Vananaistesuvi – müüt või tegelikkus?

Foto: Elmo Riig

Tihti hakatakse juba augustis ootama vananaistesuve (vanakas), eriti kui suvi polnud suurem asi. Seekordne suvi on küll rekordiline, kuid jutud vananaistesuvest on sagedased.

Kuna kätte on jõudnud september ja ilmad on muutunud ajuti sügisesteks ja kõledateks, siis vallutab jälle Eesti südasuvine soojus ja hakatakse vanakast rääkima. Niisiis tasub seekord juttu teha vananaistesuvest – mis see on ja millal võib seda oodata.

Maret Kents kirjutas kord: «Vananaistesuvi – see on suvest järele jäänud päikesekild, mis vaatab kord sügisel tagasi, nagu oleks tal kahju anda loodust kõike hävitavale sügisele.»

Juba augustis võis kuulda, et vananaistesuvi ongi käes (oli ju näiteks 24. augustil üle 25 kraadi, septembris on olnud samuti korduvalt nii soe). Tegelikult oli siis ja on veel praegugi pärissuvi, sest ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsib pidevalt üle 13 kraadi.

Meenutuseks, et klimaatiline suvi algab siis, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur tõuseb püsivalt üle +13 °C. See langeb kokku ajaga, mil väljas võib hakata kasvatama soojalembesi köögivilju, viljapuud on lõpetanud õitsemise, kuid pihlakas alles puhkeb õide. Sügis algab ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiva langemisega alla +13 °C ja lõppeb siis, kui see temperatuur püsib alla +5 °C. Praegugi veel pole päris- ehk klimaatiline suvi lõppenud, sest ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsib üle 13 kraadi ja öökülmi pole veel olnudki.

Mis on vananaistesuvi ja millal seda võib siis oodata? Paraku on vananaistesuve määratlus küllaltki segane. Euroopas mõistetakse vananaistesuve all üldiselt septembris või oktoobris mitmepäevast soojade päevade ja kargete öödega ilma, mille põhjuseks on blokeeriv kõrgrõhkkond (antitsüklon).

Tavaliselt väidetakse, et vananaistesuvest ei saa rääkida enne astronoomilise või pärissuve lõppu, millega ma kaldun nõustuma. Samas, kui näiteks augusti lõpp või septembri algus on väga jahe ja pilvine (ööpäeva keskmine alla 13 °C), kuid seejärel näiteks septembri keskpaigas on mitu päeva sooje ilme (päevane maksimum vähemalt +17 °C), siis võiks seda ikkagi nimetada vananaistesuveks. Päris üksmeelel ollakse vist küll ainult selles, et septembri lõpus või oktoobris olevat ilusate ja soojade ilmadega perioodi võib pidada vananaistesuveks.

Niisiis on vananaistesuve peamine kriteerium ikkagi just blokeeriva kõrgrõhkkonna olemasolu, mis suudab pakkuda mitu päeva kuiva ja päeval sooja ilma, kusjuures pärissuvi peaks selleks hetkeks olema juba lõppenud. Lähiminevikust olid väga ilusad vananaistesuved näiteks 1999., 2000., 2005. a, nendest 1999. ja 2005. a. juhtumid olid septembri lõpus, kusjuures ööpäeva keskmine küündis klimaatilise suveni ehk oli üle 13 kraadi.

Kuidas on sel korral vananaistesuvega? Kuigi praegu on ilm südasuvine, pole see siiski vananaistesuvi, sest klimaatiline ehk pärissuvi pole veel lõppenud, ka astronoomiline suvi veel kestab. Selline uskumatu, koguni päevarekordipotentsiaaliga soojus, on tervitus troopikast: 18.09. liikus Suurbritannia kohale troopikatsüklon Helenist arenenud torm – barokliinsed protsessid hoidsid seal tuule väga tugeva. Selle idaservas jõudis lõunakaartest kuum õhumass Läänemere idakaldale, kuid see soojus saabus kahes osas: 19. ja 21. septembril, neist teine päev (65% tõenäosusega) on arvatavasti soojem: 22...26 kraadi, kui päikest vähegi jagub. „Seejärel saabub astronoomiline sügis ja saadab selle aasta suve puhkusele, vähemalt ametlikult,“ nagu kirjutati juba 16. septembril Riigi Ilmateenistuses.