Andres Alamets: ehitasime Lõuna-Prantsusmaale Rakvere külad

Andres Alamets on sündinud Palamusel. Pärast EPA metsamajanduse eriala lõpetamist 1983. aastal suunati Rakvere metsamajandisse. Asus ettevõtet juhtima 1994. aastal. Foto: Aarne Mäe

Rakvere metsamajandist välja kasvanud freespuitmajade tootja osaühingu Viru Puit omanikud otsustasid pärast 25aastast tegutsemist ettevõtte lõunaeestlastele maha müüa. Nagu sel puhul ikka, kavatseb seda tööstust vedanud mees, kelle tööraamatus on ainult üks leivaandja, esialgu puhata.

Otse ülikoolipingist Rakvere metsamajandisse tööle tulnud ja peagi puiduettevõtte tippjuhiks tõusnud Andres Alamets ütleb, et müügimõtteid mõlgutati juba mõnda aega.

Rakvere metsamajand erastati 1994. aastal, enamusaktsiaid sai enda kätte viis toonast juhtkonna liiget, sealhulgas Andres Alamets. Kuid 25 protsenti aktsiatest erastas riik EVPde eest veel laiemale seltskonnale, umbes sajale inimesele üle Eesti. Need osteti aja jooksul enamusaktsionäride poolt kokku ja nõnda on seda firmat veetud vapralt veerandsada aastat.

Viimati oli ettevõtte käive neli miljonit eurot ja seal töötas ligi 50 töötajat.

Juhatajana oleks Andres Alametsal saanud oktoobris 26 aastat tegutsemist täis. Enne seda oli direktoriks legendaarne Simo Nõmme, kes oli sel kohal lausa 30 aastat.

Puitmajade ehitamine oli juba siis teemaks – vanemad inimesed on kindlasti kuulnud Rakvere metsamajandi „Simo” palkmajadest, mis olid nõutud ja populaarsed üle tolleaegse Nõukogude Liidu.

Andres Alamets, miks ettevõtte müügiotsus siiski sündis?

Olime selles osaühingus viiekesi ja kuna mina olen seltskonnas kõige noorem, kuid mitte ka enam esimeses nooruses, siis tuli see otsus varem või hiljem teha. Eks plaan küpses juba varem, aga kui nüüd tekkis konkreetne pakkuja Lõuna-Eestist, kasutasime juhuse ära. Kahtlemata raske südamega, kuid reaalsusele tuli otsa vaadata. Igatahes on uus omanik lubanud puitmajade tootmisega siin jätkata ja seda veel suuremas mahus.

Millised probleemid selles valdkonnas survestasid?

Ega mingit survet polnud, müügiotsus on ikkagi omanike tahe. Kuigi jah, majanduseksperdid on korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et traditsioonilistes tootmissektorites Eesti konkurentsivõime langeb. Näen selles väga tõsist probleemi kogu meie majanduse jaoks. Poliitikud panustavad juttudes innovaatilistele idufirmadele, aga traditsioonilised eksportivad ettevõtted on jäetud omapäi, arvates, et kõik läheb ülesmäge omasoodu.

Olen poolnaljana öelnud, et parimad aastad olid masu ajal. Nii kurioosne kui see ka on. Siis polnud palgasurvet, materjalide hinnad püsisid stabiilsena, pigem languse poole. Samas, eksportturud olid avatud ja sealt laekus tasu kõik eurodes. Nagu Andrus Ansip ütles: sellises kriisis ma tahaksingi elada.

Te eksportisite oma toodangut ka Prantsusmaale, kuhu tekkisid kuulu järgi suisa „Rakvere külakesed”.

Üheksakümnendatel aastatel oli põhiturg, nagu enamikul, Saksamaa, mis tundus põhjatu. Aga 2000. aastate alguses õnnestus tõepoolest end kinnitada Prantsuse turule ja need aastad olid meie ettevõttes kõige viljakamad.

