Peipsi sibul on otsakorral

„Inimesed arvasid, et pole kuhugi müüa. Siis tulid kokkuostjad ja enamik oli nõus kohe müüma,” räägib Kostja ehk Konstantin Avvo. Foto: Tiit Efert

Teadmiseks kõigile, kes soovivad ehedat Peipsi sibulat osta, et kohe tuleb tormata Peipsiääre valda, sest sealt leiab veel õiget korralikku kraami.

Kes soovib erakordset elamust, mida Eesti-sisene turism võib pakkuda, võtku eesmärgiks läbida 7,4 kilomeetri pikkune teelõik kahe Peipsi sadamaküla Varnja ja Kolkja vahel.

Tegemist on justkui pika külatänavaga, mis annab adekvaatse pildi sealsest eluolust. Põõsaste vahelt on näha armsaks saanud Peipsi järve. Antud maanteelõik on omapärane, sest siin liigub ohtralt sise- ja välisturiste ning avatud on Peipsi sibula ja muu kohaliku toodangu müügiletid.

Tuhandete aastate jooksul taandunud Peipsi järv on tänapäeva kallastele jätnud rammusa umbes poole meetri paksuse mudakihi, mis sobib imehea sibula kasvatamiseks. Peipsiääre vallas elab 670 inimest, see ongi sibulakasvatajate piirkond. Kus tahes mujal kasvatatud sibulat ei tohiks kutsuda Peipsi sibulaks, isegi kui sort on sama.

Lisaks erilisele mullale ja sordile teeb Peipsi sibula ainulaadseks kasvatamisviis. Kevaditi on näha, kuidas kohalikud kaevavad pika varrega labidaga sügavaid vagusid. Labidatel on siin oma lood rääkida, neid pärandatakse põlvest põlve. Nendega kaevatud vaod on sügavad. Lühemat kasvu inimesed kaevuvad kuni puusadeni vagudesse. Siin kasvatavad sibulat kõik, sõltumata usutunnistusest.

Sibulakasvatamine sai Peipsi ääres alguse Piirissaarelt. Sealsed elanikud käisid 150 aastat tagasi Venemaal tööl ja tõid Penza oblastist Bessonovka külast kaasa kibesibula sordi Bessonovski, mis Eesti oludes hästi kohanes ja hakkas hea kvaliteediga suurt saaki andma.

Sibulakasvatus levis ka Peipsi läänekaldale, kus on hästi omapärane muld, mida kutsutakse vanajärve põhjaks. Konstantin Avvo sõnul arvatakse, et Peipsi järv oli 8000 aastat tagasi koguni viis meetrit kõrgem. Praegune pinnas, millel askeldatakse, on paar tuhat aastat vana ja see ulatub praegusest Peipsi kaldast kuni poole kilomeetri kauguseni. Seal on kuni poole meetri paksune mullakiht, mille all on liiv.

Oli soodne suvi

Hoolimata sellest, et tänavune suvi sobis Peipsi sibula kasvamiseks suurepäraselt, on saak juba suuremalt jaolt otsas. Kes soovib sellest osa saada, peab kiirustama Peipsi-äärsetesse küladesse.

„Tänaseks on küla juba praktiliselt tühi,” sõnab Konstantin Avvo, kelle sibulatalu asub Kolkjas tuntud sibularestorani taga väikse külatänava lõpus, Peipsi kaldalt paarisaja meetri kaugusel. Kõik kohalikud teavad teda Kostja nime all. Tema koduhoovis võtab külalisi vastu silt „Kostja sibulatalu”. Kostja on olnud sibulakasvatamise traditsiooni tutvustaja ja eestkõneleja.

„Inimesed arvasid, et pole kuhugi müüa. Siis tulid kokkuostjad ja enamik oli nõus kohe müüma,” räägib Kostja. Neid sibulaid müüakse nüüd ilmselt Mustvees, aga ka pealinna turgudel.

Aga seal on hind pisut teine kui kohapeal.

