Kärus külasta kärumuuseumi

Idee vanad asjad muuseumisse koguda tuli filmirežissöör Aljona Suržikoval pürgimäelt leitud mängukarust.

FOTO: Silvi Lukjanov

Kui pealinnast Kärusse kolinud filmirežissöör avastas koha nimevõlu, otsustas ta selle kogukonna heaks tööle panna. Lisaks kärumuuseumile mõlgub naise peas mitmeid ideid ja nende tarvis ostis ta külas veel kaks maja.

Kohtume Aljona Suržikovaga Käru raudteejaama juures, kus ta näitab uhkusega kahte sel suvel koos mehe Sergei Trofimoviga ostetud maja. „Siia tuleb meie loodud mittetulundusühingu Käru Heade Tegude Muuseumi laiendus, sest esimesse 2012. aastal ostetud majja ei mahu muuseum enam ära,” selgitab naine silmade särades.

Ühe jutiga lisab ta, et kumbki neist pole põliskärukas, vaid kolinud külla Tallinnast. „Tegin filmi „Suur-Sõjamäe”, parim noore filmitegija film 2013. Selle tegemise ajal nägin, kui hinges on korteris elavatel inimestel oma maalapid. Tahtsin ka seda kogeda. Müüsime maha Lasnamäe korteri ja otsisime maale maja, leidsime ühe Kärusse,” jutustab ta. Naabrinaine oli lahke ja nii ostuotsus sündiski. Vanemad ei saanud aru, mis nad selle vana majaga, millele tuleks vaid tuli otsa panna, peale hakkavad. Sõbradki arvasid sama.

Leitud mängukaru andis tõuke

Aljonal oli aga silme ees midagi hoopis suuremat ja seda tänu prügikotist leitud mängukarule. „Kui inimesed loobivad nii väärtuslikke asju minema, siis ma kohe pidin tegema muuseumi,” lausub ta. Kärusse elama asudes just kärude muuseumi, sest see nimetus kõnetab paremini ja ümber selle saab koguda teisi ajastule sobilikke ja peamiselt naiste asju.

Üleskutse peale suhtlusvõrgustikus sai naine lastekärusid nii Tallinnast kui ka kohalikelt. Ühe ostis naine omal ajal Peterburist. Tegi korda ja sõidutas selles oma kolmandat last, tütar Vassilissat, kes nüüdseks on nelja-aastane.

Kui laenuta valminud maja kolmes toas hakkas kärudele ja muudele ajastutruudele esemetele ruumi väheks jääma, vajaski majamuuseum laiendust. Samuti vajab filmirežissöörina töötav Suržikova peresuvekoduks olevas majas ruumi telesaadete jaoks. Näiteks eelmisel aastal ETV saatesarja „Unustatud maitsed” mõtted ja viimane lihv valmis suuresti just Käru maja köögilaua taga.

Kas ostetud kahte majja laiendatakse vaid kärumuuseumi, seda 36aastane naine ei usu. Kuigi tal on mõttes koguda vanaaegseid titekärusid ka sõpradelt Saksamaal ja Inglismaal. Viimasest just eriti, sest Inglismaa on ju titekärude sünnimaa. „Vend elab Londonis, ta ehk saab aidata ja mul on suur auto. Saan ringi sõita ja kärud ise Euroopast kokku korjata,” unistab ta.

Naisel on plaane rohkemgi. „Teise majja tuleb vast kommuuni maja. Selline, kus ruumi on kogukonnas tegutsevatele käsitöötegijatest naistele ja majas juba praegu töötavale sepikojale. Külas ju teisedki mehed tahavad midagi oma kätega teha,” usub ta.

Suržikova teab, et kui on eesmärk, siis saab kõike. Kui ühe maja ehitasid nad üles nelja aastaga, siis järgmise vast juba vaid kahega, usuvad nad. Kavas on kirjutada projekt ja kaasata talgulisi. „Me ei tee seda kõike siin Kärus vaid endile. Olen filmiressöör ja üsna edukas, vajalik paljudes riikides ja maades. Ka Eestis. Mees töötab raadio Free Europe Tšehhi venekeelses telekanalis Current Time. Meil on palju tööd ja see siin Kärus on meie hobi,” kõneleb ta.

Suržikoval on silme ees, kuidas ajastutruu muuseumihõng võib külla elu tuua ja sellega ergutada kommuunimajas äritegevust. Ta teab, et edukaks tegutsemiseks tuleb suurelt mõelda. „Kui kogu Eesti aitab, saan ehitusega hakkama. Paljud on huvi tundnud ja usun, et nii mõndagi saab tehtud talguliste abiga. Järgmisel suvel tahan juba midagi suuremat avada.”

Kontsert juba septembris

Septembris valmib raudteejaama läheduses asuva hoone seinale joonistus sõnumiga „Helista emale”, kunstnik teeb eskiisi. „Kaasatud on startup-tegijad ja korraldame ka kontserdi. Usun, et sõnum kõnetab paljusid,” sõnab kolme lapse ema. „Kuigi emale helistamine on rohkem meeste mure, ka minu mehe, seega on sõnum ka mu poegadele,” lisab ta.

Praegu veedab pere Kärus peamiselt suved. Elavad nad Tšehhis, seal on mehe töö ja poisid käivad ingliskeelses koolis. „ Lapsed nüüd juba kolmkeelsed: vene ja inglise keelele lisaks räägivad nad juba üsna hästi eesti keeles, kuna õppisid kolm aastat Käru Põhikoolis,” rõõmustab ema.

Küsimusele, mis rahvusest ta ise on, vastab naine, et tema ema sündis Usbekistanis, isa Ukrainas ja tema ise Eestis. „Tunnen end Eesti kodanikust venelasena, sest Eestis nimetatakse ju vene keelt kõnelevaid inimesi venelasteks. Emakeel on mul vene keel ja olen õigeusklik. Selle järgi olengi venelane. Aga Eesti on minu ainuke kodumaa,” kinnitab ta.

Tagasi üles