Kui neid loomi metsas vähem oleks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Metsaomanik Aivo Voor.

FOTO: Dmitri Kotjuh

Metsa majandada oleks lust ja lillepidu: piisavalt tööd ja parajalt tulu, kui loomade arvukust suudetaks normi piires hoida, tõdevad erametsaomanikud.

Järvamaal Lõõla külas elav Leida Madrus sai metsa päranduseks. „Meil on nelja peale ühisomandis tagastamisega saadud 82,5 hektarit maad, millest pool on mets. Põllud on Väätsa Agrole renditud. Metsaga toimetan mina, sest jäin neljast esimesena pensionile,” sõnab ta.

Mets ajas õppima

Keegi pidi hakkama tegelema majaga, mis oli üsna viletsas seisus, samuti metsaga. Naine müüs Tartu korteri ja selle raha eest tegi maja enam-vähem elamiskõlblikuks ning metsa majandamist õppis mitmel kursusel.

„Mõistsin kiiresti, et metsaga ei saa toimetada ilma teadmisteta,” räägib nüüd üle kümne aasta maal tegutsev naine, kel metsale tellitud juba teine metsamajandmiskava. Selle järgi on tehtud lageraiet ja noore metsa hooldust. Saadud mitu toetust metsale, mis seda väärt. Müüdud metsa nii oksjonit korraldades kui võetud ka pakkumisi.

Ainult istutanud Madrus metsa pole, sest Lõõla kandis on nii palju põtru, et söövad kõik taimed ära. Hea, et mets looduslikult taastub, muidu ei teakski, mida teha. Kümme aastat tagasi tehtud lagerraie taastus ja kui suuremaks kasvab, tuleb hakata noort metsa hooldama.

Selle üle on naisel väga hea meel, sest metsa järjepidevus on talle väga tähtis. Nii pole ta hakanud kahjustuste peale toetusi küsima ja võtab seda kui paratamatust. Ta teab, et metsa eest tuleb hoolitseda arukalt, et ka noorem põlvkond sellest tulevikus kasu saaks. Ta ei pelga nõu küsida, ja abistajaid leidub. Seda on Madrus korduvalt kogenud.

Mets toetab tema vanaduspõlve. Ainult pensioni eest ta maal elades maja ei korrastaks, seda on saanud teha tänu metsale. „Seest on elamine juba täitsa elamisväärne, täitsa euro kohe,” sõnab ta naljatledes. Nüüd vaja veel raha korjata, sest metsatulu jagavad nad nelja peale, et teha maja pilkupüüdvaks ka väljastpoolt.

Rahajagamine on neil läinud sõbralikult. See on Madruse meelest õnnestunud seetõttu, et nad saavad hästi läbi. „Meil käib suguvõsa omavahel tihedalt läbi. Usaldus on olemas. Mina pensionärina toimetan siin rohkem praegu. Nüüd jäi ka õde pensionile, kuid teised käivad veel tööl. Oleme arusaajad,” on ta rahul.

Nad püüavad neljakesi metsa eest hoolitseda sedasi, et see tooks tulevikus tulu ka lastelastele, keda kamba peale on juba mitu. Metsa müügi peale pole nad mõelnud, Madruse meelest pole neil selleks õigustki.

„Meie põlvkond pole metsa ostnud ja meil pole õigust seda ka müüa ja raha vaid endale võtta. Võime võtta metsast tulu ja panna seda metsa järjepidevusse. Oleme selle saanud ja peame ka edasi andma,” sõnab ta kindlusega hääles.

Madrus on metsaomanik, kes tunneb metsast rõõmu. Talle meeldib maal elada. „Ju see on geenidega kaasa saadud, olen Lõuna-Eestist pärit,” ütleb hiljuti 69aastaseks saanud naine.

