Teet Soorm: peame oma kuldse seaga jala ukse vahele saama

Aarne Mäe
, Maa Elu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lisaks Vastse-Kuustes asuva Eesti Lihatööstuse nõukogu esimehe kohale täidab Rakvere lihakombinaadi direktorina tuntuks saanud Teet Soorm sama rolli tõusigade aretusühistus.
Lisaks Vastse-Kuustes asuva Eesti Lihatööstuse nõukogu esimehe kohale täidab Rakvere lihakombinaadi direktorina tuntuks saanud Teet Soorm sama rolli tõusigade aretusühistus. Foto: Aarne Mäe

Võrreldes algusega on paar ühistut ringist lahkunud, jäänud on kuus, kuid nõukogu esimehe Teet Soormi kinnitusel on üks võib-olla tagasi tulemas ja mõni uus liitumas.

Teet Soorm, kas lahku mindi tüliga?

Ei ütleks, et mingid tülid on olnud. Mõned tegid enda tööstuse. Eks Eesti seakasvatus on kogu aeg selline olnud, et ei suudeta kuidagi omavahel siin pisikesel turul asju ära jagada. Seakasvatajad tuleks kuidagi rohkem ühe mütsi alla saada.

Pingeline aeg oli ka, eeskätt Vene turu kadumine, siis seakatk ...

Pingeline on kogu aeg. Praegu on sisendihinnad kõrged, väljundihinnad kukkunud. Kerge ei ole. Aga raskused ühendavad.

Oleks ühistulise lihatööstusega tulnud turule üheksakümnendate aastate keskel, ma arvan, oleks olukord täna rõõmsam olnud.

Turg on ju küllaltki jagatud, hästi on jalad alla saanud Rannarootsi, Linnamäe, Olle Horm on Atrias aastatepikkuse tööga palju ära teinud, teistest suurematest tööstustest ma ei hakka rääkimagi. Samas on väikesi tööstusi iga nuka peal. Meie ülesanne on oma „kuldse seaga” sinna nokk vahele saada.

Aafrika seakatkust enam eriti ei räägita.

Eestis pole üle kuu registreeritud ühtegi seakatku juhtumit, mis ei tähenda, et see möödas oleks. Metsas on viirus ikkagi olemas. See ei tähenda, et seakasvatajad võiksid jala sirgu lasta. Aga seda võib küll öelda, et meie seakasvatajad on olukorraga kohanenud. Praegu on haiguslaine liikunud Euroopa suunas.

Eestis kukkus seakasvatus katkueelsele ajale, kui madalpunkti ajal oli meil vaid 20 000 emist. Seal oli kaks põhjust – Venemaa turu ärakukkumine ja katk. Praegu tean vähemalt kahte farmi, kes oma karja taastavad, üks on Läänemaal Linnamäe ja teine Lääne-Virumaal Viru Peekon. Pigem järgmisel aastal, kui viljahind on üleval, sigade hulk väheneb veelgi.

Kui palju ise pühendute selles ametis muu tegevuse kõrval? Varasemaga võrreldes on ju mastaabid päris erinevad.

Proovin ikka iga päev kontaktis olla ja aidata. Aga kui oled 22 aastat suures süsteemis möllanud, siis oli see aja küsimus, kui tuleb uus juht ja meie huvid põkkuvad ... Kuigi suurt asja sai juhitud päris pikalt, Talleggi, Eksekot ja Riiat jalgadele aidatud – seal saaks küll oma nime taha kirjutada –, siis on see ikkagi päris huvitav ülesanne.

Mis seis teil endise tööandja HKScaniga on?

Algul loopisid soomlased hagu alla kõvasti, ma loopisin hagu vastu. Nad arvasid, et suudavad ära lömastada, aga ei tulnud välja. Nad peavad aru saama, et nende probleemid lõppevad kontserni lagunemisega. Suured mehed, suured egod ... Siiamaani pole asi kohtusse jõudnud ja kas üldse jõuabki. Ütleme nii, et praegu käib positsioonide määramine.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles