Tõrvaahi nõuab kannatlikku meistrit

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Praegune miniatuurne tõrvaahi valmis 1997. aastal ja on paar korda aastas kasutusel siiani.

FOTO: Kuido Saarpuu

Järvamaa metsade vahel Rassi külas peetud Tõrvaaugu matka- ja metsapäeval pandi ühe põnevaima eksponaadina tööle tõrvapõletusahi. Kahte vahetusse jagatud 24 tundi kannatlikku kütmist ja kolm liitrit tõrva käes. Ei mingit keemiatööstust, traditsiooniline meetod ja ehe kraam.

„1837. aastal ehitas Kabala mõisnik siia suure tõrvaahju,” alustab Rassi külaseltsi liige Elor Ilmet kaugemast ajaloost, enne kui praeguse ahju juurde huvilisi viib. „Kui tõrvaaeg otsa sai ja puulaevad raudlaevadeks muutusid, lõppes ka suurem tõrvaajamine, kuid koht jäi alles. Ka Tõrvaaugu nimi pärineb sellest ajast.”

Esimene Tõrvaaugu tõrvaajaja olnud Tõrvaaugu Mihkel. Teda meenutab praeguse tõrvaahju kõrval puukuju. Omaaegne tõrvaajaja hoiab sealt praegu sündmustel silma peal, kuid ülemäära põnevat elu pole saatus talle pakkunud.

Puuklotsid higistavad

Praeguse tõrvaahjuga ajavad külastajad tõrva üks-kaks korda aastas. Tõrvaahjuga opereerib Tõrvaaugu-Sass, kodanikunimega Aleksander Leppik.

Tõrvaajamine käib nõnda: pisikesed vaigused männiklotsid pannakse õhukindlasse tünni, ahju tehakse tuli ja tünni hakatakse ringlõõri kaudu kuumutama. Tulemuseks on tõrv ja hea hulk grillsütt (vanasti kasutati saadud kraami näiteks sepatööl). Kuumutamise käigus nimelt „higistavad” puuklotsid suurema osa vedelikust välja.

Leppik selgitab, et tünni mahub klotse kümme ämbritäit. Kütab ta tõrvaahju 24 tundi, 12tunniste kütmisvahetuste kaupa. Sellise töö tulemus on kolm liitrit tõrva.

Kui otsest tuld all ei ole ja ahi maha jahtub, ei nirise ka tõrva. Grillsöe korjab meister tünnist välja paari-kolme päeva pärast.

Tõrvaahju operaatorina läheb Sassil juba 22. aasta. „See on päris tüütu töö. Lööd aga ahju täis, siis teed korraks oma tööd (Sassi puutöökoda on sealsamas lähedal), tuled tagasi ja jälle lööd ahju täis,” kirjeldab ta.

Selle töö vastu pole mehel aga midagi. Aleksander Leppik ongi ise puutöömees ja vajadusel saab ta tõrvaajamiseks välja valida just sobivad puuklotsid. Ei mingit niisama ärapõletamist.

Väärt kraam kaob kiiresti

Vähendatud mõõtmetega, kuid muidu autentse tõrvaahju valmistamiseks võttis Elor Ilmet omal ajal ette teekonna ajalooarhiivi. Sealt leidis aastakümnetetaguse skeemi, selle alusel ehitati kunagise tõrvaaugu juurde endisest kümme korda väiksem suveniirahi. Täiesti toimiv.

Kuigi kõik teavad tõrvalõhnalisi leiliaroome ja tõrvaseepi, siis tõrv, mis on tulnud ajaloolise ahjuga tõrvaajamisest, on tänapäeval eksootiline kraam. Ei ole tänapäeva mood tõrvata puupaate või puukatuseid, kuid Elor Ilmet kinnitab, et järele pole neil seda väärt kraami kunagi jäänud. Seda, et kraam on hinnas, näitab tõrva saamise protsess ja selleks kuluv pikk aeg. Muudkui küta ja küta.

Praegune miniatuurne tõrvaahi valmis 1997. aastal ja on paar korda aastas kasutusel siiani. Siit saab ka vastuse küsimus, miks peab Tõrvaaugu Mihkli puukuju enamasti igavust kannatama.

Tänavu töötas tõrvaahi suvel ja sügisel. „Ahjust lugemine pole see, kui töötavat masinat ise näha,” põhjendab Aleksander Leppik, miks nad aeg-ajalt tõrvaahju tule alla teevad.

