Pealinna poisid toovad maale rehvisuitsust melu

Driftimine on kõvakattega alal autoga külglibisemine mööda kohtunike etteantud trajektoori võimalikult suure nurga ja kiirusega. Foto: Kuido Saarpuu

Küllap pole ühe lugupeetava võistlusspordiklubi kohta võimalik midagi ebaviisakamat öelda, kui et sealt tulevad tänavakaklejad. Sama on arvata, et talveõhtul libedal parkimisplatsil hoogsalt autodes käsipidurit tõmbavad noorsandid teaksid midagi driftimisest. Päris driftimisest.

Septembri alguses Rapla kardirajal kümnendale võistlushooajale ja üheksandale tegevusaastale joone alla tõmmanud teavad aga sellest vaatemängulisest alast kõike, mida Eestis on selle kohta üldse teada.

Sobivaid võistluspaiku napib

Ala eestvedajad, ennekõike ettevõtjatest duo Kristjan Salmre ja Marko Opmann elavad ja tegutsevad pealinnas, kuid drifti kestlikkuse nimel otsivad kogu aeg sobivaid võistluspaiku. Selgub, et tihti leitakse sobiv plats suurlinnast väga kaugel.

Nii oskab Eesti driftimise promootor Marko Opmann meenutada Missot, Eesti kagunurka, kust kilomeeter Luhamaa piiripunkti, Eesti-Vene kontrolljooneni. Sealt leiti asfaltplats ja pandi kahel aastal järjest vägev võistlus püsti. Inimesi tuli kohale tuhandeid, sealt pärineb üks kohalike driftivõistluste publikurekordeid.

„Missos oli ikka korralik melu,” muljetab Opmann. „Õhkkond ja seltskond on kaugemates kohtades teistsugune kui mujal. Kohalikud memmed-taadid, rahvariided seljas, tulid kohale ja uudistasid ringi. Üle terve Eesti võtsid ala fännid vastu otsuse, et sõidavad sadu kilomeetreid maha ja tulevad kohale. Ühesõnaga ühendati driftivõistlus pikema väljasõiduga.”

Marko Opmann kinnitab, et driftiks sobivaid võistlusradu otsides on nad tuttavatega aastate lõikes käinud läbi kogu Eesti. „Mida rohkem laiali ala üle Eesti saame, seda parem,” sõnab ta. „Meile piisab asfaltkattega platsist. Loomulikult spetsiaalrada on alati sõitja jaoks põnevam, aga saaksime hakkama ka platsiga, kuhu ise rada maha märkida. Vahet pole, kuhu rada ehitada, andke meile vaid võimalus.”

Aastate jooksul on driftivõistlusi peatud nii pealinnas ja Harjumaal, Virumaal kui ka Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis. Paaril korral on põigatud Pärnumaale.

Opmann rõhutab, et nad soovivad minna driftivõistlustega Tallinnast eemale. „Pealinnas napib nii sobivaid võistluspaiku kui tihti ka otsustusjulgust. Sageli on nii, et inimene, kes vastutab teatud koha eest, ei julge võistlust oma alale lubada. Isegi kui esimene mees annab loa, siis viimane otsustaja ootab viimase hetkeni ja mitte kunagi pole meile sealt tulnud positiivset vastust,” arutleb ta.

„Mis teha, ala on uus ja peame jätkuvalt selgitustööd tegema. Vahet pole, mis mootorispordialaga on tegemist, 95 protsendi inimeste jaoks on see ikka ralli. Väärarvamused on kahjuks väga lihtsad tulema, aga ega me ei jäta. Otsime uusi võistluspaiku ega lase end äraütlevatest vastustest segada.”

Pealtvaatajate ja autode hulk varieerub

Marko Opmann oli ala sünni juures. Nad tulid sõpradega aastaid tagasi Rapla kardirajal kokku ning üheskoos hakati autodega külg ees sõitmist proovima. Esimene drifti karikasari korraldati 2008. aastal.

„Miks just Raplas? Ega Eestis driftiks sobivate radadega väga kiita ei ole ja Rapla on üks väheseid, kus sõita sai,” põhjendab ta. „Rapla rada sobib driftiks hästi, seda ennekõike ülesehituselt. See on hea kompaktne kompleks, kus võistlust korraldada.”

Kui esimesele võistlusele tuli kohale üheksa masinat, siis tänapäeval on neid ühel siinsel driftivõistlusel 35–40. Rekordvõistlusele paar aastat tagasi Laitse rajale oli välja panna näiteks 87 autot.

Pealtvaatajaid oli juba ala algusaastail omajagu. Avavõistlusel näiteks tuhatkond. Praegu jääb pealtvaatajate arv nigelamatel päevadel 350 ja parematel 3700 inimese juurde. „Publikurekordid tulid just Lõuna-Eestist,” kinnitab Opmann. „Sealsamas Missos olid meil ühed senised parimad üritused.”

Kolm võistlusklassi

Eesti driftiautod on hästi ehitatud ja meie sõitjad on tugevad. Seda on näidanud välisriikide võistlused, kus meie sõitjad on korduvalt poodiumi vääriliselt esinenud. Näiteks Norras tuli Eesti sõitja teiseks ja seal oli 300 osavõtjat.

Meie sõitjad on tulnud poodiumile ka Lätis, aga Lätiga on see konks, et seal käib meeletul hulgal võistlemas ülitugevaid sõitjaid kogu maailmast,” kõneleb Marko Opmann. „Alaliidus ongi meie soov, et üha rohkem Eesti sõitjaid saaks välismaal sõita. Püüame sobitada kohaliku sarja etapid välismaistega, näiteks Balti sarjas, et meie sõitjatel oleks võimalus ka mujal võistelda.”

