Aeg ilulaukude sibulad mulda panna

Potis kasvanud laugud laugupäeval. Foto: Säde Lepik

Tänavu juuni alguses sattusin Tallinnas Kristiine Aiakeskuses laugupäevale. Seal paistis, et uhkete purpurlillade ja violetsete õisikupallidega hollandi laugu sordid ‘Globemaster’, ‘Purple Sensation’, ‘Ambassador’, ‘Gladiator’ jt püüavad juba kaugelt pilku ning on ostjatele suureks ahvatluseks.

Eks nad peavadki olema! Umbes poolemeetrisel õisikuvarrel paikneva ‘Globuse’ purpurlillasid kuue õielehega tähtjaid õisi täiendavad tillukesed punased tolmukapead, kerajas sarikõisik on 10 cm läbimõõduga. ‘Globmaster’ on aga umbes meetrikõrgune ja tema õisikupallid 15 cm läbimõõduga. Lilla ‘Ambassador’ oli kasvatanud lausa 120 cm õisikuvarre.

Ilulaukude sibulavalik on iga aastaga aianduskauplustes järjest parem, kuid nende kasvatamisest teame alles õige vähe. Paljud näiteks küsisid laugupäeval, kui kaua see õieilu nüüd kestab ja mis sellest taimest siis edasi saab. Õpetus lasta lehtedel kuivada, siis sibul(ad) potist välja võtta, hoida kuivas ja soojas, kuni saab need augustis-septembris maha panna, isegi üllatas mõnda – tundus, et lauke millegipärast ei seostata eriti sibullilledele vajaliku suvise puhkepausiga.

Ilulauke igale maitsele

Laugupäevaks oli väga hea valiku pottides ette kasvatanud Anu-Kristin Tara. Oli suuri ja kõrgeid pilgupüüdjaid ja keskmisi, nt purpurpunane lauk (Allium atropurpureum) ja suure natuke hõredama õrnlillaka õisikuga pisut hiljem õitsev turkmeenia lauk (A. cristophii), või väikest kasvu armsaid liike (nt kollaste õitega kuldlauk (A. moly), erkroosade õitega mäestikulauk (A. oreophilum) ja kahvaturoosa karatau lauk (A. karataviense, sel liigil on ka valgete, nt ‘Ivory Queen’, ja lillakate õitega sorte).

Oma taimeaias Kõrs ja Lauk lubaski Tara eelkõige pühenduda ilulaukude, kõrreliste ja putkede kasvatamisele ja tutvustamisele. Pottides olid suve alguses õitsevad laugud seepärast, et neid saaks üritustel välja panna ja kogu ilus esitleda. Kuid ega laugud peagi ainult lillepeenras või kiviktaimlas kasvama, kasvuanumais efektsed laugud võivad ju ka näiteks funkstiilis villa terrassi ehtida.

Laukude tutvustaja tööpõld on lai, sest sibultaimede hulgas polegi teist perekonda, kus oleks nii palju (u 880) eriilmelisi ja eri tingimustega kasvupaikadest pärit liike, lisaks kasvatatakse veel sorte ja vorme. Õisikuvarre kõrgus võib laukudel ulatuda 5–10 sentimeetrist 1,5–2 meetrini ja õisiku läbimõõt 20–30 sentimeetrini.

Mõne liigi õisik on hoopis poolkerajas või eri pikkusega õieraagudega. Purpurlilla õietoon on kõige levinum, kuid leidub ka valgete, roosade, kollaste, mitut tooni siniste, roheliste ja pruunide õitega liike. Tihti on tolmukad õielehtedest pikemad ja ulatuvad õisikust põnevalt välja.

Õisik ei koosne alati väikestest tähekujulistest õiekestest, nt sitsiilia laugul (A. siculum), pärsia laugul (A. tripedale) ja toredal laugul (A. insubricum) on hoopis õiekellukad. Mõne liigi õisikutes märkab ka sigisibulaid. Kuigi ruttu kuivavate lehtedega lauguliike soovitatakse kasvatada koos hostade, helmikpööriste jt ilusate lehtedega taimedega, võivad ka laugulehed olla üsna dekoratiivsed, näiteks karatau laugul on kaks või kolm laia halli või purpurse tooniga lehte.

Hea ülevaate laukudest, mida on võimalik ka Eestis kasvatada, saate bioloog Tiia Jaanuse mullu ilmunud „Maalehe lauguraamatust”. Tallinna Botaanikaaias on ta ilulauke kasvatanud juba üle 20 aasta ja laugud meeldivad talle just mitmekesisuse pärast. Raamatust saate lisaks liikide kirjeldustele teada, kust ükski huvipakkuv lauk pärit on. See määrab taime kasvusoovid ka koduaias.

Päritolu määrab soovid

Paljud ilutaimedena levinud lauguliigid ja nende sordid (nt varrekas lauk (A. stipitatum), tegelikult Iraanist pärit eksitava nimega hollandi lauk (A. hollandicum), jazdi lauk (A. jezdinum), turkmeenia lauk, karatau lauk jt) on üsna suure keraja või munaja sibulaga ning kasvavad looduslikult Kesk-Aasias, Kaukasuses, Iraanis, Türgis jm, kus suved on kuumad ja põuased.

Sellised kuivadelt kiviklibustelt mäestikualadelt pärit laugud hakkavad kevadel, kui niiskust on piisavalt, varakult kasvama ja õitsevad suve alguses. Sibulasse kogutud varu aitab neil üle elada põuase suve ja õitseda järgmisel aastal. Maapealse osa kuivades algab taimel puhkeaeg.

Niiskete suvedega piirkondadest pärit lauguliikidel, nt rauklauk (A. senescens), mugullauk (A. tuberosum), on väiksed piklikud sibulad, mis kinnituvad kimpudena risoomidele. Sellised liigid õitsevad meil alles juulis või augustis. Jagada ja ümber istutada võiks neid vajaduse korral maikuus.

Kuivadelt mäenõlvadelt pärit suvise puhkeperioodiga lauguliigid vajavad koduaias päikeselist ja väga hea drenaažiga kuivema mullaga kasvukohta. Niiskuspelglike liikide sibulad võib kindluse mõttes suvel pärast lehtede kuivamist välja kaevata ja sügisel maha panna.

Sibulad võivad meie tujukal ja vesisel talvel kergesti mädaneda. Seepärast peabki muld vett hästi läbi laskma ja istutusaugu põhja võiks lisada kruusa või jämedat liiva. Eriti tarvilik on see raskemal mullal. Kosutavaks kaasavaraks andke komposti või sügisväetist. Et sibul väetisega otse kokku ei puutuks, puistake nende vahele liivakiht. Kevadel turgutage kasvu alustanud lauke lämmastikku sisaldava väetisega.

Istutussügavus ja vahekaugus olenevad sibula suurusest, paras on istutada sibula kolmekordse kõrguse sügavusele, nt 4 cm kõrgune sibul 12 cm sügavusele. Suurte sibulate vahekauguseks võiks jätta 20 cm, väikestel 5–10 cm.

Kui kasvukoht on sobiv, pole tarvis laukude sibulaid igal aastal välja kaevata. Liiga tihedaks kasvanud ja kehvalt õitsev taimekogum ootab kindlasti ümberistutamist, seda tuleks teha 3–5 aasta tagant. Sibulad kaevake siis välja pärast lehtede kuivamist.

Kui mõni uhke pildiga lauk teile aiapoes meeldima hakkab, ärge jätke koju toodud sibulaid kappi kuivama. Praegu on õige aeg need mulda panna.