Järvamaal õpetati ülikooli tasemel hoidistamist

Maire Vesingi. Foto: Kuido Saarpuu

Türi vallas Kirna seltsimajas külaülikooli seitsmendal koolituspäeval osalejaid said näpunäiteid toiduainete säilitamiseks. Sügise tõttu oli fookus hoidiste tegemisel.

Enne kui Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli koka eriala õpetaja Maire Vesingi võis esimesi kuulajaid tervitada, oli tal lektorina ettevalmistusi palju. Asi polnud ainult sülearvuti ja projektori ühendamises, palju suurem töö oli kaasatoodud hoidiste väljapanek, hulk kokandusraamatuid värvikirevatele purkidele taustaks.

Hoidistamine kogub tuure

Vesingi selgitab, et kuulajatele tuli ta andma ennekõike uusi ideid, mida koduses majapidamises puu- ja köögiviljadest valmistada. „Rääkisime, kuidas hoidiseid tervislikumalt teha, samuti sellest, kuidas hoidiste toiteväärtust tõsta. Ei pea olema nii, et liiter vett ja kilogramm suhkrut,” avaldab ta.

„Meie hoidiseraamatus on näiteks hoidis, kus pole grammigi suhkrut. Üks selline on õunahoidis, mis ei vaja säilimiseks mitte mingisugust magusainet. Ka valmib see ahjus, seega keetmise ja segamisega ei pea vaeva nägema, kuid tulemus on väga hea.”

Kuhu on hoidisemaailm liikumas? „See, mida meie esivanemad omal ajal tegid, on taas tõusmas au sisse,” leiab ta. „Omaaegsete retseptide kasutuselevõtt, kuid teatud maitsenüansside lisamine. See kõik on tänapäeval moes. Üldse tundub, et hoidiste tegemine on üha popim.”

Ka on Maire Vesingi seda meelt, et hoidiseid ei tasu teha purki seisma, vaid kasutada neid talvisel ajal toiduvalmistamiseks. „Meil on tänapäeval ju kõigil kiire. Hoidis ei peaks olema vaid hoidis, et avan purgi ja söön sealt lusikaga. Hoidisel võiks olla suurem tähendus, see võiks olla näiteks supi- või kastmepõhi, mida ühe komponendina kasutades saaks roog kiiremini valmis,” arutleb ta.

Maire Vesigi on pannud tähele, et vürtsikus on omamoodi aja märk. Ta toob näiteks ühe praktilise õppepäeva, kui ta koos õpilastega Olustveres hoidiseid valmistas. Tulemus: igal kolmandal hoidisel oli tšilli sees. Tasub märkimist, et tooraine tuli kooli aiandist. „Eks kokale ole ikka oluline näha, kus ja kuidas tooraine kasvab, et ta teaks selle nii-öelda hingeelu.”

Septembrikuise Olustvere hoidisemessi näitel julgeb Maire Vesingi öelda, et moes on ennekõike kodumaine tooraine ning põnev, igale hoidisevalmistajale omane nüanss. Ta toob näiteks 2012. aasta võiduhoidise – kõrvitsa-õuna-astelpajumoos.

„Tundub väga lihtne, aga natukene lisatud apelsinikoort ja -viljaliha ning tasuks oli parima hoidise tiitel enam kui saja hoidise seas. Fantaasial ei tohiks olla piire. Sellega seoses meenub mulle hoidis, kus oli korraga purki pandud kahte eri värvi moosi.”

Juhus tõi edu

„Eks igaüks tahab teisi üle trumbata, maitsega üllatada,” jätkab ta. „Mõnikord toob hea tulemuse hoopis juhus. Meie viimases raamatus „Tegusa pere hoidised” saab lugeda pirni-astelpaju-ebaküdooniahoidisest. Selle valmistas üks meie Olustvere kooli õpilane ja see sai magusate hoidiste seas teise koha. Kuidas see valmis? Sidrunit sel päeval kasutada ei olnud, tuli võtta ebaküdooniat. Mangot asendas pirn ehk valmistaja läks tegevuse käigus üle kättesaadavatele toorainetele ja kõik õnnestus väga hästi. Selle hoidise nimeks sai „Pannkoogi unistus”, mis on väga tabav. Eks iga pannkook sellisest hoidisest unistabki.”

Katsetamisjulguse kasvatamiseks soovitab Maire Vesingi külastada hoidisemesse ja pakutavaid konkursitöid mekkidas uusi ideid ammutada. Peaaegu igal konkursiaastal on juhtunud, et mõni tooraine domineerib, kusjuures täiesti juhuslikult. Lihtsalt on sattunud nii, et mõni aasta on kõrvitsahoidiste aasta, järgmine aasta midagi muud.

