Rüdid rändavad

Soorüdide rändesalk rannavees. Foto: Wikipedia

Juba juulikuul ilmub meie mereranda kurvitsalisi-kahlajaid, kes on sisemaal järglaskonna omapead jätnud. Suurem osa neid kahlajaid leiab toidu avarannikult, aga mitmed liigid ei pelga minna rannametsa alla mustikaid ja muid marju sööma.

Selle tulemusena tekib rannakividele lillasid laike, mille päritolu ei osata esmapilgul mõistatada. Reeglina lahkuvad poegade juurest esimesena emalinnud, mõnel liigil, nagu väikekoovitajal, koguni viimaseid haudumispäevi isalinnu hooleks jättes. Enne lennuvõimestumist peab enamiku kurvitslaste noorpõlv omapäi toime tulema, aga siis oskavad nad ikka liigikaaslaste salgad üles leida.

Augustis on meie randadel kahlajatest näha kõige rohkem soorüdisid, lausa sajalisi ja mitmesajalisi parvi. 30 aastat tagasi nimetati neid alpi risladeks, 80 aasta eest tunti neid mustrind-plüttidena ja veelgi varem kandsid mustpugu-risla nime. Rüdi on algselt selle linnuliigi Kihnu-pärane nimetus ja klapib ülihästi tema kevadiste häälitsustega: kuristav grui-grui-grui ja langevalõpuline triller drr-rrr-rrr. Sügisel kuuleb kõrgetoonilist kutsehüüdu trrii.

Selle linnu haudelevila on peaaegu tsirkumpolaarne, paari katkestusega Põhja-Kanadas. On eristatud 10 alamliiki, kellest meie oma, niidurüdi on pesitsejana levinud Läänemere ümbruses, Šotimaal, Põhja-Iirimaal, Islandil ja Gröönimaa kagurannikul. Skandinaavias, Koolal ja sealt idas kuni Kolõmani pesitseb nn nominaatvorm.

Soorislad on rästast pisut väiksemad madalajalgsed ja musta veidi allapoole kõverdunud nokaga. Sügisel on ülapool pruunikashall ja puguala tähniline, alapool valge. Kevadises hundsulestikus linnul on selg pruun tumedatest tähnidest triipudega, kõhualune mustjaspruun, lendaval linnul paistab kitsas valge tiivatriip.

Eestis pesitsevad niidurüdid jõuavad kevadel kohale aprilli alguseks, enamjaolt juba paaridena ja leiavad pesapaiga Lääne-Eestis madala taimestikuga ranna- ja luhaniitudel, mõned paarid pesitsevad ka sisemaal lagerabadel. Nende arvukus oli tippseisus (1500 haudepaari) poole sajandi eest, seejärel aga hakkas kahanema ja nüüdseks on neid meil vaid 200 paari ringis. Rannaniitude pesapaiku aitavad konditsioonis hoida valgepõsk-lagled, kes kevadel seal rohukasvu kärbivad.

Pesakoha leiab rüdipaar tihedamasse rohustusse, kus isalind kaabib ja voolib mitu pesalohku, millest üks vooderdatakse kuivade kõrtega. Kurnas on neli rohekaspruuni tumepruunide kirjadega muna. Haudeaeg on kolm nädalat, osalevad mõlemad vanemad. Head varjevärvust kirjud pojad sibavad üsna kähku pesast välja vanalindude juhatusel toiduks putukavastseid ja muid pisikesi selgrootuid leidma. Esimestel elupäevadel poevad nad päris sageli vanalinnu alla sooja, aga ööseks naasevad pessa. Kolme nädalaga saavad nad lennuvõimeliseks ja lahkuvad siis peagi sünnipaigast.

Hilissuvel hakkavad nii soorüdid kui ka sugulasliigid piki rannikuid edelasse liikuma ja teevad sobivates kohtades peatusi. Meie randadest kaovad nad septembri lõpuks. Augustis-septembris koondub neid mõnel pool, eriti Põhjamere ääres Padumere randadel sadu tuhandeid. Seal leiavad nad toiduks rikkalikult ussikesi ja limuseid ning vahetavad sulgkuue tagasihoidliku, heledama talvise vastu. Subarktilistes tundrates pesitsevad rüdid lendavad kõrgel üle maismaa edela suunas. Meil nähtavad soorüdide parved pärinevad Põhja-Venemaalt ja Loode-Siberist (Obi jõest läänes). Gröönimaa ja Islandi rüdid tüürivad üle Põhja-Atlandi veeväljade Briti saartele ja edasi Biskaia lahele. Siit alates on neil ühine tee Läänemerelt ja Norra ranniku kaudu saabunud liigikaaslastega kõrgelt üle Ibeeria Aafrika läänerandade poole ja edasi Guinea lahe äärde. Osa neist liigub veelgi lõuna poole ja jõuab Kapimaanigi. Obist ida pool pesitsevad asurkonnad rändavad, üha kõrgel maismaa kohal lennates, talvitama Musta ja Kaspia mere kaudu Lähis-Ida rannamaile. Tšuktšimaa soorüdid leiavad talikorteri Jaapanis ja Põhja-Ameerika alamliigid veedavad talve enamasti Kariibi mere kandis – ikka hästi soojas piirkonnas.

Need poolteise tuhande kilomeetri pikkused peatuseta õhureisid pole kurvitslaste jaoks mingi piir ega rekord – Alaskast üle Vaikse ookeani oma talikorteritesse Uus-Meremaal pürgivad vöötsaba-vigled ületavad joonelt 13 000 kilomeetrit, terve nädala õhus olles.

Hoolimata nii vahelduvatest elualadest ja pingelistest rännetest on soorüdid väga pika elueaga – üks Euroopa rõngastatud lind on elanud 28 aastat ja 9 kuud, Soome rekord küünib peaaegu19 aastani. Jahipidamist neile ei sallita enamikus Euroopast.