Ilmatark: september kui udude kuu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Sellisena paistab hommikune udu droonilt vaadatuna.

FOTO: Elmo Riig

Laupäeval võisime öelda „Tere, september!“ või isegi „Tere, sügis!“, kuigi sel korral sügis veel ei alanud, vaid suvi kestab (ei ole vananaistesuvi, nagu ekslikult arvatakse).  September, olgu siis suve- või sügiskuu,  on mõnes mõttes tõeline udude kuu: ööd muutuvad üha pikemaks, nii et õhk jõuab öö jooksul jahtuda ja õhus olev niiskus muutuda uduks. On võimalik, et praegust aega ei kujuta keegi hommikuste ududeta ettegi. Tegelikult algab selline udude aeg juba augustiga, harva varem.

Praegu on tegu enamasti kiirguslike ehk radiatsiooniududega, mistõttu sisemaal on udu rohkem kui mere ääres (soe vesi aeglustab õhu jahtumist ja seepärast on udusid seal ka vähem). Seetõttu teen juttu eeskätt radiatsiooniududest.

Udusid on mitut liiki. Need jaotatakse kahte suurde rühma: frontaalsed ja massisisesed. Õhumassisisesed (ka massisisesed) udud jaotatakse omakorda jahtumise tagajärjel ja auramise tagajärjel tekkivateks. Kuigi igasugune udu, mis on lihtsalt üks pilv, piirates nähtavust, tekib mingisuguse jahtumisprotsessi tagajärjel, jaotatakse selles klassifikatsioonis jahtumise tõttu tekkivateks radiatsiooniudud, advektiivsed, advektiiv-radiatsioonilised ja nõlvade udud.

Kui külmal poolaastal on tavaline advektiivne ehk sisserännanud udu, mis tekib siis, kui soe ja niiske õhumass voolab külma aluspinna kohale ja jahtub, siis suvel ja sügise hakul on kõige levinum kiirguslik ehk radiatsiooniudu (ka jahtumisudu), mis tekib selge ja vaikse ööga, kui maapind tugevasti jahtub.

Sellise udu vertikaalne ulatus on tavaliselt mõnikümmend kuni 300 m, kusjuures taevas on sageli nähtav, öisel ajal on kuu nähtav. Iseloomulik on säärane udu antitsüklonite keskosadele ja harja telgedele, kus õhurõhugradient on väikseim ja tuul nõrk, samas ilm enamasti selge – kõik see soodustab jahtumist ja seega udu teket. Kõige rohkem tekib radiatsiooniudu madalates ja niisketes kohtades, kus jahtumiseks on tingimused soodsaimad – rabades, lohkudes, jõgede orgudes, järvede nõgude kohal.

Radiatsiooniudu on suve hakul (juunis) tavaliselt veel harva, kuna ööd on jahtumiseks liiga lühikesed. Seetõttu ei kasva kiirguslik udu enamasti ülduduks (kinnise taevaga udu, kui taevas pole nähtav). Vahel juulis, sagedamini augustis ja hiljem (eriti just niiske õhumassi korral) võib kiirguslik udu pikema öö tõttu muutuda ülduduks. Kiirguslik udu on tavaline talvelgi, kui ilm on vaikne ja selge, eriti eespool nimetatud kohtades. Kui õhk on niiskem, siis võib tekkida ka üldudu. Kiirguslik udu kaob enamasti juba nõrga (kahe-kolmepallise) tuulega.

Satelliitvaatlused näitavad, et radiatsiooniudud lagunevad esialgu servadelt, kus udu on kõige hõredam. Hommikune päike soojendab seal ka kõige kiiremini maapinda ja nii tekivad tõusvad õhuvoolud, mille tõttu udu hajub. Samuti aitab udu hajumisele kaasa õhutemperatuuri tõus. Mida soojem on õhk, seda kõrgem on küllastava veeauru rõhk, mistõttu temperatuuri tõustes suhteline õhuniiskus väheneb – udu moodustavad veetilgad aurustuvad.

Sageli aga advektiivne ja radiatsiooniline (jahtumis-)udu kombineeruvad, mis tähendab, et soe õhumass liigub külma aluspinna kohale ja jahtub altpoolt tugevasti, kuni tekib kondensatsioon. Sellised on sageli sügisesed udud. Udu tihenemist soosib vaikne ja udukihi kohal pilvedeta (selge) ilm. Sooja ja niiske õhumassi sisseränne selge ja vaikse, st jahtumist soodustava ilma saatel on ilmselt põhjus, miks üldudu tekib mõnikord ka kevade lõpus ja suve hakul, kui ööd on kõige lühemad. Juba suhteliselt vähese öise jahtumise tõttu saab veeauru kondenseerumise tõttu udu tekkida. Selline olukord viitab suurele äikese tekkimise võimalusele ja seda eeskätt sisemaal.

28. juulil ilma- ja äikesevaatlejate kokkutulekul Lääneranna vallas Mihkli külas Põlde talus arvati, et suvi paiskub sügisesse koguni kuni 1,5 kuud. Kas tõesti seisame vastamisi „liigpika“ suvega, mis kestab viis kuud? Seda on veel vara öelda, kuid suvi jätkub praegu täistuuridel ega taha alla anda (tegu pole vananaistesuvega, kuid sellest ühes ilmaloos edaspidi). Kagust paugutas Eesti kohale ebatavaliselt soe õhumass, mis päikese toel on võimeline tekitama kuni 25kraadist õhutemperatuuri ja ööselgi ei lange õhusoe alla 10 kraadi. Samas niiskust on õhus palju ja ilm võib pilvine olla, pole välistatud mõni sajuhoog ega isegi piksepaugatus.

Tagasi üles