Metsataimi tundes on rõõm metsast suurem

Maive Vaarpu oma metsas tänavu suvel sel päeval, kui seal oli ka Eesti Erametsaliidu ja Erametsakeskuse korraldatud metsamajandajate konkursi žürii. Foto: Erametsakeskus

Hiiumaa metsaomanik Maive Vaarpu sai tänavusel metsamajandajate konkursil erilise tunnustuse – taimetundjast metsaomaniku tiitli.

Maive Vaarpu, kellel on Hiiumaal 29,6 ha metsamaad, jutustab, kuidas tal metsatööd käivad. Näiteks oli ühel aastal, kui puiduhinnad olid väga maas, plaan teha väike lageraie, et saadavast tulust rahastada käsitsi (st saega, mitte masinaga) tehtavat harvendusraiet suuremas metsaosas.

Lageraiet ette valmistades lasi ta kõigepealt saemehel metsaosa alusmetsast puhastada. Siis läks ise sinna metsa alla kõndima. Avastas sellise koosluste mitmekesisuse, et otsustas ikkagi lageraie ära jätta ja harvendusraie lükata ajale, mil puiduhind võimaldab sellega plussi jääda.

„Mul juhtub nii alalõpmata,” tunnistab Maive Vaarpu. „Metsamajanduskavas on kirjas igasuguseid metsatöid. Võtan hinnapakkumised ja siis ikka jõuan sinna, et ei raatsi raiuda. Muidugi peab hooldust ikkagi tegema, vahel ka mõned haiged puud välja raiuma, aga seda tean kindlalt, et lageraiet minu metsa ei tule.”

Vanaema jälgedes

Esmased taimetarkused sai Maive Vaarpu vanaemalt, kelle juures Hiiumaal veetis lapsena kõik koolivaheajad. „Igal suvel kolm kuud keset metsa. Nägin neid taimi ja tahtsin neid tunda. Sain selgeks, kuidas vanaema neid nimetab, ja õppisin ametlikke liiginimesid. Said tuttavaks määrajad ja lõikasin ajalehtedest taimede kohta kirjutatud artikleid välja,” räägib naine.

Teine, mida ta meenutab, on üks kooliaegne loodussõprade telklaager Lahemaa rahvuspargis. Õpilasi juhendas ja õpetas laagris Hendrik Relve, keda Maive Vaarpu nimetab oma esimeseks metsalooduse õpetajaks.

„Varahommikul kell kuus läksime metsa linnulaulu õppima, järgmisel päeval uurisime looduse märke ja näiteks sai selgeks, kuidas eristada põdralehma ja -pulli pabulaid. Veel õppisime liblikaid, teisi putukaid ja taimi ning kõige lõpuks oli eksam,” jutustab naine. Ta meenutab pealekauba, kui hea oli Hendrik Relve tehtud tammetõrujahust kook, millest iga laagriline sai sõrmkübarasuuruse tillukese tüki.

Hilisemast ajast mainib Maive Vaarpu orhideeliste asjatundjat Tarmo Piknerit, kellelt ta on saanud nende taimede kohta ohtralt tarkusi. Maive on mitu korda osalenud Saaremaa orhideefestivalil.

Mets, mille omanik ta praegu on, jaotub kaheks. Kurisu küla Seljametsa kinnistule jääb lapsepõlvemets või õieti pool sellest, kui arvestada, et omandireformis tuli teine pool loovutada inimestele, kes kolisid tallu siis, kui vanaema tervise halvenedes Jõeranda vendadele lähemale kolis. Jõeranna küla Sillaotsa kinnistule jääv mets on erastatud, kusjuures kindla sihiga säilitada kodu ümbruses looduskeskkond ja võtta kinnisvaraarendajatelt ära võimalus seda Hiiumaa magusat maad kruntideks mõõta ning maju täis ehitada.

Maive Vaarpu elas Hiiumaal kohapeal seitse aastat, kuid nüüd on lapse kooli ja oma töö pärast kolinud Tallinna. „Suurema osa ajast olengi praegu linnas, aga pidevalt seal olla ei kannata. Pean vahepeal Hiiumaale saama, et hoida oma hingerahu. Tunnen, et mulle on mu mets eksisteerimiseks vajalik.”

Avastused ja koosolemise rõõm

Ta jutustab, kuidas tunneb suurt rõõmu oma metsas jalutades. See, et ta taimeliike tunneb, muudab rõõmu justkui suuremaks. „Mulle meeldib, kui ma tean neid nimepidi, ja näen, kuidas neil on hea mu metsas olla.” Kui millegi nimi on meelest läinud või kui ta kohtab mõnda seni tundmatut liiki, teeb ta tavaliselt sellest pilti ja koju jõudes tuletab pildi järgi nime meelde või püüab uue liigi ära määrata.

