Mida permaaias umbrohu ja kahjuritega teha?

Kui aias oleksid peenrad kaetud paksu multšikihiga, neil kasvaks rohkem vanu vastupidavaid püsikuid segamini lillede ja väekate umbrohtudega, peaksid aiad põuale paremini vastu.

FOTO: Erakogu

Meie aeda külastavad inimesed esitavad tihti küsimusi kahjurite ja umbrohtude kohta. Kas viljaka mullaga kõrgpeenardesse ei tule liiga palju mutte? Kas põhk pole heaks peidupaigaks sipelgatele, tigudele ja nälkjatele? Mis siis saab, kui põhu sisse rästikud elama tulevad? Kuidas me tõrjume lehetäisid ja muid kahjureid? Kas tõesti saame hakkama ilma umbrohutõrjeta?

Need küsimused peegeldavad hästi mõtteviisi, et aia- või põllupidaja argipäev on lõputu võitlus loodusega – nii on see olnud ja kas nii see peabki olema?

Permakultuuris vaadeldakse aeda tervikliku ökosüsteemina, kus kasvavad koos aiaviljad, maitsetaimed ja lilled ning elavad kõikvõimalikud putukad ja liblikad. Eeskuju võetakse loodusest, kus ei ole „umbrohtu” ja „kahjureid”, aeg-ajalt võib vaid mõne liigi arvukus kasvada. Esmane tegutsemise põhimõte on loodusega koos, mitte selle vastu töötamine.

Esimestel aastatel, kui rajasime kõrgpeenrad ja katsime need paksu põhukihiga, märkasime, et sinna mõnusalt niiskesse keskkonda oli elama asunud arvukalt nälkjaid. Esmalt lõi ikka välja tavaaedniku „refleks”: korjasin nälkjaid kokku ja viisin kanadele. Kahjuks kanad neid ei söönud, seega ei olnud korjamisel suuremat mõtet.

Ei tahtnud limukaid hakata mürgitama ega muul viisil hävitama, vaid otsustasin lihtsalt aeda jälgida. Kuna juhtus olema küllaltki vihmane suvi (siit ka põhjus, miks oli rohkem nälkjaid kui tavaliselt), siis kasvasid taimed väga võimsalt. Lõppkokkuvõttes ei teinudki limukad suuremat kahju kui siit-sealt näkitsetud maasikas või kapsaleht. Mõne aasta pärast kadusid nälkjad peaaegu sootuks, ju leidus neilegi looduslik vastane.

Sain aru, et olin liiga palju keskendunud nälkjate vastu võitlemisele ega polnud märganud, kui lopsakaks ja liigirikkaks aed oli ainult ühe aastaga muutunud. Põhukatte peal sibasid päikesepaistel ämblikud ja sisalikud, vihmase ilmaga hüppasid aias ringi konnad, ka multšikatte all kihas sitikatest ja ussikestest. Vaid mõne kuu möödudes nägin, kuidas kaetud muld taas sõmeraks ja viljakaks muutus, sest mullas elavad väikeorganismid said seal takistamatult oma tööd (või õigemini aedniku tööd) teha.

Seega, esmalt peab permakultuuriga tegelema hakkav aednik teadma, et tema aed muutub äärmiselt liigirikkaks. Kuna kõrgpeenardesse laotud orgaanilise aine kihid tekitavad algul intensiivsema keskkonna kui looduses, võibki juhtuda, et mõnele liigile on see eriti meelepärane elukoht. Siis võib kuluda paar aastat, enne kui elukeskkond peenras tasakaalustub (lämmastiku-süsiniku-kaaliumi jt ainete vahekord), kui ainult aednikul jagub tarkust ja kannatlikkust aeda jälgida, mitte kohe sekkuda, kui mõni liik tundub võimust võtvat.

Üht-teist muttidest

Et kaetud mullas hakkab elu taas kihama, siis jah, ka mutte tuleb aja jooksul kõrgpeenardesse rohkem kui traditsioonilisse aeda. See on märk, et mullas on palju vihmausse ja muud mutile meelepärast.

Meie aias on samuti üsna palju mutikäike, kuid jällegi, kuna kõrgpeenardes on taimede kasvutingimused eriti soodsad, siis ei suuda mutid taimedele väga suurt kahju teha. Suuremad taimed kasvavad nii võimsalt, et mutikäigud neid ei sega. Ka oleme teadlikult oma aeda toonud pigem vastupidavamaid taimi. Ei mäleta, et mõni mutt oleks suutnud häirida näiteks päevalille, kresside, lehtpeedi või kapsa kasvamist.

Kehvem on lugu siis, kui on kuiv kevad ja suvi nagu sel aastal või kui mutt satub kasvuhoonesse. Seal võib juhtuda, et õrnemad taimed, nagu paprikad ja piprad, mis taluvad halvasti juurte liigutamist, jäävadki kiratsema.

Nüüd on võimalus hakata muttide vastu võitlema või läheneda sellele probleemile loovamalt. Tüüpiline näide permakultuursest probleem-on-lahendus-tüüpi mõtlemisest on pigem süsteemi parandamine kui probleemi vastu võitlemine.

Muttide vastu võiks kaaluda kasvuhoones taimede eri konteineritesse istutamist (istutuskotid ja -kastid, potid, ämbrid jne), mis võimaldab ka lihtsa vaevaga sügisel mulla välja vahetada.

Kastpeenarde rajamisel võib kinnitada peenema silmaga traatvõrgu kasti põhja, siis on kindel, et mutid ei pääse kastidesse.

Aga permakultuuri viljeleja võib kindel olla, et kui ükskord tema aed toimima hakkab, siis tuleb sealt nii külluslikku saaki, et jätkub kõigile – nii aednikule kui ka loodusele. Nii võiksimegi juba kevadel taimi külvates ja istutades arvestada „külaliste” jaoga ning sügisel jätta korjamata mõned marjad, kartulid ja muud mugulad.

Mida põuaselt suvelt õppida

Mis umbrohtudesse puutub, siis kevadel ja suvel proovime võimalikult palju värsket naati, nõgest, võilille ja maltsa toiduks (salatid, supid, smuutid ja mahlad) ära kasutada. Neil taimedel, mis end läbi multšikihi on suutnud suruda, laseme esialgu rahulikult kasvada. Juba mitu aastat järjest on maikuus olnud esimene suurem kuumalaine. Siis on tarvis, et peenardel kasvaks võimalikult palju erinevaid taimi koos, nii tekib põuale või suuremale vihmaajale vastupidavam süsteem.

Usun, et sel aastal veendusid nii mõnedki, et näiteks maasikasaaki said need, kes ei rohinud ära maasikate ümber kasvavat umbrohtu. Permakultuuri viljeleja peaks sedagi arvestama, et kõigil taimedel on eri pikkusega juured ja eri bakterid nende ümber. Taimed, nagu võilill või varemerohi, toovad oma sügavale ulatuvate juurtega toitaineid üles maapinna lähedale ja nii on neid kergem kätte saada ka meie istutatud või külvatud taimedel.

Lisaks on eelmainitud taimede lehed väga hea multšimaterjal. Meie aias kasvavad peenarde vahel suured varemerohupõõsad. Lõikame need suvel 2–3 korda maha ja katame peenraid nende lehtedega. Oluline on just maha lõigata (näiteks sirbiga) või siis murda, mitte juurtega üles kiskuda. See võib põuasel ajal saatuslikuks saada, kui näiteks malts porgandi kõrvalt üles kiskuda. Siis on kindel, et ka porgand tuleb koos maltsaga. Ainukesed umbrohud, mille tõesti juurtega välja kitkun, on orashein, võõrkakar ja madar. Oma kogemusest tean öelda, et vähemalt võõrkakrast saab järjepideva multšimisega paari aastaga lahti.

Siin-seal on juba jagatud soovitusi, kuidas edaspidi põuaga paremini toime tulla. Soovitatakse eelkõige täiustada vee- ja kastmissüsteeme, vähem räägitakse aia kui tervikliku elukeskkonna vastupidavusvõime suurendamisest. Ometi on kastmine taas inimese sekkumine, lisatöö ja energiakulu. Kui meie aedades oleksid peenrad kaetud paksu multšikihiga, peenardel kasvaks rohkem vanu vastupidavaid püsikuid segamini lillede ja väekate umbrohtudega, peaksid aiad põuale vastu. Kohaneksid kaootilise kliimaga aasta-aastalt, eriti kui ise oma taimedelt veel seemneid koguda ja neid külvata.

Kokkuvõtteks: soovitame aedasid muuta liigirikkamaks ja vastupidavamaks, mitte kulutada liigselt aega ega energiat kellestki-millesti lahtisaamiseks. Mis rästikutesse puutub, soovitan üles otsida Hans Fallada kirjutatud juturaamatu „Igasugused lood” ja lugeda läbi loo „Lugu ustavast siilist”.

Tagasi üles