Kuidas pidada ööklubi 1200 elanikuga Järvakandis?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Järvakandis tegutseva Club Cinema publikurekord on 473 pidulist.

FOTO: Erakogu

Osaühing Tulihein peab Raplamaal Järvakandis juba 11 aastat ööklubi Club Cinema. Klubiga samas hoones tegutsevad kohvik ja köök, mis pakub catering’i ja toitlustab mitut kohalikku tehast. Maja teisele korrusele on sisse seatud väike hostel.

Ettevõtte omanik Mait Järvik (39) kinnitab, et kuigi riigi alkoholipoliitika on baari käivet enam kui kolmandiku võrra kärpinud, jätkab piirkonna üks väheseid ööklubisid vähemalt lähitulevikus samas vaimus, sest lisaks tööle ja leivale vajab inimene meelelahutust ka väljaspool suuri linnu.

Kino asemel

Mait Järvik alustas ettevõtlusega 1999. aastal pärast Kehtna Kõrgema Põllumajanduskooli lõpetamist, mil tema asutatud osaühing Tulihein hakkas Järvakandis tanklat pidama. 2003. aastal tulid majandusraskused, aga kaks aastat enne oli tegus mees jõudnud ära osta vana Järvakandi kinohoone.

„Ostuga kaasnes kohustus näidata siin vähemalt kolm aastat filme. Kohustuse täitsin, aga kuna seansil käis keskmiselt neli inimest, lõpetasin selle esimesel võimalusel. Majas töötas kohvik, aga mõtlesin, kuidas tühjalt seisvaid ruume tulusamalt ära kasutada. Inspiratsiooni sain Saaremaal sõpradega pidu pidades ja kinosaalist sai ööklubi. Piirkonnas sellist meelelahutuskohta polnud ja riskida polnud millegagi – tuleb mis tuleb. Oleme vastu pidanud kümme ja pool aastat,” võib Järvik rahul olla.

„Tohutut sissetulekut klubi- ja kohvikupidamine toonud ei ole, enamasti olen nende pidamisele lisaks teinud palgatööd. Kõrvalt vaadates võib mu elutempo hullumeelne näida, aga kes teeb, see jõuab.”

Club Cinema tõmbab inimesi kokku üsna laiast piirkonnast. Järviku sõnul jõuab põhiline publik siia 40 kilomeetri raadiusest – Rapla, Märjamaa, Vändra, Pärnu-Jaagupi, Kehtna, Käru. Kõik oleneb peost ja esinejast, sageli sõidetakse kohale Pärnust või kaugemaltki. „Meile kõige lähem ööklubi on Raplas. Nii ei olegi tulist turujagamist ja võitlust iga kliendi pärast. Ajame oma asja – kui teeme seda hästi, käib rahvast, kui mitte, siis ei käi,” on tema sõnul asi lihtne.

Kollaste dressipükstega agressiivseid külakunne, kes ilmtingimata kellelegi peksa tahavad anda, tänapäeval Järviku kinnitusel enam keegi pelgama ei pea. Kohalikud ja külalised saavad kenasti ja rahulikult läbi. „Eks igasugust jama tuleb ette, aga meil on turvamees, ja politsei kohalolu on Järvakandis täiesti tuntav.”

Vanus ei loe

Järvakandis käib ööklubi pidamine Järviku sõnul täpselt vastupidises rütmis Pärnuga. „Pärnu dikteerib suurt osa Eesti ööelust. Kui suvi algab, läheb suurem osa rahvast nagunii Pärnusse pidutsema. Mujal Eestis on siis rahulikum. Teist suve tegime sel põhjusel enda klubis paarikuulise pausi. Kui korraldad ürituse, kuhu tuleb vähe rahvast, ei ole kellelgi tore olla.”

Club Cinema rekord on 473 pidulist, populaarsuse haripunktis olid tollal Hellad Velled. „Oleme sihiks seadnud, et tavapeod peavad tooma sisse nii palju, et saab kord või kaks kuus kutsuda esinema tuntumaid artiste. Igal nädalavahetusel pole see meie oludes mõistlik ja on majanduslikult liiga riskantne.

Esinejad meile hinnaalandust tee, nende hinnakiri on sama nii Tallinnas kui ka Järvakandis. Nii-öelda soodustust on meile teinud vaid mõned välismaised DJ-d, neist tuntuim Marc Van Linden. Kõige nõutumad kohalikud esinejad on olnud tavapärased Meie Mees, Patune Pool, Hellad Velled jne, aga nüüd on sama popiks tõusnud hoopis Nublu. Püüame siia tuua ikka neid, kes publikut kohale tõmbavad.

Sel reedel hooaja avapeol astub üles räppar Bad Art, kel Youtube’is üle kolme miljoni vaatamise. Minu enda maitse esinejate valikus ei kajastu. Meil ei käi ainult noored, keskealised ja vanemadki inimesed lõbutsevad nüüdisaegsete artistide ja rütmide saatel hea meelega. Teistpidi lähevad jälle noortele tänaseni hästi peale näiteks Kuldse Trio vanad hitid. Seega meie klubis pole vanus kuigi oluline,” arvab Järvik.

Reedeti ja laupäeviti avatud Järvakandi ööklubi omanik ise käib üritustel kohal vaid iga peo alguses ja lõpus. „Enda uneaega püüan võimalikult vähe raisata. Kuna ma alkoholi ei tarbi, oli alguses mõndagi pidutsejat raske taluda, aga inimene harjub kõige ja kõigiga.”

Kodus juuakse hulgi

Ööklubi teenib sissetuleku peamiselt baarist ja vähemal määral piletite müügist. Seda ei saa muuta, nii on see kõikjal maailmas. Jutt, et Eesti alkoholipoliitika kahjustab kohalikku ettevõtlust, tüütab juba paljusid, aga nii see paraku on.

„Aktsiis on nii krõbe, et paljudel pole raha baarist jooke osta, aga ega siis joomata jää. Nii toovadki inimesed ise Lätist alkoholi või lasevad kellelgi teisel tuua ja tarbivad enne klubisse tulekut kodus ära. Kui tuju piisavalt üleval, tullakse ehk välja lõbutsema. Ja kogus, mis enne pittu tulekut sisse kallatakse, on kindlasti suurem kui see, mida jõukohasema hinna korral klubist ostetaks. Nii et väide, et hoiame aktsiisi tõstmise kaudu inimesi alkoholist eemal, ei kehti üldse. Lihtsalt Eesti ettevõtja teenib vähem, aga rahvas tarbib rohkem.

Kõik tunnistavad, et kui Lätist juba tuua, siis võimalikult palju. Kui on suur varu, on lihtne liiale minna. Juhtub, et klubisse jõutakse umbjoobes, ja meie peame hoolikalt valima, keda üldse sisse lasta. Alkoralli algusega kasvas tõeliselt purjus inimeste hulk hüppeliselt, aga meie baari käive on 40 protsenti väiksem. Võime teha mis iganes nippe, aga need ei toimi. Me ei tohi enam ühtegi alkoholi sooduspakkumist teha, seda kontrollitakse rangelt,” kirjeldab Järvik reaalsust.

Aktsiisipoliitika ei kahjusta tema sõnul mitte ainult ööklubide majandustulemusi. „Meil on oma köök, kus valmistame toidu oma kohviku jaoks ja pakume catering’i. Alkoralli on muutnud sedagi – kui varem telliti meilt peolauad täisteenusena, siis nüüd ei telli alkoholi meie kaudu enam keegi.”

Eelnevast hoolimata leiab Järvik, et kurta pole tal põhjust, sest paljud kolleegid-konkurendid on keerulisemas seisus. Kogu ööklubiäri läheb Eestis allamäge.

„Hoone kuulub mulle, ma ei maksa renti nagu enamik teisi ööklubipidajaid. Mul ei ole mingeid igakuiseid kulutusi, mis tekitaksid raske koorma. Kui hoonet uuendan, investeerin tehnikasse vms, ei ole mul nii suurt riski. Ööklubist loobuda ma esialgu ei kavatse. Kui situatsioon muutub, tuleb ka ise muutuda, sest kahjumit toota ei saa. Minu firmal on mitu tegevust, vajadusel toetab üks asi teist. Võtan oma tegemisi nagu tervikut. Olen seotud mitme teisegi projekti ja ettevõtmisega ning pean Järvakandit paigaks, kus on täiesti võimalik edendada ettevõtlust ja elada täisväärtuslikku elu.”

Tagasi üles