Oleme kokku ehitanud sinna üle 500 suvila ja elumaja, nende hulka ma ei arvesta väikseid aiamaju. Tänu sellele ongi nendesse piirkondadesse Rakvere külad tekkinud, mis koosnevad meie majadest. Need on põhiliselt Lõuna-Prantsusmaal Bordeaux’ lähedal.

Kuidas te Prantsusmaale üldse jõudsite? Saan aru, et on turundusinimesed ja palju lobby...

Turundusinimesed on muidugi, iga päev käib uute klientide otsimine, aga enamik asju siin ilmas tuleb ikka läbi juhuse. Ühel päeval lihtsalt astus üks prantsuse ärimees sisse ja kui korra sai jala ukse vahele, hakkas ka teisi tulema.

Miks Prantsuse turg enam hästi ei tööta?

See on põhiliselt tingitud energiatõhususe nõuete karmistumisest, aasta-aastalt lisatakse neid. Kuigi me teeme oma freesprussmaju soojustusega, siis tänapäeva hästi rangeid reegleid täita on küllalt raske. Kui ajakirjandus teeb omakorda n-ö promotööd, siis on elanikud nende majade suhtes üsna ettevaatlikuks tehtud. Suvemajade segmendis see muidugi probleem ei ole.

Muide, viimastel aastatel eksportisime üpris edukalt Prantsusmaale kuuluvale Rèunion’ saarele India ookeanis. Maa on küll kauge ja konteiner läheb sinna viis nädalat, samas on see tänuväärne turg, sest puutub sessoonsus.

Kui küsitakse meie levinuimaid majamudeleid, siis neid pole. Meie deviis oli tegelikult teha rätsepaülikondi, korduvaid projekte oli äärmiselt vähe.

On viidud maju väikeste pakkidena helikopteritega mäe otsa ja prussikaupa paatidega saartele.

Ometi kujutame puitmaju paremini ette just põhjamaades ja Venemaal, lõunas on ikka kivimajad. Üks vene oligarh oli kunagi vastanud mu intervjueeritavale, kui too küsis, miks ta oma uhke palee aatriumisse palkidest hütikese on püsti pannud: „See on selleks, et ma ei unustaks, kust me tulnud oleme.”

See ongi pika ajalooga töö. Üheksakümnendate aastate alguses tundus Hispaanias ka võõras, aga kui tulid esimesed kogemused – hea õhk jne, siis läks korda küll. Sama teema Portugalis, kus suve alguses sai käidud. Sinna rajavad praegu paljud Põhja-Euroopa pensionärid oma teise kodu ja nemad eelistavad just puitmaju. Andsin Portugali sidemed uutele omanikele edasi.

Kui palju oli teil Eesti kliente?

Alguses väga vähe. Nüüd oli juba 25 protsenti, eesti inimesed on kosunud ja tellivad üha rohkem.

Venemaa turuga on raske?

Nemad kaitsevad oma turgu kopsakate tollimaksudega ja tegelikult on seal hästi arenenud kohalikud tootjad, samuti müüvad seal hästi soomlased.

Kui omal ajal käisin Moskvas, siis meie saatkonnas oli üks inimene, aga Soomes 20 sellist, kes oma ettevõtete eest liigutasid ja viisid vajalikud inimesed kokku.

Olete Rakveres teada-tuntud ja kogenud juht. Kuidas teie töötajad ettevõtte müügiuudise vastu võtsid ja milline on olnud tagasiside?

Kahtlemata tuli see kerge šokina, sest kõik olid harjunud olemasolevaga. Kaader on meil püsiv ja – kuidas viisakalt öelda – suhteliselt eakas, kes ei ole nii altid muudatustele. Uued omanikud juba otsivad kuulutuste abil töölisi. Päris keeruline on tänases tööjõusituatsioonis töötajaid leida, oleneb muidugi, kui palju neile maksta.