„Väga suur üllatus oli näiteks see, kui sealsamas metsas, kus lasin alusmetsa puhastust teha, avastasin lehterkukeseened. Minu metsas sellised seened!” jagab Maive Vaarpu muljet. Samasugune suur üllatus oli talle hübriidne orhideeline, lääne-sõrmkäpa liiki kuuluv Hiiumaa sõrmkäpp, mille kooslus on tänaseks peaaegu hääbunud.

Orhideelised teatavasti paksus metsas ei kasva, vaid lagendikel, kõrgepingeliini alusel sihil või mere ääres niitudel. Nendele on Maive Vaarpu ekstra oma tähelepanu keskendanud: kui Jõeranna külas peeti külapäevasid, oli temalt seal üleval orhideeliste fotonäitus ja ta tegi huvilistele väikese orhidee-ekskursiooni.

Naine kahetseb, et Hiiumaa sõrmkäpp, mille määramise õigsust Tarmo Pikner pildi järgi kinnitas, jäi Pikneril looduses nägemata, sest taimed, mis olid kolm-neli aastat samal kohal kasvanud, olid ühel aastal äkki kadunud ja pole uuesti välja ilmunud. Arvatavalt võib põhjus olla selles, et kas on keegi inimene taime välja kaevanud või sonkisid selle üles metssead.

Kõik on kokku lemmik

Maive Vaarpu ütleb, et tal ei ole lemmiktaime, vaid ta vaatab neid tervikus, kus igaühel on oma koht ja igaüks on omamoodi ilus. „Eriti ainulaadne on mu meelest mets nendel aegadel, kui päike läbi puulatvade metsa alla valgust heidab. Mis värvid, mis lõhnad ja mis valgus! Ühes ja samas kohas võivad eri aegadel olla täiesti isesugused valgusefektid. Loodus on kunstnik ja ma käin nagu tasuta kunstinäitusel. Vaatan ja tunnen, kuidas minusse rahu voolab. Siis mõtlengi, kuidas oma mets on eriline rikkus, mida ei kaalu üles mingi rahasumma.”

Oma juttudesse poetab naine aeg-ajalt üksikute taimede kirjeldusi. Näiteks räägib ta sügisesest kanarbikust, harilikust küüvitsast, millel imeilusad väikesed roosad õied, kurerehadest ja kibuvitsadest, mis on ilusad alati. Ilus taim on ka ohakat meenutav harilik keelikurohi või rohelise värvita pruunikas pesajuur, viimane eriti siis, kui on värskelt end maast välja ajanud. Armas taim on harilik laanelill õiealuse leherosetiga. Tõeline lapsepõlvetaim on ööviiul ehk kahelehine käokeel, aga samas ka üsna sarnane rohekas käokeel, mida saab kõige paremini eristada teistmoodi tolmukate järgi.

Maive Vaarpu naudib oma metsaga kooseksisteerimist ja taimede ilu, aga ravimtaimede rida teda väga pole tõmmanud. „Põdrasamblikku ikka korjan köharohuteeks ja siin pidevalt elades sai korjatud veel ühte-teist, aga üldiselt pole ma väga kõva ravimtaimede korjaja kunagi olnud. Teine asi on seened. Neid korjan küll, peamiselt riisikaid ja puravikke, ja nende hulgas on mul lemmik ka – männiriisikas.”

Igaühe võimalus

Mida Maive Vaarpu soovitaks metsaomanikule, kes oma metsa taimi ei tunne, aga tahaks paremini tunda? Ta ütleb, et lihtsalt tuleks otsast pihta hakata. Kõige parem, kui on olemas fotoaparaat või mobiiltelefoniga pildistamise võimalus.

„Tuleb teha pilt ja hakata siis otsima, mis liigiga tegu. Esialgu piisabki, kui võtta plaani õppida igal korral ära üks taim. Võin kinnitada, et see rõõm, kui su oma tehtud pilt ja raamatus olev pilt kokku langevad ning saad liigi teada, on väga suur. See innustab edasi tegutsema. Määramisega võib kergesti tekkida hasart ja see annab isemoodi adrenaliini.”

Taimede määramiseks on Maive Vaarpu hinnangul Eestis määrajaid ja teatmikke piisavalt palju. On ka väikeväljaandeid, mille saab metsa minnes tasku pista, rääkimata internetimäärajatest. Keerulisem on määrata näiteks putukaid, kelle kohta on teatmematerjali napilt.

Teine moodus, mida Maive Vaarpu algajale taimehuvilisele soovitab, on loodusretked. Eestis korraldatakse neid mitmel pool ja sageli just looduse teatud liigirühmade tundma õppimiseks. See, kui asjatundja on liiki looduses näidanud, annab sageli just märkamisoskust. „Jälle rõõm, kui üksi oma metsas liikudes äkki märkad, et sinulgi kasvab seesama taim, millest õpperetkel räägiti.”

Kes otsast on pihta hakanud, võib üsna pea kogeda tuntud reeglipärasust: mida rohkem oled liike märganud ja tundma õppinud, seda rohkem hakkad neid nägema. Sageli kaasneb veel see, et huvi kasvab kogu aeg suuremaks.