/nginx/o/2018/09/27/11449233t1h180f.jpg)
Maaeluministeerium käivitas Eesti 100 ürituste raames koos Eesti Rahva Muuseumiga toidupärandi kogumisvõistluse „Minu pere sünnipäevalaud eile ja täna”, kuhu kõik saavad saata mälestusi kas iseenda või esivanemate tavadest pidulikul juhul lauda katta.
Küsisime Maaeluministeeriumi põllumajanduspoliitika osakonna ekspordi ja turuarenduse büroo peaspetsialistilt Kerli Nõgeselt, kuidas selline vahva idee sündis. „Kui me iga aasta sügisel korraldame Eesti toidu kuud, siis püüame alati leida ühisosa väljakuulutatud kultuuriaastaga. Kuna tänavu on kõik suuremad üritused seotud vabariigi juubeliga, otsustasime meiegi kõik ettevõtmised sellega siduda. Kuna aga ühtegi sünnipäeva ei peeta ilma uhke pidulauata, siis see mõte meil koostöös büroo juhataja Kadi Raudsepaga, kellega koos oleme Eesti Toidu tegemisi vedanud üle 12 aasta, sel kevadel sündiski,” selgitab ta.
Mõte meeldis ka Eesti Rahva Muuseumi teadurile Anu Kannikesele ja teistelegi Eesti Rahva Muuseumi töötajatele, kes olid samuti Eesti inimeste peolaua lugudest huvitatud. Üheskoos leiti, et neid tuleks jäädvustada ja tulevaste põlvede jaoks säilitada. See oleks kollektiivne kingitus Eesti Vabariigile. On ju teada, et oli aeg kui kehv tahes, sünnipäevalaud pidi alati lookas olema.
Küsimusele, kas asi ei takerdu selle taha, et ammustest aegadest pole häid fotosid säilinud või kui neid tehti, siis pigem inimestest kui sellest, mis laua peal näha, vastab Nõges, et alati polegi toidulaua foto nii oluline. Tähtsam on lugu ja emotsioonid, mis ühe või teise sündmusega seotud. Samas on kindlasti mingeid pilte kusagil lauasahtlis või albumis tänaseni alles hoitud ja need võiks siis kindlasti lisada.
Kuna üleskutses on mainitud pere sünnipäevalauda eile ja täna, siis on teretulnud ka kõik viimase aja meenutused. Oodatud on lood eri aastakümnenditest selle kohta, kuidas sünnipäevi tähistati ja praegugi tähistatakse, millised olid need road ja joogid, mis kunagi laualt ei puudunud, ja mis on aastatega lisandunud.
Nõges räägib, kuidas tema peres oli vanaisa sünnipäev alati kartulivõtuga ühendatud ja kuidas laual olid värskelt valminud hoidised koduaias kasvanud ja metsast korjatud viljadest.
Loodetavasti tulevad laekuvatest kirjeldustest esile ka piirkondlikud erinevused, sest väikese Eesti eri kandis on palju isesuguseid toidu valmistamise ja laua katmise tavasid. Näiteks tehti 90ndatel laste sünnipäevaks morsiklaasidele siirupi ja suhkruga värvilised ääred, meenutab Nõges oma lapsepõlve.
Selliseid armsaid meenutusi on küllap meil kõigil. Tänapäeval on paslik küsida ka, kust toidud sünnipäevalauale tulevad – kas teeb ema või isa või vanaema või ostetakse need hoopis poest. Oluline on seegi, millised on pidulaua nõud – kas tuuakse välja vanad ja ajalooga serviisid-klaasid või kaetakse tänapäevaste moodsate anumatega.
Lood kogub kokku Eesti Rahva Muuseum ja neist paremad pannakse üles näitusele. Korraldajad loodavad, et lugusid saadetakse Eesti eri piirkondadest, see peaks iseloomustama meie toidukultuuri rikkust ja mitmekülgsust. Oodatakse lugusid ka teiste Eestis elavate rahvuste esindajailt, need võivad olla vene keeles kirjutatud.
Kogumisvõistlusel „Minu sünnipäevalaud eile ja täna” osalemiseks tuleb kirja panna: