Musttihane väärib tähelepanemist

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Musttihane.

FOTO: Henn Soodla

Kuusikus puravikke noolides satub vahel nägema väikest tihast, justkui rasvatihase ilma kollaseta koopiat, kes laseb kuulda nukrapoolset tüüh- või kaheosalist tih tüh-e-hüüdu ja otsib oma nokapoolist puurinde allosas, eeskätt kuuskede madalamatel okstel. Tal on tinajashall selg, must pea suure valge kuklalaiguga ja valgete põskedega, beežikashall alapool ja tiival kaks triipu.

See on musttihane, kleenukesem kui sinitihane – kaalub napilt 10 grammi ja on nokast sabani vaid 11 sentimeetri pikkune. Vahel kergitab ta oma mustad kiirusuled haraliseks tutiks. Talvel käib mõni musttihane ka inimasulates linnutoitlaid väisamas, saades jagu nii päevalilleseemnetest kui ka maapähklitest. Varakevadel võib metsas kuuseladvast kuulda tema sit-tšu-laulujada.

See linnuke on Eestis tavalisem Lõuna-Eesti, Alutaguse ja läänesaarte kuusikutes ja kuuse-segametsades. Saartel elutseb neid rohkesti männi valdavusega metsades – võib-olla sellepärast, et mandril on männikud tutt-tihastele meelepärased, aga saartel neid ei pesitse üldse ja nii on seal pisematel musttihastel justkui voli elupaika valida. Ent saartel on kuusemetsi napilt ja näib, et männikud on seal musttihase n-ö teine valik.

Musttihase levila hõlmab kogu Euraasia okasmetsavööndi – Iirimaast Jaapanini, lisaks mõlema mandri ja Põhja-Aafrika mägimetsi. Nõnda suurel areaalil on loomulik liigi eristumine ja jaotumine alamliikideks – neid on musttihasel 20. Eestis pesitsevate paaride hulgaks on hinnatud 15 000 kuni 25 000, aga Euroopas arvatakse musttihaseid olevat kokku 12 kuni 29 miljonit haudepaari, enamjagu neist Venemaa taigalaamades.

Nad teevad oma pesa kas puuõõnde, üleskerkinud kännu alla, puujuurikate vahele või koguni tühjaks jäänud hiireurgu. Kuivade kõrte, sambliku, sulgede, karvade ja taimevillaga vooderdatud pesas on täiskurn – keskmiselt 10 punapruunide tähnidega valgekoorelist muna juba aprilli lõpul.

Pesaehitus ja haudumine on emalinnu hooles, isane alul vaid laulab, hiljem hangib haudujale toitu. Haudumine võtab 13–16 päeva ja pojad viibivad pesas 20 päeva. Neid toidetakse putuka- ja ämblikumunadega, lehetäide, koiliblikate, sipelgate ja muude putukatega. Juuni keskel alustatakse uue kurnaga, mille pojad saavad lennuvõimeliseks augusti alguseks. Seejärel moodustuvad pesakondadest kuni poolesajalised parvekesed, sageli koos pöialpoistega.

Musttihastel on tavaks talletada talveks toiduvaru: nad peidavad puutüvede koorepragudesse mitmesuguseid putukaid ja seemneid. Talviseks põhitoiduks on siiski okaspuuseemned. Kehva käbiaasta korral rännatakse massiliselt lõuna ja edela poole, levila põhjaosast pagetakse karmi talve eest.

Hilissuvel, enamasti septembri alul ilmub meile Kirde-Euroopa metsaaladelt hulgaliselt tihaseid, mõnel aastal ülirohkesti just musttihaseid. Kabli linnujaamas on alates sügisest 1969 rõngastatud ümmarguselt 33 000 musttihast, kusjuures rekordaasta oli 1974, mil rõnga sai üle 6000 musttihase.

Septembri algupoolel Eestist massiliselt läbi rändavad musttihased jõuavad oma edelasuunalisel teekonnal meie läänerannikule, pürgivad seal piki rannajoont lõunasse ja koonduvad järjest, kuni leiavad mõne kitsama veevälja, millest julgem üle lennata. Üks selliseid „trampliine” on Puise neem Matsalu lahe loodenurgal. Rekordpäeval, 3. septembril 2015 loendati seal Väinamere kohale lendamas peaaegu 51 000 musttihast. Samal ajal oli ka Häädemeestest lõuna pool Kablis rekordpäev vähemalt 40 000 selle liigi esindajaga. Samal nädalal saadi musttihase ränderekord kirja ka Sõrve säärel ja Hiiumaal Ristna neemel, vastavalt ligi 21 000 ja üle 8000 isendiga. Hiiumaale jõuavad musttihased ja teised sealt läbi rändavad värvulised Ahvenamaalt üle Soome lahe.

Üht hoogsaimat tihaste rändelainet täheldati Kabli linnujaamas 20.–21. septembril 2016, mil Liivi lahe äärse rannariba kohal koos enam kui saja tuhande rasvatihase ja vähemalt 35 000 sinitihasega loendati umbes 25 000 musttihast. Sel korral oli küll tegemist nn pöördrändega – tihased pürgisid põhja suunas. See oli tingitud tuule suunast – nimelt tavatsevad linnud rännata vastutuult – ja noil päevil puhuski tuul põhjast. Ilmselt kaardusid need tihaseparved mööda rannikut vasemale ja jätkasid rännet Saaremaa kohal, suundudes Sõrve sääre kaudu üle Irbe väina.

Mõnel ebasoodsa ilmaga rändesesoonil, kehval seemneaastal või karmi pakasega talvel võib hukkuda suur osa musttihase asurkonnast. See suhteliselt suure iibega liik aga taastub kaotusest juba paari aastaga, nii et ta ei ole sattunud ohustatud liikide kirja. Veel?

Tagasi üles