Kümme aastat magusat elu

, Maa Elu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Magusa Maiuse omanik Elle Vesinurm otsib kaupa, mida asula ketipoed ei paku.
Magusa Maiuse omanik Elle Vesinurm otsib kaupa, mida asula ketipoed ei paku. Foto: Reet Saar

Paljud Märjamaale sattunud imestavad, et siin on nii palju väiksemaid ja suuremaid kauplusi. Kogu selles äride külluses on üks nišipood – Magus Maius, mis augustis tähistas kümnendat sünnipäeva.

Poe omanik Elle Vesinurm alustas 19 aasta eest maiustuste hulgimüügifirmas, kus töötab tänaseni. „Kui olin kaks aastat teistele kaupa pakkunud, tuli mõte, et võiks teha oma kommipoe. Kunagi lapsepõlves on ju kõik lapsed poodi mänginud. Ka mina „müüsin” läbi akna kommi ja šokolaadi, nüüd tahtsin seda teha päriselt,” meenutab ta lähtepunkti.

Selgus, et sobivat äripinda Märjamaal leida pole üldse lihtne, kulus lausa viis aastat. Vaja oli kohta, kus oleks aasta ringi ühtlane temperatuur, muidu kauba kvaliteet kannatab. Kui ühes peatänava-äärses vanas hoones hakati tegema remonti, saadi omanikuga rendipinna osas kaubale ja renoveerimisel arvestati juba tulevase kommipoe pidaja soovide-vajadustega.

Vahelepõikeks olgu öeldud, et korda tehtud vana puumaja fassaadil on sepistatud tähtedega kirjas hoone nimi – Kirju Kummut. Nimi oli avamise ajal väga täpne, sest majaomanik pidas taaskasutuspoodi. Nüüd on sellel pinnal lastehoid. Lisaks on siin kommipood ja käsitööpood, küünetehnik ja teisel korrusel mõned korterid. Nii et ühe katuse all on jätkuvalt kirju sisu.

Kogu hoone polnud veel päris uut kuube saanud, kui kommipood 2008. aastal uksed avas. „Kui ma poleks sel hetkel alustanud, siis täna ei teeks ma seda enam iialgi – vaata, kui palju on nüüd alevis toidupoode, ja igaühes müüakse ka maiustusi,” toob Elle Vesinurm välja peamise muutuse. Kommipoe lähedal asuv tollase nimega Säästumarket seisu veel ei muutnud, pigem tõi ostjaid siia piirkonda, kes üksiti astusid ka tema ärist läbi.

Kui alevi teises servas avati suurema kaubavalikuga Maxima, „siis ostja ekstra enam siia otsa maiustusi ostma ei tule”. Tänavu detsembris lisandub Märjamaa ketipoodidele Rapla Tarbijate Ühistu Konsum, mis konkurentsi veelgi pingestab.

Otsitakse uut kaupa

„Et ellu jääda, tuleb otsida tooteid, mida teised lähikonnas ei paku,” ütleb omanik välja teada tõe. Alustades olid müügil kommid-küpsised, teed-kohvid ja pähklid. Esimestel aastatel võeti vastu tortide-kringlite tellimusi, mida pealinnast kohale toodi. Pisikeses poes, kus müügipinda paarkümmend ruutmeetrit, olid algul kaubariiulid vaid seinte ääres, nüüd on keskpõrandki tihedalt täis.

„Uute poodide tulles hakkasime otsima uusi kaupu. Näiteks on lisandunud loodus- ja tervisetooted. Kuna mahe- või ökotooteid müüvad teisedki alevi toidupoed, pean mina pakkuma midagi teistsugust,” kõneleb Elle. Vabadel päevadel otsibki ta säärast kaupa. Ka ostjate soovid annavad uusi mõtteid. Kui keegi midagi ekstra tellib, püüab ta seda hankida.

Seinasuuruses riiulis on eri riikide komme ja küpsiseid. Aja märgina pakutakse mitme valmistaja käsitööšokolaade. Lett on nagu omamoodi kalender, tihedalt täis päevateemalist kaupa. Õppeaasta algusega sobivad martsipanist kooliteemalised maiustused, sõbrapäeva ja jõulude paiku ilmub vastav valik. Veebruaris vabariigi aastapäeva ajal sai osta lausa rahvusvärvides juuste.

„Kommipood müüb kõike,” sõnab Elle, kui küsija seda kuuldes kulmu kergitab.

Kuna küpsetajaid on rohkesti, on suures valikus vahvlist, martsipanist ja suhkrust tordikaunistusi, rääkimata alustest ja karpidest, kuhu maius peale või sisse panna. Kooliteemaga kaasas käimiseks on praegu puisteks pakkuda palju numbreid ja tähti. Sügise poole tulevad igasugused käsitöökastmed ja -moosid.

Külavanem ja kommipoodnik

2005. aastast on Elle Vesinurm Märjamaa lähistel asuva 40 elanikuga Tolli küla vanem. Tegusal külal on ühised ettevõtmised: kevadine talgupäev, jaanilõke ja suve lõpetuseks pannkoogiõhtu, kokku tullakse ka jõuluajal.

Suviti on korraldatud väljasõit, et Eestimaad avastada. Tänavu viis see kaheks päevaks Lääne-Virumaale, giidiks kohalik õpetaja Pille Vanker. „Ta alustab juttu, kui buss liikuma hakkab, ja lõpetab koju tagasi jõudes. Me võime ju sõita mööda Eestimaad ja näha paljugi läbi autoakna, aga tausta ei tea. Meie giidil on alati tehtud põhjalik kodutöö,” tunnustab külavanem.

Kommipoodi tulijale lööb ninna magus lõhn, omanik ise seda enam tähele ei pane. Ega ta ise eriti ka kommi söö. Vahel on kodus küll öeldud, et võiks pisut „tööd koju kaasa tuua”, aga seda juhtub harva.

Võlad said kiiresti tasutud

Sünnipäeval käisid paljud ostjad poeperet õnnitlemas. Loomulikult annab selline kiitus omanikule indu, kui öeldakse: teie käest saab kõike. Magusal Maiusel on püsikliente, kes käivad Pärnust, Haapsalust, Raplast ja Lihulast just siinse kaubavaliku pärast.

„Otsimegi tooteid, mida ketipoed ei müü. On neid, kes ostavad siit kõigile pereliikmetele jõulukingitused. Samas näen aknast mööda jalutamas kohalikke, kes pole kordagi sees käinud. Mõni ütleb, et ta magusat ei söö, aga me ei paku ainult magusat, on ka muud,” kinnitab omanik.

Ta nõustub, et nišikauplusena pole kerge väikeses kohas ellu jääda, aga seni on see päris hästi õnnestunud. Alguse spurt oli koguni nii hoogne, et augustis avatud poe võlad olid sama aasta detsembriks kõik makstud.

„Tänavu läheb kõik vanaviisi, siis vaatame, kuidas edasi. Uue poe tulek tähendab, et konkurents Märjamaal tiheneb veelgi. Rahvast maale juurde ei tule ja palgad ei kosu. Iga uus tulija võtab teistelt midagi vähemaks, seega raskemaks läheb kõigil. Siiski tuleb olla optimist ja loota, et kõik läheb hästi,” lausub Elle Vesinurm.

Uusi plaane ta avama ei kipu, aga võib aimata, et tagataskus ideid juba on.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles