Ohud lindude pikal rännuteel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Linnud kogunemas enne pikale teele asumist.

FOTO: Arvo Meeks

Laulusõnad „... langevad teele tuhanded, veel koju jõuavad tuhanded” on kohased ka lindude iga-aastase rände kohta. Ohtusid on loendamatu hulk, kaotused on kujuteldamatult suured, ent tänu tuhandete põlvkondade kestel kujunenud kohastumustele ja kordaläinud teekonnal omandatud kogemustele on igat liiki rändlinnud suutnud oma asurkondi aastatuhandete ja isegi -miljonite kestel säilitada.

Paraku peab nentima, et antropogeensete faktorite järjepannu ilmumise ja lisandumisega ei suuda linnud (nagu muugi loodus) enam piisavalt sammu pidada.

Lindude sesoonsed ränded on tekkinud miljonite aastate eest, suuremjaolt seoses jääaegadega. Mandrijää laienemise järgi pidid linnud oma pesitsuspaikadest järjest loobuma ja endale kliima poolest sobivatele aladele taanduma. Mandrit katva jääkilbi kahanedes aga liiguti aasta-aastalt uuesti kaugemale polaarmaade suunas, kus leiti soodsamaid toite- ja pesitsusolusid, sügiseti aga rännati tagasi paikkondadesse, kus oli parajat soojust.

Viimase (seni?) jääaja järel kujunesid meil praegu tavaliste haudelindude areaalid mõne aastatuhande jooksul välja n-ö samm-sammult – igal aastal asuti pisut põhja poole, vastavalt sobivate ökosüsteemide nihkumisele.

Klassikalise näitena tuuakse esile tavalist kivitäksi, kes oma Aafrika tekkekeskmest „kolis” järjest põhja ja eriti kirde suunas, keskmise levimiskiirusega kilomeeter või paar aastas, ning on nüüdisajaks üle Siberi avaruste jõudnud pesitsema Alaskasse. Igal sügisel asutakse tagasiteele mööda tuhandete eelmiste põlvkondade levimisradu, et jõuda talvitama Sahara-tagusesse Aafrikasse. Kivitäksi teise alamliigi lindude rändetee kulgeb Briti saarte, Islandi ja Lõuna-Gröönimaa kaudu üle Atlandi ookeani Kanadasse.

Et vältida päeval saaki jahtivate kullide ja mere kohal kajakate nokka sattumist, rändab suur osa väikelindudest öösiti. Laevasõidule vajalike tuletornide rajamine lõi ööränduritele uudse ohu – majakate valguse peale lennates ja seal vastu laternaklaase põrgates võis ühe ööga mõnes kohas surma saada isegi sadasid linde. Selle ohu leevendamiseks hakati majakaseinu vertikaalselt valgustama. Ka tunnusplinkimise kasutusele tulek vähendas lindude hukkumist mõnevõrra. Viimastel aastatel on väga palju väikelinde põrkunud vastu klaasiga kaetud hooneid, nii et all seina ääres lebab koguni kümneid laipu.

Rändavate värblindude kannul liiguvad sageli haukad ja pistrikud. Eriti on märgata oma pesitsusareaali põhjaosast talveks lõuna poole siirduvaid raudkulle järgimas päeval rändavaid linde. Nii tagavad nad endale piisavalt toitu.

Eriti spetsialiseerunud sügisel lõunasse pürgivatele väikelindudele on Vahemere pistrikud, kes pesitsevadki just Vahemere rannikukaljudel. See liik on nihutanud oma pesitsusaja päris hiliseks – juuli keskelt oktoobri alguseni ja toitub sel ajal üle mere rändavatest lindudest. Vahemere pistrikud ise on kaugrändurid, talvitavad peamiselt Madagaskaril ja naasevad oma kodukohta aprilli lõpul.

Kevadel ja suve hakul söövad nad kiile ja teisi suuremaid putukaid, keda püüavad lennust nagu lõopistrikudki. Nad pesitsevad kolooniatena (Kreekas kuni 150 paari lähestikku, mujal vähem), pojad kooruvad augusti teisel poolel. Esialgu hoolitseb poegade toidu eest isane, püüdes üle mere rändavaid linde. Septembri keskpaigast käivad jahil mõlemad vanemad, kasutades ka kuuvalgeid öid. Selge ilmaga peavad nad jahti isegi tuhande meetri kõrgusel, enne üleslendu kusagil kaljunukil linnusalkade ilmumist oodates. Tihti alustatakse ründamist koos koloonianaabritega, nii et sellise kütiaheliku eest pole ohvritel naljalt pääsu. Vahemere pistrike üldhulka hinnatakse praegu 30 000le.

Tihti ohustavad rändlindude elu ebasobivad ilmastikutingimused: madal temperatuur, tugevad tuuled, tihe vihm jms. Ootamatult vara jahenenud õhk ja külm vihm võivad Euroopas poolel teel olevaid linde sedavõrd nõrgestada, et nad ei suuda teekonda jätkata, eriti kui ees on ülelendamist vajavad mäed.

Septembris 1974 tabas ootamatu külmalaine Lõuna-Saksamaad ja halvas rändel olevaid suitsupääsukesi sedavõrd, et nad ei suutnud lennata. Loodusesõbrad kogusid neid pappkastidesse tervelt kaks miljonit. Lennukite, rongide ja autodega veeti nad Itaaliasse, Lõuna-Prantsusmaale ja Hispaaniasse ning lasti vabaks, ilma et neil seal tekkinuks probleeme orienteerumisega. Hiljemgi on samasuguseid päästeaktsioone korraldatud, ent paraku on enamus hättajäänud linde ikkagi hukkunud.

Vahemere maadel on ammune tava linde rändevoolust küttida või mitmel moel püüda. Seda kümnete miljonite lindude elu nõudvat tegevust ei ole suutnud nimetamisväärselt vähendada ükski selgitustöö ega euroliidu direktiiv. Lisaks senisele püügile on viimastel aastatel Põhja-Aafrikas lisandunud kõrgete ritvade külge kinnitatud loorvõrgud, mille jadade kogupikkus ulatub peaaegu tuhande kilomeetrini.

Ja kui on jõutud instinktiivselt ihaldatud „tõotatud maale”, ootavad sealgi mitmed erilaadsed ohud ...

Tagasi üles