Mis tuttavatesse puutub, siis sada protsenti kõik patsutavad õlale ja ütlevad, et saaks ise ka niimoodi. Eks sõltub sellest, kuidas kellelgi asjad on sujunud ja kes mida eesmärgiks on võtnud.

Millised on tulevikuplaanid?

Eks seda ikka küsitakse, aga vastus on standardne – esialgu polegi plaane. Midagi targemat ma ei oska kosta. Fakt on see, et pensionini on aega ja midagi tuleks teha, ideid on, aga lähikuudel vast mitte.

Kui rääkida metsamajandist laiemalt, siis teie eelkäija Simo Nõmme ajal tehti juba populaarseid palkmaju „Simosid”.

Jah, võib öelda, et Rakvere metsamajand on konkurentsitult Baltimaade vanim puitmajatootja. Vahepeal loeti Eestis üle saja tootja. Nüüdseks on paljud uksed kinni pannud. Rakveres alustati juba 1960ndate lõpus.

Kunagi pakkunud Vene relvatehase kõrged ohvitserid Simo Nõmmele palkmaja eest isegi soomustransportööri, et hea jahil käia. Ta ei kukkunud suu peale ja küsis lennukit. Nemad vastu, et lennuki saame ainult varuosadena välja tuua ja ise panete kokku ...

Selle kõige kõrval tegeldi metsamajandis paljude asjadega, oli Sagadi mõisas metsamuuseum, Porkuni konservitsehh, Kullenga taimla, metsamajandi söökla, kokku töötas organisatsioonis üle 650 inimese.

Eesti vabariigi taasiseseisvumise järel tekkis lahknemine: metsa majandamine läks üle RMKle ja tööstuslik pool sisuliselt erastati.

Lisaks oli metsakombinaat, millega aetakse siiani segamini, see tegeles ainult metsa töötlemisega, selle õigusjärglane on Virumaa metsatööstus.

Te olete kunagi sporti teinud ja ettevõtte juhina ka siinseid korv- ja võrkpalliklubisid toetanud. Metsamajandil oli uhke võimla, mis aastaid Rakvere pallimängude esindussaaliks ja kus sealsed võrkpallurid Eesti meistrikski kroonitud, kuigi sinna pealtvaatajaid eriti palju ei mahtunud.

Praegu tundub see uskumatu, kuidas tuhat inimest sinna ära mahtus – akende peale ja mujale –, aga nii see oli. Tegelikult ehitati see saal aulaks majandi suuremate ürituste tarbeks, seal oli isegi lavaauk. Vana Nõmme ütles küll, et mingeid korvirõngaid sinna ei pane ja jääb aulaks, aga lõpuks ikkagi sai võimla, mis nüüd on linnale üle antud.

Praegu räägitakse palju metsa majandamisest, eriti kultuuriinimesed võtavad sõna lageraiete vastu. Milline on teie kommentaar metsamajandusmehena?

Kindlasti on metsamajanduspoliitikas aja jooksul vigu tehtud ja teatud puuliikide osas nn ennaktempos raiutud. Aga kui räägitakse, et teeääred on lagedaks võetud, siis see tuleb lihtsalt sellest, et vanasti ei lubatud esimese grupi metsa, mis asus teede ääres, töödelda. Kui nüüd lasti vabaks, siis see hakkab lihtsalt inimestele rohkem silma. Mina ikka usaldan metsateadlasi, kes üritavad oma parima arusaamise järgi asju hinnata.

Ühe asja küll lisaksin: kui omal ajal läksin metsandust õppima, peeti seda roheliseks erialaks, kus inimene oli automaatselt looduskaitsja, isegi ministeerium kandis looduskaitse- ja metsamajanduse nime. Tänapäeval on imelik lugeda, kui RMK juhte, kes on tõsised aateinimesed, sõimatakse kui metsavaenulikke röövraiet soodustavaid sulisid.