Õrnad õitsejad külma eest varjule

Tänavu jäid Tallinna linnahaljastuses silma valged kannad koos siniseõieliste suvelilledega.

FOTO: Säde Lepik

Koduaedades kohtab järjest rohkem kauneid Lõuna-Aafrikast, Lõuna-Ameerikast jm soojema kliimaga paikadest pärit lilli, mille jaoks meie talved on liiga karmid või heitlikud. Osa taimi on piiripealsed – soodsa talve võivad need väljas aedniku pandud katte või koheva lumevaiba all ka üle elada.

Talve iseloomu ette ei tea. Kes soovib pehmemaga kliimaga läänesaartel, rannikul või väga hea kohakliimaga paigas katsetada, võib ju proovida niisuguseid taimi väljas talvitada. Risk on parajalt maandatud, kui toote mõne sellise siiski sisse ja osa sama taime sibulaid vms jätate välja.

Hiidhüatsint ja tuttliilia

Lõuna-Aafrika mäestikest pärit hiidhüatsindid õitsevad erinevalt teistest hüatsintidest alles suve lõpul. Valkja hiidhüatsindi (Ornithogakum candicans sün. G. candicans) kuni meetri kõrgusel õisikuvarval puhkevad pikas õisikus valged longu hoidvad umbes 3 cm pikkused õiekellukad. Taime juurmised lehed on umbes 5 cm laiused. Natuke madalamal ja laiemate lehtedega rohekal hiidhüatsindil (G. viridiflora) on helerohelised õied.

Mägede asukana ei ole hiidhüatsindid meilgi kõige suuremad hellikud ja need võite lumerikka talve lootuses üles võtmata jätta, kui multšite kasvukoha turba või kuivade puulehtedega või katate kuuseokstega. Hiidhüatsindid kardavad liigniiskust rohkem kui külma. Rohekas hiidhüatsint peaks olema talvekindlam. Mõned hiidhüatsindisibulad võiks aga alati oktoobris välja kaevata, ületalve hoidke neid õrnalt niiske turba sees ja ruumis, kus temperatuur ei lange alla 0 ega kerki üle 10 kraadi.

Samuti Lõuna-Aafrikast pärit tuttliiliaid (Eucomis) kasvatatakse meil nii terrassivaasides kui ka lillepeenras. Nende õisikud lõpevad lehetutiga ja kerge sarnasuse tõttu ananassiga hüütakse neid inglise keeles ananassililledeks (Pineapple plant). Valkjad õietähekesed on koondunud tihedasse õisikusse, efektsetel sortidel on valge ja rohelise kõrval ka teisi õie- ja lehetoone.

Tuttliiliale meeldib soe tuulevarjuline kasvukoht ja parasniiske viljakas kasvumuld. Kui taime lopsakad lehed sügisel kolletuvad, on aeg selle sibulad üles võtta. Kuivatatud sibulaid hoidke kuivas, jahedas ja pimedas ruumis. Aprillis istutage need parajalt niiskesse mulda. Sedasi ette kasvatatud taimed saate taas välja viia pärast öökülmaohu möödumist.

Kannad ja kaeralilled

Kaunite aedkanna (C. x generalis) sortide õietoonid ulatuvad punasest ja oranžist valgeni ja selle suured lehed oleksid justkui banaanitaime omad. Lehed ei pruugi olla ainult rohelised, on ka punaste, punase- ja kollasetriibuliste ning kollaselaiguliste lehtedega sorte.

Eksootilised kannad pärinevad Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopilistelt aladelt. Kõige tuntum liik india kanna (Canna indica) kannab eksitavat nime, sest kasvab looduslikult hoopis Kariibi mere saartel. Koduaias ootavad need head huumusrikast mulda ning korralikku kastmist ja väetamist.

Kannataimed kaevake kohe pärast esimesi öökülmi peenrast välja, sest nende risoome võib kahjustada juba ühekraadine külm. Lõigake varred tagasi, nii et alles jääb u 20 cm kõrgune tüügas. Suurema mulla võib ära raputada. Laske risoome ümbritsevatel tüügastega mullapallidel natuke taheneda ja tõstke need siis suurde kasti. Hoiukohas ei või risoomidel lasta päris läbi kuivada. Et seda ei juhtuks, täitke kast niiske turbaga ja hoidke seda keldris vm ruumis 5–10 kraadi juures. Lausa kevadeni neid sinna unustada ei saa, paari kuu pärast tasuks kast üle vaadata ja kui turvas on kuiv, see taas niiskeks piserdada. Risoome on säilitatud ka niiskes liivas.

