Metsasertifikaadi hoidja asus suunama puiduturgu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Vääriselupaik Viljandimaal.

FOTO: Anneli Palo

Erametsade tuhandete metsaeraldiste puit on omanike selja taga kahtlaseks kuulutatud.

See, et jätkusuutlikku metsandust tõendavad sertifikaadid seavad puidutöötlejaile kõrgendatud nõudmisi seoses majandusmetsades asuvate vääriselupaikadega (VEP), oli teada juba paar aastat tagasi. Otse puiduturule astusid sellega esimesena graanulitootjad, kes hakkasid väravalt tagasi saatma puitu, mis pärit metsaeraldistelt, kus asub ka VEP. Reegel tekitas metsaomanikes nördimust (puit ju ei pärinenud vääriselupaigast), kuid oli siiski sisu poolest ühene – jutt käis VEPidest, mis inventeeritud ja registrisse kantud.

Nüüd on Eesti FSC koostöös Eestimaa Looduse Fondiga (ELF) seadnud turutõkkeid mitte ainult tegelike VEPide lähistelt raiutud metsale, vaid tuhandete selliste metsaeraldiste puidule, kust võib-olla võiks vääriselupaiga tunnuseid leida. (Infoks: FSC ehk Forest Stewardship Council on rahvusvaheline metsahoolekogu, mis edendab metsade vastutustundlikku majandamist kogu maailmas.)

Vabatahtlik või kohustuslik

Selle käigu tagamaal näib olevat asjaolu, et läbi aja on looduskaitsjad suhtunud vääriselupaikadesse teisiti kui riik. VEPid kutsuti sajandivahetusel ellu, et Eestis ametlikule looduskaitsele lisaks juurutada tänapäevast vabatahtlikku looduskaitset. See tähendab, et üle riigi inventeeriti majandusmetsades suur hulk alasid, kus olemas tingimused (teatud indikaatorliikide esinemine, lamapuidu hulk jms) ohustatud või haruldaste seene-, putukaliikide jt võimalikuks esinemiseks. Metsaomanikele pakuti välja, et kui nad oleksid vabatahtlikult nõus neid enamasti üsna väikese pindalaga alasid keset majandusmetsa puutumatuna hoidma, saavad nad sõlmida riigiga nende alade kaitse lepingu ja riik maksab selle eest hüvitust.

Looduskaitseorganisatsioonid pole läbi aja vabatahtliku looduskaitse sisulisi plusse hinnanud, vaid on olnud seisukohal, et kõikide inventeeritud VEPide kaitse peaks olema kõigile kohustuslik. On olnud vaidlusi, kuid metsaseaduses on VEPi vabatahtlik kaitse alles. Riigimetsas ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute metsas on VEPide kaitsmine kohustuslik, kuid erametsas otsustab omanik ise, kas valib kaitsmise ja lepingu või majandab seda metsaosa jätkuvalt nagu tavalist majandusmetsa.

Mahukad tabelid justnagu-VEPidega

ELF on teinud „Metsa vääriselupaikade määramise metoodika” vanast versioonist võetud paari näitaja (peapuuliigi vanus ja metsa kasvukohatüüp) alusel metsaregistrisse päringu ja saanud registrist mahuka andmestiku erametsade katastri- ja eraldisenumbrite ning muu detailse teabega.

Eesti FSC on kogu selle andmestiku tänavu kevadel saatnud Exceli tabelitena kõikidele FSC kontrollitud puidu tarneahela sertifikaadiga puiduettevõtteile. Kaas- ja seletuskirjast saab lugeda, et tegu on potentsiaalsete VEPi-aladega ja ettevõtteil „tekib võimalus taolistest kohtadest puitu mitte osta” või „näiteks korraldada nendesse piirkondadesse audit ja lasta hinnata litsentseeritud eksperdil, kas tegemist on VEPiga või mitte”.

Selle käigu taust on, et FSC sertifikaadiga ettevõtted tohivad koos FSC puiduga realiseerida ka sertimata metsade puitu, mis peab aga olema kontrollitud – vastama teatud tingimustele. Üks tingimus on, et FSC toodangusse ei tohi sattuda VEPidest pärinev puit.

Seadus, nagu juba kord öeldud, lepinguta VEPi majandamist ei keela. FSC sertifikaadiga ettevõtteile saadetud andmestiku puhul pealegi ei ole tegu VEPiks määratud aladega, vaid metsaeraldistega, kust võiks leida VEPi tunnuseid või võib-olla ka mitte.

Päris suur segadus

Metsaomanikel pole aimugi, et nende metsad on kuulutatud kahtlaseks. „Pole kuulnud, et sellisesse tabelisse olen sattunud,” märkis üks metsaomanik, kelle õnnestus Eesti FSC tabelist võetud katastriandmete järgi üles leida. „Mul on tõesti sellel kinnistul 130aastased männid, aga neid pole mul olnud mõtteski maha raiuda. Samas on seal lähedal üks raie plaanitud. See mulle küll ei meeldiks, kui tabelisse sattumise tõttu seda puitu müüa ei saa.”