„Miks? Välismaal võistlemine arendab sõitjat. See on ala arengu ja sõitjate professionaalsuse küsimus,” põhjendab ta.

Lõppenud driftihooaega peab Marko Opmann tavapäraseks. „Väga palju uusi sõitjaid peale ei tulnud, samuti polnud palju klassivahetusi,” selgitab ta. „Äraminejaid oli, nagu ikka. Osa müüs auto maha, osa endiselt ehitab autosid. Kõik on mõistetav – võtad tehasest tuttuue masina, tõmbad selle driftikaks ehitamiseks pulkadeks, see kõik võtab aega ja raha. Järgmisel aastal on tagasitulijaid vast rohkem.”

Kui street-klassiks (võistlusklasse on kolm: street, pro-AM, pro) sobiva võistlusauto leiaks hea õnne korral 5000–6000 euroga, siis muud kulud võib lakke lüüa rehvivalik. Marko Opmann toob näite, et 10–20 rehvi ühe võistlusega läbi kulutada pole midagi tavatut.

„Aastane võistluseelarve võib minna pilvedesse, kuid kui tulla street-klassi nullist sõitma, võiks avahooajal arvestada 10 000 euroga. Selle summa sisse jääb ka auto maksumus. Kui hakata ise autot ehitama, siis on teada, et kõik arvestused lähevad lõhki. Valmisautot osta on kindlasti odavam.”

DRIFTIMINE

Driftimine – kõvakattega alal autoga külglibisemine mööda kohtunike etteantud trajektoori võimalikult suure nurga ja kiirusega.

Ala arenes välja Jaapani mägiteedel, kus olid sõiduks ideaalsed tingimused. Sõitsid hulljulged amatöörid, külg ees, öistel touge-sõitudel. Järgmisena jõudis drift maanteele ja alles hiljuti sai ametlikuks spordialaks.

Esimene maailmas kõige hinnatum professionaalide ehk pro-klassi võistlus peeti 2001. aastal Jaapani maanteedel.

Rahvusvahelisele areenile jõudis ala 2003. aastal, esimene võistlus toimus USAs. 2007. aastal peeti võistlusi juba ka Austraalias, Uus-Meremaal, Malaisias, Suurbritannias ja Iirimaal.

Allikas: Eesti driftiliidu esimees Kristjan Salmre

KOMMENTAAR

Karl-Sander Lebbin, Eesti üks staažikaimaid driftisõitjaid:

Nägin omal ajal foorumis üleskutset tulla driftitrenni. Tulin kohale ja ala hakkas kohe meeldima. See on adrenaliinirohke ja äge asi. Olin varem proovinud kiirendusvõistlusi, aga see polnud minu ala. Drift oli.

Drifti sõitsin üheksa aastat, praeguse, kümnenda hooaja tegin kaasa elamussõite pakkuva driftitaksoga.

Tahaksin kunagi võistlejana drifti juurde tagasi tulla, sest olnust ja tehtust on jäänud väga hea mälestus.

Loomulikult, eks minagi tahtsin jõuda üha kaugemale ja kõrgemale, sõita suuremaid sarju, kuid suuresti jäi kõik sponsorite taha. Oma rahakoti pealt välja vedada on väga kulukas.

Alas sees olles kulgebki kogu elu drifti rütmis: talvel ehitatakse autosid ja otsitakse toetajaid, et saaks suvel alaga tegeleda. Suvel olid peaaegu kõik nädalavahetused võistluste all kinni. Kui Eestis võistlusi ei olnud, siis käidi sõitmas lähiriikides.

Võistlusradu võiks olla rohkem. Olemasolevaid on nii palju sõidetud, et pisut juba tüütavad. Midagi uut ja huvitavat oleks tarvis. Eelmisel aastal avastati Kehala rada. Kui selliseid kohti juurde tuleb, areneb ala edasi.

Eduard Vahemets, kolmekordne Eesti driftimeister:

Lätlased tegelesid driftiga varem kui meie. Kümmekond aastat tagasi tulid eestlased Rapla kardirajal kokku ja alustati treeningupäevi, samal ajal käidi Lätis vaatamas, mida ala endast kujutab. Mingeid uhkeid tulemusi me seal loomulikult ei teinud, kuid hammas läks verele ja nii hakkasime ka Eestis driftiasja korraldama.

Kunagi tegelesin minagi kiirendusvõistlustega nagu paljud teised driftisõitjad. See polnud siiski päris minu ala, ma ei olnud seal päris poodiumisõitja. Driftis on hea tulemus sageli tingitud rohkem juhist kui autost ehk auto kiirusest on olulisem sõiduoskus.

Loomulikult ei saa kümne aasta tagusest ajast Eesti sõitjate puhul rääkida erilisest sõiduoskusest. Siis oli lasteaed, praegu oleme jõudnud kõrgkooli. Ala on jõudsalt arenenud.

Püsima jäin minagi, sest ala on äge, mõnus ja kaasahaarav. Kuna autod on pealtvaatajatele lähedal, puhtad ja ilusad, on driftis mõneti kergem toetajaid leida. Samas ei ole õla alla panijaid liiga palju ja selle taha jäi minu edasine driftikarjäär. Viimase võistluse sõitsin 2017. aastal. Nüüd käin etappidel pealtvaatajana.