Valgeselg-kirjurähn vajab jäätmetsi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Isane valgeselg-kirjurähn.

FOTO: Wikipedia, Vaikkari, Pohjois-Karjala

Suvi kaldub sügisesse. Linnud, kel oli õnne pojad üles kasvatada, on suvisest sunnismaisusest priid. Mõned kaugemale talvitama siirdujad on meilt juba lahkunud, paljud on koondunud salkadesse või parvedesse ning kasutavad veel siinseid toiduressursse, et pikaks teekonnaks „kütust” – rasvavarusid talletada. Ka niinimetatud paigalinnud, kes ei lähe kodupaigast kuigi kaugele, uitavad oma pesitsusreviirist veidi laiemalt ringi – nende hulgas ka rähnid.

Kui meie kõige tavalisemat metsasanitari, suur-kirjurähni võib looduses liikudes kohata enam-vähem iga päev ja kõiksugu puistutes, siis tema suuremat kasvu sugulane – valgeselg-kirjurähn satub linnusõbra silma ette üsna harva. Ta elutseb peaaegu erandita leht- või segametsades ning suuremates parkides ja kalmistutel. Eesti läänesaartel ei pesitse see rähniliik üldsegi ja Põhja-Eestis leidub teda suhteliselt harvem kui lõunapoolsetes metsades.

Valgeselg-kirjurähn on pisut suurem kui hallrästas, muidugi lühema ja teravatipulise sabaga. Musta-valgevöödiliste tiibade vahelt paistab kohe silma laialt valge tagaselg. Valkjas rind on peente mustade triipudega, kõhu- ja sabaalune on roosa. Isaslinnu pealagi on punane, emasel must.

See liik on levinud Euraasia segametsade vööndis Skandinaaviast Kaug-Idani ning Euroopa mägismetsades, Jaapanis ja Kamtšatkal. Kõikjal häirib teda metsade intensiivne majandamine, mis kahandab pesitsemisvõimalusi ja halvendab toiduolusid. Nimelt vajab ta üleseisnud metsi, kus leidub vanemaid, poolkuivanud puid ja kõdupuitu. Põhiosa valgeselg-kirjurähni toidusedelist moodustavad puukoore all või kõdupuidus elavad mardikad ja teised putukad, eriti nende vastsed-tõugud-nukud. Nokkamööda on ka öölaste ja teiste liblikate ning puiduvaablaste vaglad.

Ta on rähnide hulgas kõige „hoolsam” kuivanud või surevate puude tüvede ja jämedate okste paljaks koorija. Enamik toitu hangitakse maast kuni kolme meetri kõrguseni, ent laskutakse ka maapinnale, kus rähnide nokka satuvad seal leiduvad putukad sitik- ja jooksikmardikatest sipelgate-kuklasteni.

Maapinnal kulgeb seegi rähn hüpetega, tüve mööda ronides toetub ta jäigasulgsele sabale. Suve lõpul ja sügisel söövad valgeselg-kirjurähnid ka marju, tammetõrusid ja sarapuupähkleid, mille kesta nad osavalt lahti raiuvad.

Ei ole nähtud, et see rähn männi- või kuusekäbidest seemneid kougiks, nagu teeb suur-kirjurähn oma „sepikojas”. Talvel ilmuvad valgeseljad vahel linnutoitlate juurde, kus maiustavad eelkõige peki ja rasvakoonuste kallal.

Talve lõpupoole valib rähnipaar endale territooriumi ehk reviiri, mille suurus on keskmiselt ruutkilomeeter ja talve õnnelikult üle elanud paaridel tavaliselt sama, mis mullugi. Seda „tähistab” isalind heliliselt – kas oma tavalisi kutsehüüdusid (mahe güg, tumedam ja tasasem kui suur-kirjurähnil) või heledat läbilõikavat kiiret gjük-rodu kuulda lastes. Nagu teisedki rähnid põristab ta, tagudes nokaga kuiva oksa pihta. Iga selline trummeldus kestab kuni 2 sekundit, mille vältel lind virutab nokaga vastu oksa umbes 40 korda. Põrinat korratakse üsna väsimatult.

Valgeselg on kirjurähnide seas kõige varajasem pesitseja. Veebruari lõpuks on ühiselt valitud pesapuu – kask, haab, sanglepp või mõni muu lehtpuu, mille tüvesse vähemalt kahe meetri kõrgusele isalind oma nokaga raiub-peiteldab pesaõõnsuse. See on kuni 40 sentimeetri sügavune ja kuni 18 cm läbimõõduga, lennuava diameeter on 6–7 cm. Hoolimata eelmistest aastatest säilinud pesakoobastest meisterdab pereisa ikka uue ja üliharva on täheldatud mulluse õõnsuse taaskasutamist.

Juba aprilli keskel muneb emalind peaaegu vooderduseta pesaõõne põhjale 3–5 valget ümarovaalset muna, mida kordamööda hauvad mõlemad vanemad. Pojad kooruvad keskmiselt kahe nädala pärast. Esimesel kaheksal elupäeval soojendab neid üks vanematest kogu aja, teine aga toob neile toitu. Päeva kestel need rollid vahetuvad paar-kolm korda, ööseks aga jääb pessa emalind, isane ööbib mõnes vanas pesas. Kümnepäevaste poegade isu nõuab mõlema vanalinnu toiduretkel käimist. Pojad saavad lennuvõimeliseks nelja nädalaga, kuid jäävad seejärel veel pesaga seotuks ja vanemad toidavad neid kümmekond päeva. Osa rähnipaare soetab munakurna hiljem ja nii võib poegadega pesi leida juuni keskpaigani.

Valgeselg-kirjurähnid võivad langeda öösiti metsnugiste ja päeval kanakullide ohvriks.

Seadusetähe järgi kuulub see rähn II kaitsekategooria liikide hulka.

Tagasi üles