„Mul endal on suvikõrvits ja astelpaju sellised, mida hästi palju kasutan. See on märk, et neid on mul kodus palju ja toorainet kipub üle jääma,” arutleb ta. „Suvi oli selline, et see, mida sai kastetud, andis saaki, muu eriti mitte. Nii ongi mul õunte asemel kasutusel seesama suvikõrvits, kusjuures noor suvikõrvits annab hoidisele juurde kreemisust ja tekitab mulje, justkui oleks kasutatud kookospiima. Seega ka tooraine omapära tuleb teada ja osata ära kasutada.”

KOMMENTAAR

Annely Meerbach, Järvamaa külaülikooli projektijuht:

Tundus, et vahepeal jäi hoidiste tegemine soiku, kuid nüüd on käes uus kuldaeg. Inimesed on julgemad proovima. Nad katsetavad uusi asju, küll ostavad poest, küll panevad aiamaale maha ja eks valmivad viljad tuleb kuhugi panna. Meie kliimagi on üha soojem ehk üha soodsam tooraine kasvatamiseks.

Tunnistan ausalt, et ise olen suhteliselt vilets hoidisetegija. Hindan traditsioonilisi hoidiseid, kuid see ei tähenda, et ma uutest maitsetest ei huvituks. Uusi asju tuleb ikka proovida, pärast muidu kahetsed, et ilma jäid.

Uus põlvkond paistab leidvat, et vana on küll au sees, kuid mööndustega. Hinnatakse kergust, tervislikkust, uudsust. Öeldakse, et noored on hukas, kuid mulle tunduvad nad vanadest ikka targemad.

Seitsmes loengupäev pidi meil algselt olema augusti alguses, aga toona toimus üle Eesti väga palju konkureerivaid üritusi ja osalejaid meile eriti ei jagunud. Lükkasime loengupäeva edasi ja sel korral oli inimesi 15, tavapärane hulk.

Järvamaa külaülikooli uus hooaeg algas eelmise aasta novembris.

Moosilaadal sai mekkida aadlikule meelepäraseid maitseid

Külaülikooli loenguga samal ajal peeti Järvamaa teises nurgas, Koigi mõisas moosilaata, mis nagu ikka tutvustas aadlikule meelepärased maitsed. Üha tervislikumaks ja vürtsikamaks on need maitsed muutumas.

Üks laadakaupleja ja moosikonkursil osaleja oli Koigis koolis koolikokana töötav Sirje Mehik. Soovijatele oli tal pakkuda kraami moosidest-mahladest letšodeni. „Sel aastal läks väga hästi peale vaarikas, olgu sellele lisatud valget šokolaadi või martsipani, ikka inimesed soovisid,” toob ta välja.

„Olen päris kõva sissetegija,” tunnistab Mehik. „Pakun, et 99 protsenti hoidistest sai tehtud koduaia saadusest. Endal on kelder täis, omal ajal sai laadale tuldud just seetõttu, et sissetegemishobi kasvas liiga suureks ja asju jäi üle.

Aastast aastasse olen pakkunud näiteks aeduba tomatis ja tomati-sibulasalatit. Esimest aastat pakkusin aga angervaksasiirupit. Minu enda lemmikud olid aga kirsstomatid tarretises, seda nii välise ilu kui ka hea maitse poolest.”

Päinurmest tuli moosilaadale uudistama Lea Traks. Nõnda juba vähemalt neljandat sügist. „Otsin moosilaadalt huvitavaid maitseid, et isegi moosikeetmiseks inspiratsiooni saada. Loomulikult ostan alati midagi laadalt kaasa,” põhjendas ta oma väljatulekut. „Sel aastal ei olnud müüjaid kuigi palju, kuid moosilaud oli üpris mitmekesine.”

Lea Traks arvab, et hoidisetegemine ja moosikeetmine ei kao Eestimaa sügisest kuhugi. „Pakun, et mida aeg edasi, seda tervislikumaks on hoidised muutumas. See on vast aja märk.”

Sirje Mehik lisab, et veel on tänapäeval omamoodi moeasi eri maitsetega katsetada. „Mulle tundub, et vürtsikust hinnatakse üha rohkem. Minu pere väga tuliseid asju ei soovi, seega mina teen mahedamaid asju.”

Kõige vürtsikamaks kaasavõetud moosiks oli Sirje Mehikul gripimoos. Selle valmistamiseks kasutas ta tomatit, mädarõigast ja küüslauku. Päris tšillitooteid tal ei olnudki.

Korraldaja Kaie Altmets selgitab, et moosilaada laiem eesmärk on ärgitada perenaisi kasutama moositegemisel kodumaist kraami.