Piimalehmad nosivad juba talvist silo

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Viljandimaal asuva Pajumäe talu maheveiste suupoolis jäi põua tõttu suvel kasinamaks ja nii on nad saanud juba nosida talvist toiduvaru.

FOTO: Marko Saarm

Kui varem pole mitme tiitliga pärjatud Pajumäe talu peremehel Viljar Veidenbergil olnud vaja mõelda, mis maksab heina- või silopall, sest kogu aeg on veisekarjale talitoit omast käest võtta, siis tänavu tasub hindadele pilk peale heita.

Suvise põua kahjud annavad juba märku, et loomade talvine ninaesine saab olema kehvem.

Pajumäe mahetalu põhikarjas on 90 piimalehma ja umbes samapalju järelkasvu. „Kokku on 200 veist,” ütleb peremees. Talu omapära on see, et nad karjatavadki lehmi tõesti karjamaal ja loomad saavad soojal ajal värske toidupoolise sealt kätte.

Juba suve alguses oli aga näha, et rohtu ei kasva nii hästi peale. Kari sõi kevadise ringi paar korda ära ja siis muutus olukord üha nutusemaks. Samuti ei saanud enam lehmadelt nii palju piima, kui oleks tahtnud. „Siis oligi nii, et kui esimene silo sai tehtud, hakkasime augustis neile talvist toitu andma,” lausub peremees.

Talvine sööt juba ees

Pajumäel karja talvise toiduvaru peale vaadates tundub, et enam-vähem saadi minimaalne kogus kätte. „Aga kuna seda söödame praegu varem, siis ei tea, kas veab kevadeni välja,” tõdeb Viljar Veidenberg. Tavaliselt hakkavad nad alles sügisel oktoobris sellist sööta loomadele ette andma. Maikuus saavad veised uuesti karjamaale värskele rohule ligi ning uus silotegu tuleb juunis.

Mais ja heinaäri

Riigi Ilmateenistuse andmetel oli sel aastal juulikuu keskmine temperatuur 19,9 kraadi, mis oli 2,5 võrra kõrgem kui mitmeaastane keskmine. Keskmine sademete hulk oli 26 millimeetrit, mis moodustab mitmeaastasest keskmisest vaid 36 protsenti.

Küll aga on taoline ilmastik olnud soodne maisi kasvatamiseks. On isegi kuulda olnud, et hea maisisaak päästab tänavu lehmade söögilaua nii mõnelgi pool. Ajaleht Sakala kirjutas kuu algul, et Kõos asuval osaühingul Mangeni PM on maisi all 450 hektarit ja sellega katab peaaegu neljandiku lehmade koresöödavajadusest. Lüpsilehmi on seal 1750. Samasugune soodne seis oli Mustla lähistel tegutseval osaühingul Karpo, kelle piimakarjas on 500 ammujat.

Tänavu valmisid maisitõlvikud jõudsalt. Seda, et mais sooja armastab, märgib ka Pajumäe peremees, kuid lisab, et neil maisiga kogemust pole ja mahetootjatena pole nad uurinud, kas neile see üldse on lubatud. Maisisaagi aluseks on ju Eestis piisav väetamine ja see, et poleks kahjureid.

Ent ühtviisi viljandimaalastega ei saa hea maisisaagi üle rõõmustada kõik talunikud. Nii on heinapallide ja silo hind lakke kerkinud.

Viljar Veidenberg loodab, et nad ei pea sööta juurde ostma. Kallist hinnast on ta kuulnud küll: kui tavaliselt maksab heinapall kümmekond eurot, siis sel aastal vähemalt 30. „Silo kohta ma ei tea. Ei ole seda kunagi müünud ega ostnud.”

Ta on märganud, et üha enam annab tooni heina müük välismaale. „Füüsiliselt on juba näha, kui pallikoormad pannakse auto peale, viiakse Saaremaale või välismaale Rootsi ja Norra. Sellevõrra on siin jälle vähem seda sööta.”

Veidenberg nõustub, et välismaale saab hea kvaliteediga heina kallimalt müüa küll, kuid heina omahind võib väga madalaks minna, arvestades suure koguse transpordikulu.

Siiski ei valitse Eesti turulgi heinaäri osas vaikus. Internetiportaalidesse on riputatud heina- ja silomüügi kuulutusi. Enamasti on hind kokkuleppel, aga näiteks Lääne-Eestis on heinapalle müüki pandud 25 euroga, kuid veidikese otsimise järel leidub ka kuulutusi, kus rullihind on 10 või 18 eurot.

Tagasi üles