Leppik on Tõrvaaugul elanud 28 aastat. Elor Ilmet on samuti vana olija. Metsa- ja matkapäeva kui küla sügisese tippsündmuse auks kandis Ilmet oma kunagist nõukogudeaegset metsaülema vormikuube ja -mütsi. Alustas ta metsameheteed (praegu on Ilmet RMK Viljandimaa metskonna metsaülem) mitukümmend aastat tagasi, 1983. aastal toonase Kabala metskonna metsaülemana. Nüüd on kodugi aastakümneid sealsamas tõrvaajamise traditsioonidega külas.

Metsapäeva on juba 25. korda metsatöötajate päeva tähistamiseks ja küla tavade hoidmiseks korraldatud. Lisaks tõrvaajamisele sai osaleda metsandusvõistlustel ja metsamatkadel. Ei puudunud ka seeneretk ja seenenäitus.

Omaaegseid metsamehi tuli metsapäevale hea mitukümmend. Kolmandik kõigist. Keskmisel aastal võtab Tõrvaaugu matka- ja metsapäevast osa 100–150 inimest.

TÕRVAAJAMISE AJALOOST

Vanimad andmed tõrvakaubanduse kohta Eestis pärinevad 14. sajandist. Eestis tegelesid tõrvatootmisega peamiselt mõisnikud, kel oli selleks toorainebaas. Talupojad ajasid tõrva oma tarbeks ise, kuid olid kohti (näiteks Viru-Jaagupis), kus talupoegadel tõrvaajamine keelati, sest tõrv tuli osta mõisas töötavast tõrvaahjust.

Eestis on tõrva põletatud kolmel moel: tõrvaaukudes ehk -haudades, kummulikeeratud pajas ja spetsiaalsetes tõrvaahjudes.

Suuremat tõrvakogust aeti tõrvaahjus. Tõrvaahjusid valmistati kividest, savist, aga ka miinikeredest ja laevakateldest (viimased müüriti kiviahju sisse). Tõrva aeti tavaliselt kevadel ja vaikse ilmaga, sest tuulega „sõi” tuli tõrva ära. Kui tõrv põlema läks, siis tuulevaikse ilmaga oli kadu väiksem. Ka ehitati ahjud alati metsaserva ja elumajadest kaugemale.

Tõrv on tuntuim rahvapärane puidukaitsevahend. Tõrv oli omal ajal ka hinnatud ravim, seda määriti nahale ja kasutati isegi hambavalu vastu.

Allikas: Tõrvaaugu küla infostendid

Tõrvaaugu metsa- ja matkapäevalised korjasid näituse jagu seeni

Tõrvaaugu 25. metsa- ja matkapäeval oli üles seatud seenenäitus. Lisaks andsid teadjad nõu, milliseid seeni korjata.

Seenetundjaks oli Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi loodushariduse spetsialist Külli Kalamees-Pani. Tunniajase metsaskäiguga sai kokku mitmekümnest seenesordist näitus. Kalamees-Pani pani seentele juurde infolipikud. Rohkem jõudis näitusele söögiseeni.

„Seeneaasta on päris hea. Nüüd hakkavad juba hilissügisesed seened peale tulema,” sõnab ta. „Samas kitsemamplid olid vanaks läinud ja pilvikuid polnud peaaegu üldse. Sellest hoolimata on siinkandis häid seenekohti küllalt. Näiteks Tartu ümbruses on seeni napilt ja seeneaeg jõudis hiljem kätte. Metsas oli palju valget kärbseseent. Selle surmava seene oma silmaga nägemine tekitas paljudes ohoo-efekti. Muidugi oli kukeseeni, neid sai endale koju kaasa korjata.”

Seeneaeg kestab öökülmadeni. „Kui kukeseeni saab korjata detsembri alguseski, siis enamik seeni läheb külmadega ära. Seentel on ilmastikumälu: oktoobri esimese nädalal, vähemalt Mandri-Eestis, nii-öelda otsustab suurem osa seeni: aitab küll, külm tuleb ja talv hakkab saabuma,” selgitab ta. „Praegu on väga hea seis. Minge metsa ja muudkui korjake. Kui keegi on juba selles kohas käinud, otsige uus korjekoht.”

Tagasi üles