„Saak on normaalne. Meie piirkonnale sobib kuiv suvi,” sõnab Kostja. Tema sõnul oli eeskätt tore, et sibula kuivatamise raske töö oli lihtsam. „Hea kuiv muld kukub ise sibula küljest ära,” räägib Kostja. „Muld on küll pealt kuiv, aga pinnavesi on nii lähedal, et sibul saab vajaliku niiskuse kätte.”

Tänavu valmis sibul tavapärasest varem, juba juuli lõpuks olid esimesed vanikud tehtud. Harilikult valmivad need augusti keskpaigaks.

Kuiv ilm soosis sibulate kuivatamist. Algatuseks tulid need juba mullast välja puhtamana, seejärel oli neid lihtsam väljas kuivatada, sest ei pidanud vihma eest kuivatisse vedama ja siis jälle välja tooma. „Lisatööd oli palju vähem,” meenutab Kostja. Kuna sibul kuivas väga hästi, siis säilib see paremini, sest niiskusest tingitud mädanikku on vähem. „Saak on nagu igal aastal, aga praaki on vähem,” lisab sibulakasvataja.

Kostja tuli siia Pauli talu arendama mõned aastad tagasi. Abikaasa on siit pärit ja ta sai talu päranduseks vanaemalt. Kui Kostja Kolkjale tuli, nägi, kuidas naised teevad rasket tööd. Alguses otsustas, et abistab neid, aga siis mõtles ise kasvatama hakata.

Peipsi ääres on maalapid jagatud peregonideks, mis vastatab 0,17 hektarile. Kostja hoolitseb ühe sellise peenralapi eest. Kui abikaasa vanaema veel elas, oli maalappe talus kokku viis. „Ei jõua ükski rohkem labidaga kaevata,” sõnab Kostja.

Mürgid jäävad mulda

Tänavu kevadel omandas ta Peterburi riiklikus põllumajandusülikoolis magistrikraadi bioloogia-ökoloogia erialal. Ta uuris loodusvarade kasutamist ja ökosüsteemide mudelite ehitamist. „Minu mudel on Peipsi järv,” lisab ta. Praktika tegigi ta koostöös Eesti Maaülikooliga kodukandis.

Kas ta oma teadmisi ka maaülikooli tudengitele edasi hakkab andma, ei oska ta veel öelda, küll aga ei välista ta plaani edasi õppida. „Sõitmise peale kulus nii palju aega,” sõnab ta. Aga teadmistest on kasu.

Kindlasti ei soovita ta kasutada mullas mürgiseid aineid. Kostja räägib umbrohutõrjest, mis tootja lubaduse järgi kaduvat mullast poole aastaga. „Uurisime ja selgus, et ka kolm aastat hiljem olid jäägid mullas täiesti olemas,” sõnab Kostja.

Kostja õppis ka, kuidas mulla kvaliteeti parandada. Ta toob näiteks, et eelmisel niiskel suvel levis mullas erakordselt palju hallitust. Ka selle probleemi vastu aitab mürk, aga see jääb mulda aastateks. Mulda jäänud hallitus võib tekitada sibulatel juure- või kaelamädanikku. Kui on niiske ja soe, hakkavad hallitusbakterid paljunema. Hallitusega võitlemiseks võib kasutada kemikaalide asemel ökoloogiliselt puhtaid preparaate ja tegelikult aitab ka piimatööstusest ülejääv vadak, mis tõrjub hallitusbaktereid.

Kui sibul ei ole korralikult kuivatatud, võib juhtuda, et mugul saab niiskust ja hallitus hakkab sibulat hävitama.

Kostja tunnistab, et kemikaalid on jõudnud ka Peipsi äärde. „Keegi ei taha käsitsi rohida,” põhjendab Kostja. Tema kasutab umbrohuga võitlemisel trimmerit ning katab niidetud taimed kiiresti paksu mullakihiga, et need kiiremini kõduneksid. Mõned talud kasvatavad siiski veel puhtalt ja Kostja on kindlalt nende seas.

Ta viljeleb agroturismi. Kord küsiti ta käest, et kus siin muuseum on. Kostja vastas, et muuseumi veel pole, ta on siiani ise elus.

“Niikaua kui jõuan kaevata, teen seda tööd edasi,” kinnitab ta.