on mõni müügipunkt suveks lahti tehtud. Paari suvekuu jooksul tuleb koguda varu, et ostjate poolest veel hõredamad sügis, talv ja kevad üle elada.

Pootsi poe lette vaadates näib, et kõik eluks vajalik on olemas, tegelikult enamgi. Kõige rohkem ostetakse perenaise sõnul siit kondiitritooteid, tootjad toovad need ise kohale. Peale laialt tuntud kaupade on müügis kohalike kasvatajate kartul, porgand, kapsas, sibul, peet, samuti kohalike memmekeste kudumid.

Suhtlemine teeb rõõmsaks

Palju rõõmu pakub Üllele suhtlemine. „Jutustada mulle meeldib,” naerab ta ja usub, et enamik kliente läheb tema poest ära parema meeleoluga, kui see oli tulles. Aga kui põhjust antakse, oskab ta vähemalt enda sõnul ka kuri olla.

Väga meeldivad talle suvitajad, kellel on aega ja huvi kohaliku elu ja ajaloo kohta küsida. Ülle räägib hea meelega. Näiteks sellest, miks Pootsis suvel vähe sajab. Põhjus on lihtne – läheduses on palju suuri ja väiksemaid kive, mis akumuleerivad soojust ja ajavad sooja ilmaga vihma eemale. Küla teises otsas võib sadada, aga poe poolel on kuiv.

Energiat saabki Ülle poe külastajatelt. „Mul käivad maailma kõige toredamad kliendid. Nende head soovid, sõnad ja teod on mulle suureks toeks.” Ta näitab mitut kohalike inimeste käsitööeset, mis tema südant ja kohvitoa külaliste silmi rõõmustavad. Kohvituppa ongi Ülle kogunud hulgaliselt nostalgiat tekitavaid asju, alates raadiost kuni baaripukkideni. Kliendid on seda märganud ja heakskiitu avaldanud.

Ülle positiivse meelelaadi tõttu juhtub sedagi, et inimene tuleb poodi saia ostma, aga lahkub pungil kotiga. „Mõni aeg tagasi käis üks tore naine, kelle lahkuma asudes ütlesin nagu ikka viisakalt, et külastage meid jälle. Paari minuti pärast oli ta tagasi, sest midagi jäi võtmata. Järgmise paari minuti pärast jälle. Nii ta käis neli korda. Viimasel korral pistis pea ukse vahelt sisse, küsis oma kauba ruttu ära ja palus, et ma teda enam tagasi ei kutsuks, muidu ta ei jõuagi koju,” naerab Ülle.

Kui muredest rääkida, toob ta välja, et vana maakivist magasiait on küll ilus ja väärikas, aga külm ja niiskus teevad kurja – laepinda on palju ja soojustamata maakivi õhkab külma. „Soojustamine pole ei lihtne ega odav. Olen hoolitsenud selle eest, et töötajad saaksid palga ja riik maksud kätte, aga sealt edasi ei ole jätkunud.”

Jutuajamise jooksul rõhutab Ülle mitut puhku, et tahab tänada kõiki töötajaid, kes Pootsi poes kunagi töötanud, see pole tema hinnangul kindlasti mitte kerge olnud.

„Vabu päevi mul enam pole, aga olen kahe üksinda töötatud aasta jooksul saanud paljude asjade üle järele mõelda ja mõistnud, et väga palju toredat on ikka elus olnud. Tööd tuleb mul küll nüüd teha ka väljaspool poe lahtiolekuaega, kaubaauto võib varem tulla, sulgemise järel on vaja kaupu sättida, koristada, oma vanemaid aidata, aga mulle see kõik meeldib. Vahel tuleb ka kurbi momente, aga loobuda ma ei taha. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab,” on ta veendunud.