Ilmatark: Eesti ilmastikku iseloomustavad tsüklonite seeriad

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Dmitri Kotjuh

Atlandi ookeanil on juba mõnda aega tagasi aktiveerunud tsüklonaalne tegevus ja nii jõuavad läänetsüklonid järjestikku Põhja-Euroopasse. Need tekivad sageli seeriatena. Ka praegune aeg on selliste seeriate päralt, tuues sageli sajuseid ja tormiseid ilmu, mistõttu seekord tutvustan just seda nähtust lähemalt.

Tsüklonite seeriad esinevad sagedamini ja on selgemalt väljendunud sügisel ja (soojal) talvel, on väga huvitavaks nähtuseks parasvöötmes ja võimaldavad muu hulgas prognoosida ilma. See nähtus kujuneb polaarfrondil, kus on suur barokliinne labiilsus, st erinevate õhumasside vastasseis (kui atmosfäär on barokliinne, siis on sagedasti fronte ja tsükloneid – sellised piirkonnad on maakeral suurematel kesklaiustel ja polaaraladel), kujutades endast üksteisele järgnevaid ja erinevas arengustaadiumis tsüklonite jada.

Väljakujunenud seeria puhul on niisiis tsüklonid korraga nähtavad igas arengustaadiumis: näiteks läänepoolseim on alles tekkiv, aga kõige idapoolsem on juba hääbunud (täituv) tsüklon. Iga järgnev tsüklon liigub (põhjapoolkeral) sellises jadas eelmisest tavaliselt veidi lõunapoolsemat trajektoori mööda. Seeria koosneb tavaliselt 5–7 tsüklonist ja kestab umbes nädal aega.

Tsüklonite seeriad on iseloomulikud just sügisele ning pehmetele ja soojadele talvedele, kusjuures tsüklonid liiguvad siis Eestist tavaliselt põhjapoolsemaid teid pidi – Arktika on külm, aga keskmistel laiustel on soe õhumass, mis tähendab seeria tekkeks soodsaid barokliinseid tingimusi. Samal ajal on Põhja-Ameerika poolel pikaajalisest keskmisest märksa külmem ilmastik (see on seotud Rossby ehk planetaarsete lainete vastasfaasilisusega eri mandritel).

Tsüklonite seeriate seaduspärasustega saab seletada ka seda, miks on pehmetel või soojadel talvedel tavaliselt mõni ühe või kahe nädala pikkune talvise ilma periood. Nagu öeldud, siis iga järgmine tsüklon liigub seeriasiseselt tavaliselt rohkem või vähem lõunapoolsemat trajektoori mööda kui eelmine. Seeria võib lõppeda kolme stsenaariumiga, mis on järgmised: a) seeria viimane tsüklon liigub üle Eesti või isegi lõunapoolsemalt, tuues oma tagalas külmema/talvisema ilma; b) vana seeria lõppeb, aga uus veel ei alga või pole jõudnud siinset ilmastikku mõjutama hakata, mistõttu seeriate vaheajal pääseb suurematelt laiustelt jahedam õhumass ka Läänemere regiooni, muutes ilma jahedaks või c) külmas õhumassis areneb antitsüklon, mis tähendab talvekuudel (november–märts) samuti karget ilma, sest jahtumine on siis ülekaalus.

Kui suudetakse ära tabada tsüklonite seeria algus, siis võimaldab see suhteliselt suurele regioonile koostada üsnagi usaldusväärse ilmaprognoosi. Näitena sobib praegune ilmastik: kuigi nädala alguses määras ilma Põhja-Venemaale nihkunud ja täituva tsükloni lõuna-, hiljem edelaserv, samas ka kohaliku tekkega rahumeelne madalrõhkkond, algas juba uus seeria Atlandil. See oli märgiks sellest, et praegu on järjestikku uusi tsükloneid ühes saju ja tugeva tuulega saabumas.

Nii marutab tänagi üks sellistest keeristest Eestis, tuues rannikutele ja vetele kuni 25 m/s tuulepuhanguid. Sellele järgneb rahulikum kõrgrõhuhari, kuid homne päev (5.10) toob uue tormi. Küll on näha, et uus nädal võib alata rahulikuma, kuivema ja soojema ilmaga, mis võib millegagi meenutada isegi vananaistesuve (sellest oli ühes eelmises ilmaloos juttu). Elame, näeme!

Tagasi üles