Mets annab vabadust

Järvamaal Türi vallas puude ladumise juurest tabatud Aivo Voor on 81aastane härrasmees, kes hoolitseb siiani metsa eest, nii palju, kui jõuab. Ta on harjunud seda tegema sestsaadik, kui ennast mäletab. Metsa sai ta päranduseks vanematelt. Nende järjepidevat tööd on ta proovinud sama oskuslikult edasi teha, et oleks ise metsa edasi pärandades rahul.

Küsimusele, kas metsast elab ära, vastab Voor, et ära elab ta ikka pensionist. „Mets on minu hobi, mis, tõsi küll, teeb käed rahaliselt vabamaks, aga see pole kõige tähtsam.”

Lisavõimalusi andis mets ka kolhoosiajal traktoristina töötades ja pärast talunikuna loomi pidades. Ta on püüdnud metsas teha seda, mida loodus dikteerib. Ainult metsast äraelamisele pole mõelnud. Ega ka metsa müügile. Kuigi mets pressib töödega aina rohkem peale. Selleski näeb ta pigem head – hoiab tegevuses, metsas on iga päev midagi teha.

Füüsilisest isikust ettevõtja on Voor 2009. aastast. Ettevõtte tegevusala on metsakasvatus ja muud metsamajandusalad. Metsa on mehel 20 hektari jagu. Kuigi see kipub räpakaks minema, sest jõud ei käi enam üle, nii nagu hing ihkaks. „Mets valmib iga aasta, tuleb järjepidevalt kohendada,” teab ta.

Kohendamine tähendab mitte ainult puude langetamist saematerjaliks, vaid ka istutamist ja hooldust, sest õige metsamehe hing ei jäta ühtegi puud metsa mädanema. Kuigi loodushoidjad seda ju tahaksid.

Nii teeb Voor metsast palki ja kõrvalsaadusena küttepuid. Mis oma tarbeks, mis väikest viisi müügiks. „Mets kohe nõuab mahavõtmist. Vana ta juba on. Nüüd ei tohi raisku lasta minna.”

Puid võiks metsast rohkemgi võtta, saaks tulu rohkem, kuid sedagi pole talle vaja. „Võtan saematerjali nii palju, kui jõuan, mitte nii palju, kui võiks,” tunnistab ta. Ta loodab mõõdukalt ja kaalukalt tegutsedes säilitada metsa ka tulevastele põlvedele.

Selleks istutab ta uusi puid ja teeb sanitaarraiet. Metsamehe suurim rõõm on, kui iga puu ilusti kasvab ja asja ette läheb. Voor teab, et see on vaid unistus, mille poole tuleb kogu aeg pürgida.

Istutamiseks lähevad kuusk ja mänd. Võiks panna ka kaske, kuid neid pole Voor istutanud. Ta ei oskagi öelda, miks, kuigi okaspuude kasvatamine on paras peavalu. Metskitsed söövad need ära. Just viimasel ajal on sellega jälle häda. „Palju aastaid on läinud nii, et istutad puid justkui kitsedele. Üle poole taimedest tuleb uuesti istutada,” kurdab ta.

Kui omal ajal tuli võidelda põtrade rüüstetööga keskealises metsas, siis nüüd ei jõua puud enam suureks kasvadagi. Kitsed on juba noorte puukeste kallal.

Muret teevad metsaelukad

Vahepeal mehele juba tundus, et kitsede arv saadi kontrolli alla. Nüüd sööb kitseke noore puukese ära juba siis, kui rohi väljas, mitte ainult talvel.

Kui metsloomade hulga saaks taas normi piiridesse, poleks Voore meelest metsamehel muret miskit. Kõva häälega, aga rahuliku olemisega mees sellest rääkida ei taha. Ka riigi toetustest mitte, sest tema pole neist kunagi sõltunud. Võtab vastu, mis antakse, aga käsi pikal küsimas pole käinud.

„Tulen omadega välja ja loodan, et tänu metsale olen toimekas edasi,” ja hakkab puid edasi laduma. Töö tahab tegemist.

Tagasi üles