Konteineris kasvavad tagasilõigatud taimed saab hoiule panna oma kasvunõus. Kannafännid soovitavad neid uhkeid lilli kasvatada siiski pigem peenras, taimed kasvavad siis võimsamad ning õitsemine on varasem ja külluslikum.

Liiga soojas ruumis hakkavad kannad enneaegu kasvama, külmas ja niiskes ruumis lähevad risoomid hallitama või mädanema. Kannasid paljundades võite risoome jagada märtsis või aprillis. Siis jälgige, et igale risoomitükile jääks üks-kaks elujõulist kasvupunga. Kuivanud lõikepinnad katke puusöepulbriga. Rammusas lillemullas ettekasvatatud taimed istutage välja juunis, kui enam pole külmaohtu ja ööselgi on sooja 10 kraadi ümber. Istutusaugu põhja oleks hea panna hobusesõnnikut, sest kanna armastab sõnniku lagunemisel eralduvat soojust. Kui seda pole, andke kaasavaraks kanakaka komposti.

Kitsaste lehtede kohal kaarduvate varte tipus paiknevate punastes jt soojades toonides õiekellukestega kaeralilled (Crocosmia) kasvavad looduslikult Lõuna-Aafrika rohumaadel. Kõige külmakartlikumad taimed need pole, kuid kindluse mõttes võiks nende mugulsibulad siiski koos gladioolidega üles võtta. Läänesaartel ja rannikul võite ju riskida ja need kuuseokste vm kaetult mulda jätta.

Kuivatage ja puhastage mugulsibulad ja viige hoiule jahedasse õhurikkasse ruumi, kus on paar plusskraadi. Valgust pole seal tarvis, kuid ruum ei tohi olla väga kuiv, sest siis kuivavad mugulsibulad ära. Seepärast on kaeralille mugulsibulaid kindlam kevadeni hoida kergelt niiskes liivas või turbas. Kui kasvatate kaeralilli aiavaasis vm anumas, saate need sellega talvituma tuua. Kevadel istutage mugulsibulad värskesse rammusasse mulda. Anumas ettekasvatatud kaeralilled hakkavad natuke varem õitsema.

Tõrvikliilia, gladiool ja daalia

Lõuna-Aafrika taim on ka tõrvikliilia (Kniphofia), millel on nii hõõguvate süte ja tuleleegi karva kui ka kollaste ja valgete õisikutega sorte. Pärast esimesi öökülmi kaevake tõrvikliilia risoomid puhmikut lõhkumata välja ja pange niiske turbaga täidetud kastis hoiuruumi, kus on mõni kraad sooja. Et risoomid läbi ei kuivaks, võiks turvast talvel kergelt piserdada.

Gladiool on kõigile vana tuttav, kuid ka kultuurgladioolide esivanemad pärinevad Lõuna-Aafrikast. Gladioolikogujad sügisel nende ülesvõtmisega väga ei rutta. Õieilu tahetakse ju võimalikult kaua nautida ja gladioolide lehed peavad jõudma enne kolletuda. Varred lõigake ära mugulsibula lähedalt, pikki tüükaid ei maksa jätta. Mugulsibulaid on haigustekitajate tõrjeks kuivatatud näiteks saunas: hoides seal nädala jooksul päeval sooja umbes 40 ja öösel 25 kraadi ümber. Enne kuivatamist on mugulsibulaid kastetud kaaliumpermanganaadi lahusesse. Mugulsibulaid võib kevadeni hoida ruumis, kus sooja 5–10 kraadi. Umbes kuu enne mahapanekut võib need tuua toasooja ja ära puhastada.

Enne esimest öökülma on Kesk-Ameerikast pärit daaliate õitseng meil tihti haripunktis. Et üks öö kogu ilu ära ei rikuks, katsuvad aednikud külma taimi katteloori või paberi sisse mässides üle kavaldada. Appi on võetud soojapuhurid, suitsuküünlad, puulehe- või turbasuits, piserdamine 20–40kraadise veega jms. Tugevamate külmade korral on neist võtteist vähe abi ja kui külm on kolmandiku daalialehtedest ära võtnud, tuleb nende juurmugulad kindlasti välja kaevata.

Kui külm muudab varred pehmeks, jõuab vihmavesi õõnsaid varsi mööda ruttu juurekaelani ja seal võib tekkida mädanik. Daaliaid hargiga välja kaevates katsuge hapraid muguljuuri mitte vigastada ega juurekaelalt lahti murda, sest sealt arenevad uued pungad. Lõigake lühikesi tüükaid jättes varred maha ja laske juurekogumeil nt kasvuhoones mõned päevad taheneda. Seejärel pange need kastidega kuiva jahedasse hoiuruumi, kus sooja on kuni 5 kraadi.

Tagasi üles