Tegelikult on puidukoormaid juba ka tagasi saadetud. Stora Enso Eesti on võtnud ette kontrollimise, nagu Eesti FSC ja ELFi kirjas on soovitatud. „Selline kontrollimine paneb asja seisma, võtab aega kaks-kolm nädalat,” rääkis metsandusjuht Indrek Tust. „Tellisime litsentseeritud eksperdi, kes käis kohapeal. Nii Hiiumaa kui ka Põlvamaa kinnistu kohta selgitas ekspert, et VEPi elemente seal ei leidunud.”

Eesti Erametsaliit on metsaomanike esindajana saatnud Keskkonnaministeeriumile kirja, kus küsimused nii Eesti FSC VEPi käsitluse kui ka erametsade andmete nii mahuka ja laia levitamise kohta. Liit küsib, kas selline andmete kasutamine on üldse seaduslik.

Ühtlasi märgib liit kirjas, et puiduturul on tekkinud suur segadus. Seaduse järgi võib omanik lepinguta VEPi majandada, kuid paljud puiduostjad sealt puitu ei osta ning nüüd on lisandunud veel nimekirjad aladega, kus justnagu-VEPid, mida kaitsmas justkui paralleelsüsteem.

Kirjale vastust pole erametsaliit veel saanud.

Hoopis seadusandja süüdi?

Eesti FSC tegevjuht Indrek Talpsep põhjendab erinevust metsaseaduse VEPi käsitlusest sellega, et FSC raamistikus kehtivadki omad reeglid ja see, kes FSCga on ühinenud, peab sellega arvestama. VEP kui kõrge kaitseväärtus on Indrek Talpsepa sõnul seatud rahvusvaheliselt ja kajastub määratletud riskina Eesti riskihinnangus. Nüüdse koondatud andmete levitamise peapõhjuseks nimetas tegevjuht aga metsaseaduse ja vastava määruse mullust muudatust, mille järgi uusi inventeeritud erametsa-VEPe märgitakse avalikku registrisse nüüd vaid metsaomaniku nõusolekul.

„Ettevõtetele, kes FSC sertifikaadist lähtuvalt peavad puidu päritolu kontrollima, ei ole register üksi enam piisav tööriist ja nad ei saa olla kindlad, et kontrollitud puidu hulka VEPist raiutud puitu ei satu,” rääkis Indrek Talpsep. „Sellepärast otsustasimegi neid aidata ja saatsime välja potentsiaalsete VEPide andmestiku, mille koostas Eestimaa Looduse Fond.”

Eestis on FSC tarneahela sertifikaate väljastatud 267, mis tähendab, et Exceli tabelid on levimas võrdlemisi laialt. Tabelite seletuskirjas on öeldud, et Eesti FSC on nõus „andmekihti regulaarselt uuendama”.

„Lahendus ei ole kaugeltki hea, eriti metsaomanike vaatepunktist. Ministeerium teadis tegelikult mullu määrust muutes ette, et FSC poolelt selline samm tuleb. Olukord saaks klaariks, kui määruse muudatus tagasi võetaks ja info kõikide inventeeritud VEPide kohta oleks avalik,” nentis ELFi metsaekspert Liis Kuresoo.

Ministeerium uurib tagamaid

„Erametsaliidu kirjas viidatud metsaomandi detailandmete uurimisega praegu tegeleme. Igasugust piiratud andmete loata levitamist taunime,” kommenteeris olukorda Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lamp. Üldisemalt lisas ta, et rohkem kui kahele kolmandikule vääriselupaikadest on kaitse tagatud, kuna need asuvad riigimaal, kus VEPi kaitse on kohustuslik. Riigimetsas on plaanis uusi VEPe suuremahuliselt juurde inventeerida.

Erametsas jätkub VEPide vabatahtlik kaitse. Määrusemuudatus, mille järgi nüüd eramaadel kantakse uusi VEPe registrisse ainult maaomaniku nõusolekul, muutis Marku Lambi sõnul senist määramise praktikat „peaaegu olematult”. Ta tõi näiteks, et eramaadel registreeriti 2007–2016 ehk kümne aasta vältel uusi VEPe 46 ha ehk 4,6 ha/aastas. Enamasti sõlmisid omanikud ka kaitselepingud ja lepinguta jäi vaid 10 ha ehk 1 ha/aastas.

„Kui arvestada, et Eestis on majandatavaid metsi 2,03 mln ha ning aastas jääb mulluse muudatuse tõttu registrisse märkimata 1 ha VEPe, siis tõenäosus, et aasta jooksul puit pärineb sellisest VEPist, on 0,00005%. Seda ei saa hinnata reaalseks riskiks,” ütles Marku Lamp.

Tagasi üles