Ilmatark: Tsüklonid parasvöötmes ja troopikas

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Urmas Luik

Viimasel ajal on meedia huviorbiiti tõusnud Atlandi ookeanil tegutsevad troopikatsüklonid, eriti nende intensiivne vorm orkaan. Sel nädalal tegutseb Atlandil korraga koguni 3 orkaani, millest Florence on vähemalt 4. kategooria, jõudes nädalaga USAsse, tekitades ulatuslikke purustusi, teisalt aga Vaikne ookean, mis tipnes septembri keskpaigaks ülitaifuuni TY 1822 (Mangkhut)-ga (vt täpsemalt Jaapani Meteoroloogiaagentuurist https://www.jma.go.jp/en/typh/). Ka Eestis on ilmad tormised, sest läänetsüklonid on vallutanud Läänemere regiooni.  Seetõttu teen juttu nii troopikas kui parasvöötmes möllavatest tormidest.

Kõigepealt, mis on üldse tsüklon. Mõistet „tsüklon” kasutatakse kirjanduses ja kõnepruugis väga sageli kõrvuti „madalrõhkkonnaga”. Harjumuspäraselt peetakse tsükloniks ümbritsevast madalama rõhuga ala. Kui aga süüvida tsükloni mõiste sisusse, viitab see tegelikult suletud tsirkulatsioonile, seevastu „madalrõhkkond” tähendab ümbritsevast madalama rõhuga piirkonda. Kuna mõlemad nähtused on tavaliselt seotud, tulenebki sellest näiline sünonüümsus. Eeltoodu ajendil saab õhurõhukaardi puhul rääkida madalrõhkkondadest, aga mitte tsüklonitest. Madalrõhuala ja tsükloni mõiste sisu erinevad ka selle poolest, et esimene viitab vaid suhtelisele õhurõhule: näiteks kui selle naaberalal valitseb piisavalt kõrge õhurõhk, võib madalrõhuala sees olla normaalrõhust (1013,25 hPa merepinnal) kõrgem õhurõhk. Lisaks sellele hõlmab madalrõhkkonna mõiste vähemalt üht suletud samarõhujoont või samakõrgusjoont.

Madalrõhkkonna mõiste kõrval võib siis tsüklonit määratleda kui kolmemõõtmelist suletud tsirkulatsiooniga õhukeerist, milles õhk liigub põhjapoolkeral vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva; selle keskosas on õhurõhk tüüpiliselt kõige madalam.

Kõige märkimisväärsemad on barokliinsed ehk parasvöötme- ja troopika- (fronditud) tsüklonid. Olenevalt sellest, millist tüüpi parasjagu käsitletakse, on ka nende tekkekoht ja -viis erinev.

Troopikatsüklonid tekivad valdavalt barotroopses troposfääris, st seal, kus on ühtlaselt kuum õhumass ega ole fronte, st puudub õhumasside vastasseis; need saavad oma energia vaid kondenseerumissoojusest. Troopikatsüklonid saavad tekkida ainult ookeanide (ulatusliku veepinna) kohal. Seevastu parasvöötmetsüklonid tekivad barokliinses troposfääris, st seal, kus on märkimisväärne õhumasside vastasseis – sel juhul esinevad sooja-külma õhu advektsioon ja frondid, saades seega oma energia barokliinsetest protsessidest (atmosfääris olev potentsiaalne energia muutub parasvöötmetsükloni arengu jooksul kineetiliseks energiaks). Need tsüklonid võivad tekkida nii maismaa kui ka ookeanide kohal.

Tormid, millest viimasel ajal palju meedias räägitakse, on troopikatsüklonid. Need saavad tekkida vaid väga sooja ja ulatusliku veepinna kohal. Seega pole Eestis tingimusi nende tekkeks ega kohalejõudmiseks. Tavaliselt saab troopikatsüklon alguse rünksajupilvede kogumist, mis satub näiteks Aafrikast üldise idavooluga ookeani kohale ja milles on õhurõhk ümbritsevast madalam (nn idalaine).

Kui õhumass on niiske ning troposfääri ülaosa tuuled nõrgad ja muutlikud (tuulenihe väike), siis võib hakata selline rünksajupilvede kogum organiseeruma (pilvemassis toimuvad kindlad struktuursed muutused) ja tekkida võib suletud tsirkulatsioon ehk õhuringlus. Kui see juhtub, on tekkinud troopikatsüklon. Alates sellest hetkest hakatakse seda hoolikalt monitoorima (Atlandil on selleks NHC ehk USA rahvuslik orkaanikeskus), väljastatakse prognoose, väljavaateid ja vajadusel hoiatusi ning selle intensiivsust saab hakata hindama Dvoraki meetodil, mis põhineb kaugseirel, sest otseseid mõõtmisandmeid on tavaliselt minimaalselt käepärast.

Troopikatsükloneid klassifitseeritakse Saffir-Simpsoni skaala alusel, mis põhineb just 1 min keskmisel tuule kiirusel ja millel on 5 kategooriat. Selleks otstarbeks ei kasutata Beauforti skaalat, mis loodi 1805. a, ametlikult kasutusel aastaist 1830 ja mis sobib kasutamiseks parasvöötmetormide puhul. Orkaani läveks on kokkuleppeliselt 32,7 või 33 m/s, mida mõõdetakse keskmise ehk püsiva kiiruse järgi – seega pole veel igasugune tuul(epuhang) orkaan! Kui parasvöötmes esineb sellise tugevusega tuul, siis on see orkaanitugevusega tuul, aga mitte orkaan ehk intensiivne troopikatsüklon.

Eestit räsivad ikka ja ainult parasvöötmetsüklonid. Üht sellist saime tunda kolmapäeval (12.09.), kui läänetsüklon liikus üle Skandinaavia ja Soome. See lõpetas südasuvise soojuse (7. septembril kuni 27,7 °C Tallinnas); ilmamuutusega kaasnes kohati tugev äike (peamiselt 9. ja 10. septembril). 

Tugevas läänevoolus saabub järjestikku madalrõhulohke ja osatsükloneid. Need toovad kaasa tuule tugevnemisi ja vihma, kuid hoiavad õhutemperatuuri kõikjal alla 20 kraadi. Et pilviste ja tuuliste ilmadega on ööd suhteliselt soojad, siis ei ole öökülmaohtu.

Tagasi üles